Postitusi: 1098

''Jututuba''

Postitatud: 06-01-2013 02:19

Ma arvasin,et oleks üsna meeldiv,kui kuskil oleks koht,kus saaks omavahel veidi juttu puhuda.Vaatan,et pidevalt tekib olukord,kus arendatakse vestlust kuskil ebasobiva teema all..Seega Budukad,siin on koht teile :)
Postitusi: 2303

Postitatud: 08-11-2017 10:01


vastus jutulinnu postitusele.

minul küll sellist hirmu pole, et elan valesti või teen asju valesti. sest ma lihtsalt ei tee. jah, okei tegelikult teen küll, praegu teen ka, teen juba suvest saati valikuid,millega piinan teist inimest täiesti teadlikult ja millist käitumist ma enda suunas mitte kunagi kogeda ei tahaks. aga ma olen lihtsalt nii isekas inimene ja sean iseenda esikohale. teen ''valesti'', aga pööran tähelepanu sellele, mis selles kõiges MINULE kasulik on, teades, kuidas ma teist inimest solvan ja samas seda kõike kartmata. ma lihtsalt tean, et ühel päeval saan ma kõik tagasi (karma), ja lepin sellega (vähemalt praegu kui seda kõike veel käes pole). elu on selline :).
küll aga saan ma ikka päris tihti oma pere poolt kriitikanooli selle suunas, kuidas ma oma elu elan. aga enamasti on mul lihtsalt nii ükskõik, sest ma ise tean, et teen kõike õigesti, mul on alati plaan ja strateegia paigas, lihtsalt nemad ei tea seda ja ma ei räägi ka - las kritiseerivad edasi kuni näevad, kuhu ma omadega jõudnud olen. arutan oma asju ainult nendega, kellelt saan toetust ja kes vähemalt Üritavad mind mõista.
need, kelle negatiivne tagasiside reaalselt aastaid tagasi korda läks ja mille tõttu ma enda käitumist ka piirama hakkasin, need inimesed olen ma enda elust välja heitnud. ametlikult pole veel neist lahti saanud, aga kokkupuude on ikka väga miinimumini viidud. ja loll olin, et end muutma hakkasin, sest nüüd, kui olen aru saanud, et ma pole ju enam mina ise, siis on tükk tegemist et end tagasi saada.
samas näiteks omandasin ma ka oma eriala sellises koolis, kus kriitika oligi igapäevane koolitöö osa. edasiviiv jõud. mitte ühegi töö hindamine ei möödunud ilma kriitikata. ja praegu sinu küsimusest/murest ajendatuna hakkasin ma mõtlema, et ma ei kujuta ette, kuidas ma üldse hakkama oleks pidanud saama, kui seda kõike nii tõsiselt oleksin võtnud, nagu sa räägid, et sina võtad. nii lihtsalt ei saa. tuleb vahet teha konstruktiivsel ja destruktiivsel kriitikal. destruktiivse kriitika edastajad (lahmijad, tropid ühesõnaga) tuleb lihtsalt oma mõttes pikalt saata ja mitte kuulata, mitte tõsiselt võtta. sest see on sulaselge pask, mis nad suust välja ajavad ;). sa pead läbi nägema, kui kellegi poolt tuleva kriitika eesmärk on puhtalt üritus solvata. ja siis selle ära blokkima. aga kui tegemist on reaalselt sellise kriitikaga, mis edastatakse selleks, et sa midagi edaspidi paremini teha saaksid, siis võta see lihtsalt vastu ja õpi sellest. aga seda pole samuti mõtet otseselt hinge võtta, sest keegi ei kritiseeri su tööd selleks, et sulle haiget teha.
seoses kriitkaga tööl. ma lihtsalt ei saa tööl kriitikat, sest ma olen tubli ja kohusetundlik. samas ma olen täiesti harjunud sellega, et mõnikord ma olengi natuke blondu ja teen asju arusaamatusest kas natuke teisiti kui mult paluti või jätan kogemata üldse mõned asjad tegemata. ja see on okei! siis öeldakse ilusti, et aga kanake, see tuli ka teha. siis ma lihtsalt ütlen ''aa see kaa vää, aa ups, kohe teen ära!'' ja ma ei kujuta ette, kui ma peaksin sellise asja pärast end halvasti tundma. aga üldiselt jah, lihtsalt sisenda endale ja usu, et sa teed asju hästi või vähemalt tee asjad ära nii hästi kui saad ja sul ei ole põhjustki muretseda, et keegi äkki pole rahul :).
sinu sõnad ''kui koguaeg positiivset tagasisidet ei tule, olen läbikukkunud inimene'' ei vasta samuti tõele. esiteks, mõned inimesed lihtsalt ei suudagi kiita, nad ei oska, nad tunnevad end seda tehes ebamugavalt. teiseks, mõned inimesed võtavad teise inimese kordaminekuid/edu/korralikku tööd vms iseenesest mõistetavana - see ongi nende jaoks normaalsus. kolmandaks - seda õpetas mulle mu sõiduõpetaja - mõned arvavad, et ei tasu kiita, sest muidu inimene läheb liiga mugavaks ära. ja see kõik on taas ok! nii kaua kuni sa ise tead, kui hästi sa asju teed ja kui keegi vahepeal seda sulle ütleb ka, on kõik hästi. sul on lihtsalt liiga madal enesehinnang. ;) seda enam kui sa ise ütled ka, et kui sind kiidetakse, siis sa tunned, et ei vääri seda.
kirjutad, et ''ja lisaks mu töökoht kannatab oma mainega minu pärast või kas või kuskil tavaelus, et jätan halva mulje ja nüüd mu nimel halb märk küljes ja kõik vaatavad, et milline läbikukkunud, saamatu ja halb inimene ma olen. Kuigi püüan parimat. ''.. nagu kuidas sa saad üldse nii mõelda. reaalselt ka, sa oled katki ja pead iseennast korda saama :) ja enda lappimist pead sa alustama iseenda seest. ma ei tule selle pealegi nt, et minu pärast võiks meie ettevõtte maine kannatada. vastupidi, ma löön end igal hommikul lille, kõnnin kontoris sirge seljaga, kui on vaja mõnel kliendil kätt suruda, teen seda teadlikult piisavalt tugevalt, naeratan inimestele, olen sõbralik. ja selle kõige juures säilin nähtamatu, ei tüki kuskil esile :) teen, mis minult palutakse, aga olen rahulik ja armas nii et keegi isegi ei taha mulle midagi halvasti öelda :D tegelikult ainsad inimesed, kelle arvamus mulle reaalselt korda läheks, ongi mu töökaaslased, kliendid, koostööpartnerid.

ühesõnaga, ma olen lihtsalt väga tugevalt kahe jalaga maa peal. ma saan väga hästi aru, kui valesti käitun, aga ma olen eeskätt iseenda parim sõber ja saan endast alati aru, miks ma midagi tegin nii nagu ma tegin.

lihtsalt võta vabalt ja ära mõtle liiga palju - nii kõlaks vist ka minu moto arvestades seda, kui palju ma olen seda viimase poole aasta jooksul inimestele ütlema pidanud :D. ja praegusel eluperioodil harrastan iseenda esikohale seadmist. kahju on küll inimestest, kes selle pärast kannatama peavad, aga mis teha, 60-aastaselt ma kahetseksin, kui teiste pilli järgi tantsiksin :).
Postitusi: 7867

Postitatud: 08-11-2017 13:03


Eneseohverdus ei ole absull minu teema, teen oma elus enamus asju juhindudest sellest iseenda õnn ei ole mitte õigus, vaid see on iga inimese kohustus
Ja ise olen piisavalt tark ja ilus et nendes valdkondades keegi väga lihtsalt suudaks mu enesekindlust kõikuma lüüa + ma ei karda loll olla, kõiki asju ei pea teadma.
Postitusi: 14593

Postitatud: 08-11-2017 18:09


Tsiteeritud:

Kuna jälgin siin seda teemat pikemat aega, siis tundub, et siin räägitakse üsna avameelset endast.
Mõtlesin teilt küsida, et kas teil on ka vahel tunne, et teete asju valesti või elate valesti ja hirm, just see hirm midagi valesti teha ja kõige suurem hirm, et need valesti tegemised mõjutavad just teisi teie ümber? Et nagu paneks teisi pettuma ja tooks teistele häda kaela, kui pole ma ei ütleks, et isegi parim, aga selline, et kellelgi poleks midagi öelda. Näiteks negatiivne tagasiside teie koolitööle, tööle, käitumisele vms, kuigi olete andnud endast justkui kõik? Ja tahaks olla see nähtamatu, neutraalne, positiivne aspekt inimestele, kellega kokku puutun. Ja lihtsalt selline tunne, et kui kui kogu aeg positiivset tagasisidet ei tule, et siis oletegi läbikukkunud inimene? Ja siis on nagu kogu aeg pinge peal, et kas keegi nüüd ütleb midagi halvasti ja kas olengi täiesti läbikukkunud? Ma saan aru, et loogikaga võttes ei tohi lasta teistel inimestel ennast defineerida, aga see tunne on sees ja kui mingi olukord või kriitika või isegi väiksem konflikt on, siis langen enda sees kõikide nende tunnetega kuhugi musta auku. Ja kusjuures kui isegi kiidetakse, siis ma justkui tegelikult tean, et ega ma seda kiitust ei vääri, aga et huh, õnnestus ära petta inimesi ja nüüd siis selle olukorraga korras kõik. Aga kui halvasti öeldakse koolitöö kohta, siis nagu tooksin negatiivset mainet koolile võu mu töö kohta, siis negatiivne maine mu tööle, nagu ma ei saaks hakkama ja lisaks mu töökoht kannatab oma mainega minu pärast või kas või kuskil tavaelus, et jätan halva mulje ja nüüd mu nimel halb märk küljes ja kõik vaatavad, et milline läbikukkunud, saamatu ja halb inimene ma olen. Kuigi püüan parimat.

Issand see kõlab nii segasena, aga ma vist olengi segane. Oeh..äkki ikkagi oskate midagi soovitada?


Kõige tähtsam ongi, et sina annaksid endast parima ja teeksid nii, nagu sina õigeks pead. Ma arvan, et mida vanemaks saad, seda vähem hoolid teiste arvamusest ja hakkad tähtsustama ennast aina rohkem. Loodetavasti. Mina olen küll vähemalt märganud.
Olgem ausad, teinekord tõesti ei jõua koolitöödes või tööl anda endast maksimumi ja see on okei, keegi ei ole ALATI tippvormis.

Rääkides eneseohverdusest siis mina olen nii palju seda teinud, ilmselt need, kes siin kauem olnud on, teavad ka, millest räägin. See eneseusuni ja enesekindluseni jms jõudmine ongi teinekord hästi pikk tee. On olnud hetki, kus ma olen hästi ebakindel olnud ja mõelnud, et terve maailm ongi minu vastu ja midagi teha ei oska, kuigi pealtnäha on mul olnud kõik alati korras (ma ei jäta kunagi ka oma välimusega sellist muljet, et pole).

Minu jaoks hakkas asi muutuma siis, kui hakkasin enda ümber inimesi paremini valima ja viskasin kõik sellised, kes minus negatiivseid emotsioone ja ebakindlust tekitasid, lihtsalt välja. Sinna hulka kuulus ka üks sõbranna, keda pidasin enda jaoks oluliseks ja lähedaseks, aga kes tegelikult oli lihtsalt üks väga kade ja õel bitch ning kelle ainus eesmärk oli mulle lihtsalt täiega ära panna igal võimalikul hetkel. Ütleme nii, et mul on keskmisest jõukamad vanemad ja suur maja (ei ole mingi karp põllul, vaid arhitekti kujundatud), aga ikka oli kõik nii valesti jne, aga basseinis sulistamas ja söömas-joomas sobis küll käia. Tema ise elas ühetoalises üürikas Lasnamäel. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga imelik on kellegi teise kodus ainult vigu otsida, kui sul enda elamine pole parem. Siis jäid talle ette mu riided, mu meik, mu teised sõbrad, põhimõtteliselt kõik minu puhul. Oleks siis tegu olnud konstruktiivse kriitikaga, aga ei, ta leidis alati viisi, kuidas mulle haiget teha. Kui mu elus läks miskit väga hästi, nt korteri ostmine vms, siis mitte kunagi ei tundnud ma seda, et ta oleks mu üle õnnelik olnud, vastupidi.

Sel ajal olin ma nii loll ka, et ei osanud/julgenud midagi vastu öelda, sest tema rääkis kogu aeg, kuidas ta ikka modellina seal ja seal käis ja kuidas tema maailmapilt on nii avar ja ma tundsin end oma 174 cm pikkuse ja küllaltki suure reisikogemusega ikkagi nii väikse ja rumalana ta kõrval Ükskõik kus me käisime, alati mingid mehed tema arvates jälgisid teda ja flirtisid temaga, kuigi reaalsuses kulus üsna palju sellest ajast, mis me koos väljas olime, temapoolsele flirtimisele. Ma võikski rääkima, mis kõik selles suhtluses valesti oli. See on hea näide sellest, kuidas tegelikult olles ümmargune null, aga tohutult enesekindel, võid päris kaugele jõuda. Ma ei mäleta, et ta kordagi oleks kellegi teise puhul midagi ilusat või head märganud, alati oli teistel miskit viga, eriti minu teistel sõpradel ja sõbrannadel. Üks hetk ma lihtsalt otsustasin, et ei jaksa enam ja panin asjale punkti. Sellele järgnes temapoolne tohutu sõim, kui Facebookis blokeerisin, hakkas kõnedega pommitama ja olin sunnitud ta numbri ka blokeerima. Mõni aeg tagasi võtsin Facebookis bloki maha ja tundub, et ta üritas mu kontot iganädalaselt vaadata, sest paar päeva hiljem oli ta JÄLLE kirjutanud. Nõustusin temaga kokku saama, lootsin, et ehk on muutunud. Tegelikult jätkus kõik ikka samamoodi ja lootsin, et see kohtumine lihtsalt ruttu läbi saab Õnneks oli tal vaja mingi mehega kokku saada ja ühe kokteiliga see piirdus Õhk on palju puhtam.
Postitusi: 7069

Postitatud: 08-11-2017 18:21


Ma ei mõista, miks peaks teiste arvamus nii väga korda minema...elad ju enda jaoks, mitte kellegi teise...ja ise kujundad oma reaalsust, clothesi näide väga õige, viska negatiivsed inimesed (ja ka mõtted) oma elust välja.
"Fake it till you make it" soovitust ei annaks, parem oleks õppida, kuidas vähem ümbritseva peale mõelda, kui et teeselda - "Mulle ei lähe korda."

Mul endal ka üks tore "sõbranna", uurib ja puurib aeg-ajalt, kuidas läheb...ise suurt miskit vastu ei kirjuta. Ma nüüd viimane kord kirjutasin lakoooniliselt, et hästi läheb, tegelikult lausa suurepäraselt.:) ja küsisin vastu, et kuidas endal, selle peale kadus ära. :D - Ei tea, mis ta lootis kuulda, et mul läheb halvasti vms? :D

How to Stop Caring What People Think
Infinite Waters (Diving Deep)
https://www.youtube.com/watch?v=Cmmus4yanjc

Postitusi: 28246

Postitatud: 08-11-2017 22:07


Ooo, kui minu pihta mingi kriitikanool tuleb töö alaselt, siis ma olen ikka normaalselt masenduses ikka terve päeva. Eraelu kohta kriitika jookseb mööda külgi maha, sest et noh ma ei olegi normaalne eniveis ja eraelu pole just eriti salajane ka. Vanematele olen ma ka elu aeg olnud pettumus kuubis, niiet sealt ma juba tean, et midagi head ei tule. Õieti ei tule meelde ühtegi korda, et nad mind üldse kiitnud oleksid.
Postitusi: 2055

Postitatud: 08-11-2017 22:11


Lugesin ka need pikad postitused läbi. Dropdeadile kiitus selle eest, et ta viitsis oma teksti üle lugeda ja ära struktueerida - nii oli tema teksti tunduvalt lihtsam lugeda ja kaasa mõelda.

Ma olen enamiku välja toodud punktidega päri, aga jäin mõtlema, et kas mitte see, kuidas teised inimesed meid näevad ja meist arvavad, ei mõjuta tugevalt meie elu sotsiaalseid aspekte ja seega otseselt meie elukvaliteeti?

Kas on oluline ainult mõningate meie ellu kuuluvate oluliste inimeste arvamus (sõber, ülemus, elukaaslane, kolleeg) või kõigi meid ümbritsevate inimeste arvamus meist?
Postitusi: 28246

Postitatud: 08-11-2017 23:00


Tegelikult mida väiksemaks seda ringi saab, kelle arvamus korda läheb, seda õnnelikum on elu. Hakkasin praegu mõtlema, et kelle arvamus mind siis kõigutab. Ongi mu otsene ülemus ja abikaasa ainult. Isegi laps ei lähe arvesse, sest ta on nii noor veel ja tal neid arvamusi ikka tuleb kahurist Minust on paari aastaga saanud täielik pohhuist ja üsna paljud on hakanud ütlema, et gaaash küll see chikk on ülbe. Vanasti öeldi, et ta tundub nii nunnu ja toreeee. Nüüd ma lihtsalt ütlen oma arvamuse välja ilma filtrita. üldse ei huvita, et poole maailma jaoks oli see võibolla kõige tabum teema üldse. Aga ausalt ma olen väga õnnelik. Mu elus ei ole mitte ühtegi asja valesti praegu.
Postitusi: 28246

Postitatud: 09-11-2017 06:47


First world problem tekkis öösel. Üks butiigi pidaja ei taha mulle dresse müüa. Kurat kolm päeva juba ütlen, et saada mulle oma arve number ära, ma tahan raha ette maksta. Nagu tegelt kaa. Tavaliselt käivad asjad vastupidi, et köhi papp välja nüüd ja osta mu kräpp ära.
Postitusi: 2303

Postitatud: 09-11-2017 09:56


Eile kui selle ennast kiitva pika postituse olin ära kirjutanud, siis samal õhtul juba üks töötaja tuli rääkima, et teised töötajad pidid mu üle õnnelikud olema

Postitatud: 09-11-2017 17:37


Noh, aga näiteks selline näide, et kui töötan laias laastus disainitemaatilises ettevõttes ja klient soovib projekti ning räägib oma arvamuse, teen kõik nii, nagu ta sooviks, aga talle ei sobi..samas kui teisele kliendile sarnane asi on sobinud. Ei saagi kõigile meeldida, aga siiski - ideaalis peaks suutma luua sellised kavandid, et kõik erinevad kliendid oleks rahul. Samas mõnede klientidega kohe satud samale soonele ja mõnede puhul mitte. Mõni laseb töö ära teha ja alles siis ütleb, et see ja too ei sobi ja üldse ei tahagi. Tavatööelus ikkagi läheb hästi, aga need mõned negatiivsed kogemused niidavad rajalt maha ja tekib selline hirm ja siis see hirm tükk aega püsib veel pärast seda negatiivset juhtumit. Ühest küljest ongi selline subjektiivne temaatika, aga samss tunned ikkagi, et oled klientide hinnata ja kui neile ei meeldi, siis see ju näitabki, et oled halb või ma ei tea..noh need, kellel ei ole seda tüüpi tööd, mis sõltubki teiste hindamisest, ei saagi vb nii hästi aru sellest.