Postitusi: 64

Pidev põhjendamatu sisemine pinge, mure.

Postitatud: 20-10-2016 04:14

Minul siis selline mure, et olen liiga pinges näiteks tööl ja seoses sellega, mis puudutab kõike uut, uued suhtes, uued kohustused tööl, suhtlemine võõra inimesega omavahel. Suhtluse osas olen kindlasti arenenudaga tihti ikka tunnen ennast ebamugavalt, sooviksin olla vaba ja mitte muretseda. Üldiselt pinges tööl.. alustasin uuel kohal kohvikus juba 9 kuud tagasi. Algus oli raske, sattusin sinna jõuluajal ja tuli imal käel kassat õppida, kuna kellegil polnud aega mind õpetada. Elan riigis, kus keeleks inglise keel,mis tegi asja keerulisemaks. Igastahes üldsegi, kui õpin uusi asju, nagu näiteks kassas olek siis olen alati väga närviline.. uute asjade õppimine teeb mind närviliseks, sest mõtlen kogu aeg,etäkkiolen liiga aeglane, teen vigu, mis ärritab teisi või et teised arvavad, et ma liiga aeglane või ei saa hakkama. Muretsen palju teiste arvamuse pärast, liiga palju. Kui kassa käppa sain oli hea rahulik, oskasin kõike ja tundsin ennast enesekindlalt. Nüüd aga hakkan õppima baristaks VÄGA kiires kohvikus, kus kiirust vaja, üksikult kohvisid teha pole mingi probleem ja kõrge maine on ka sel kohvikul kohvi koha pealt. Nüüd jälle õppides närviline, kui väga kiireks läheb. Samuti pandud mind poole kohaga supervisoriks, tuleb kõnesid teha telefoniga ja tellimusi, selle koha pealt olen juba enesekindlam aga siiski, kohvimasina taga jälle närviline. See teeb enesetunde nii halvaks, ebalev tunne, ebakindlus kaob jälle. Kas ma olen ainuke. Pean iga päev võitlema, et olla enesekindel, rahulik ja mitte mõelda, mis teised arvavad. Kas ma olen ainuke, kellel tekitab kõik uus ärevust?Parematel päevadel mõtlen, et ma olen tubli ja saan kõigega hakkama aga samas minu suurimaks piduriks ongi see, et igal sammul mõtlen, et mida teised arvavad ja kas nad peavad mind heaks tööliseks.Tobe, tean et pean endasse uskuma. Aga raske on. Ja tihti mõtlen, et piinlik,kui käsi väriseb ja teised näevad. Ma olen muide 27 aastane ja vanemaks saades sellised teemad tekkinud. Andke nõu. Ma saan ise aru,et pean olema positiivne, endasse uskuma ja teised eiloe,minu enda heaolu ja sisetunne oluline aga raske on. Lihtsalt kõik uus tekitab stressi ja pinget ja muret, kas saan hakkama ja kas teiste arvates olen normaalne jne. Kas peaksin minema psühholoogi juurde? Tegelikult on mu elus kõik hästi, ma peaksin olema väga õnnelik, lihtsalt sisemine pinge,rahutus, ärevus, mida keegi teine ei märka ja mis muudab mu enda elu raskeks. Elan ise elu raskeks, muretsen, mõtlen üle. Ja kui alustasin kohvimasina tagasi siis üks tüüp, kes mind õpetas,hakkas naerma, et mul käsi värises ja peale seda tekkis mul eriti sisemine ärevus ja vastikus natuke töö vastu. Nüüd kardan, et kui see tüüp tagasi tööle tuleb (puhkusel hetkel), siis ma olen taas väga närviline, mis teistele märgatav ja mulle endale piinlik, et mul närvid ütlevad üles kui temaga pean kohvi masina taga olema, väike hirm selle tüübiga koos töötamise vastu. Täiesti haiglane värk. Identiteedikriis??

Tänan.
Postitusi: 2205

Postitatud: 20-10-2016 10:09


Ära muretse, ma olen samasugune.. Ja usun, et peale mind on neid veelgi..
Mul lihtsalt elus nii palju selliseid probleeme olnud, mis viivad viimsegi enesekndluse ja usu endasse. Alati kahtlen endas, kuigi sisimas nagu tean. See kehtib ka näiteks siis, kui keegi midagi küsib, alati muretsen, et kas mul ikka õigus ka oli vms.. Raske elu, tuleb üle olla.
Hetkel loen sellist raamatut "Hirm" autor Osho, soovitan sulle ka eneseabi jms raamatuid, ehk on abiks :)
On sul mingeid huvisid nt, milles sa väga hea oled? Tegele nendega ja arenda ennast, nii kasvab enesekindlus..
Postitusi: 33749

Postitatud: 20-10-2016 10:39


Oskaks vaid aidata, aga lohutan Sa pole üksi, ma olen samasugune või veel hullem.
Saaks sellest teiste arvamusest üle ja ei põeks nii palju, elu oleks palju lihtsam.
Olen ka mõelnud tõsiselt psühholoogi juurde minemisest. Ise ju tean, kuidas käituda ja mis oleks õige ja vale, aga noo rakendada seda ei suuda.
Postitusi: 33749

Postitatud: 20-10-2016 10:40


Eneseabi raamatuid olen minagi üksjagu lugenud ja tõesti mingiks hetkeks aitavad.
Postitusi: 2303

Postitatud: 20-10-2016 13:01


parim viis enesekindluse saavutamiseks on enesekindluse teesklemine. pead selja sirgu ajama, pea püsti ja teesklema, et tunned end jumala kindlalt ja enesekindlalt. ja siis tegelikult hakkadki päris kiiresti tundma. ja teiseks soovitan ka eneseabiraamatuid. ma olen viimase paari aastaga väga rahulikuks (ja õnnelikuks) muutunud. just et ei muretse praktiliselt millegi pärast enam. tagantjärele mõeldes äkki ongi eneseabiraamatud selles ''süüdi'', sest viimasel paaril aastal olen ma neid ka palju lugenud
Postitusi: 2205

Postitatud: 20-10-2016 13:26


Mäletan kunagi koolis, kui oli mingi töövestluse läbi mängimine. Kaks erinevat klassi olid sel tunnil koos, kus enamus olid poisid.
Meile anti mingid küsimused eelmine tund, aga mul jäid need kordamata, ei mäleta enam põhjust küll. Aga korra rääkisin klassiõega kõvemini juttu, siis õp ütles, et mina olen järgmine, kes ette tuleb. Nii ja ma läksingi.. Mõtlesin omaette, et saan hakkama, olen kindel ja improviseerin midagi.. Kuid see, mis välja tuli, oli naeruväärne, närv lihtsalt vedas alt. Rääkisin pm kohati oma jutule vastu! Siiani õudusega meenub, kuidas käed ja hääl värisesid, lisaks lõpus need kohatud pilgud klassis
Postitusi: 14593

Postitatud: 20-10-2016 14:13


Tsiteeritud:

parim viis enesekindluse saavutamiseks on enesekindluse teesklemine. pead selja sirgu ajama, pea püsti ja teesklema, et tunned end jumala kindlalt ja enesekindlalt. ja siis tegelikult hakkadki päris kiiresti tundma. ja teiseks soovitan ka eneseabiraamatuid. ma olen viimase paari aastaga väga rahulikuks (ja õnnelikuks) muutunud. just et ei muretse praktiliselt millegi pärast enam. tagantjärele mõeldes äkki ongi eneseabiraamatud selles ''süüdi'', sest viimasel paaril aastal olen ma neid ka palju lugenud


eneseabiraamatuid ma ei loe, aga enesekindluse teesklemine on tõesti hea viis seda saavutada olin ka vahepeal kohutavalt ebakindel, aga muutsin oma mõtlemist ja hakkasin rohkem uskuma endasse.
Postitusi: 64

Postitatud: 22-10-2016 02:00


Hea on teada, et ma pole oma probleemiga üksi. Kui mul üks raamat läbi saab, mida hetkel loen siis järgmiseks lähen otsin eneseabiraamatuid. Vaatasin ka hiljuti filmi:The secret law of attraction. Väga hea film, soovitan, räägib ka sellest, et tuleb olla positiivne, mitte teistest välja teha ja saavutad õnne ja edu. Ma üritan ja olla enesekindel, teeseldes seda ja püüan muuta oma mõtlemist. Kui tuleb negatiivne mõte pähe siis püüan seda ignoreerida ja vastupidi, selle positiivseks muuta. Pean endaga tõsiselt tööle hakkama, kui pole rahul, tuleb ennast kätte võtta.Tänud teile!
Postitusi: 4665

Postitatud: 22-10-2016 09:50


Väga eestlaslik on see mõte, et pead üksi hakkama saama. Tegelikult on sul tarvis lihtsalt veidi kolleegide toetust - kiitust ja konstruktiivset kriitikat, et sa mõistaksid päriselt, milline töötaja oled. Praegu ainult oletad. Jaga muret nt otsese ülemusega.

Väike õlale patsutus ja oled nagu uus.
Postitusi: 1171

Postitatud: 22-10-2016 18:58


Väga tuttav keiss, ise ka välismaal rasket tööd teinud ja eks ikka on pingeline alguses ja mõtled, mis mõeldakse jne. Aga ma arvan, et vaheta tööd. Kui ise tööd naudid ka, on teine asi ja siis anna aega, küll kogemus tuleb ja tuleb ka enesekindlus. Vahel ei tasu lihtsalt analüüsida, mida teised mõtlevad ja tee lihtsalt oma asja, lõppude-lõpuks mis see kõige hullem asi ikka olla saab- isegi kui peaks töö kaotama, ju siis pole see õige värk :) Ma ise tegin ka väga stressirikast tööd võõras kesskkonnas- alguses ka täpselt nagu enda kohta loeks, selline närv oli sees iga asjaga. pingeline olek ja kui telefon helses või mingi ootamatu olukord tekkis, oli kohe nii jube olla ja täiesti psühholoogiliselt halb. ma polnud töö juures üldse nagu normaalne mina- pinges, ärev ja kuidagi tõsine. aga see läks üle kuna mingi aeg mõistsin ise, et see pole lihtsalt minule sobiv töö ja ei viitsinud ennast piinata. sain uue ja parema :)
Igatahes, ma arvan et psühholoogi pole sul küll vaja vaid pigem normaalne olukord. Ürita asja rahulikumalt ja 'tsillima' mentaliteediga võtta, lõppude lõpuks töö pole kogu elu. ja öeldakse, et "Olukord" on üks asi ja seda sa ei saa muuta, aga saad muuta oma mõtlemist olukorda :)
Postitusi: 14593

Postitatud: 22-10-2016 20:30


Tsiteeritud:

Väga tuttav keiss, ise ka välismaal rasket tööd teinud ja eks ikka on pingeline alguses ja mõtled, mis mõeldakse jne. Aga ma arvan, et vaheta tööd. Kui ise tööd naudid ka, on teine asi ja siis anna aega, küll kogemus tuleb ja tuleb ka enesekindlus. Vahel ei tasu lihtsalt analüüsida, mida teised mõtlevad ja tee lihtsalt oma asja, lõppude-lõpuks mis see kõige hullem asi ikka olla saab- isegi kui peaks töö kaotama, ju siis pole see õige värk :) Ma ise tegin ka väga stressirikast tööd võõras kesskkonnas- alguses ka täpselt nagu enda kohta loeks, selline närv oli sees iga asjaga. pingeline olek ja kui telefon helses või mingi ootamatu olukord tekkis, oli kohe nii jube olla ja täiesti psühholoogiliselt halb. ma polnud töö juures üldse nagu normaalne mina- pinges, ärev ja kuidagi tõsine. aga see läks üle kuna mingi aeg mõistsin ise, et see pole lihtsalt minule sobiv töö ja ei viitsinud ennast piinata. sain uue ja parema :)
Igatahes, ma arvan et psühholoogi pole sul küll vaja vaid pigem normaalne olukord. Ürita asja rahulikumalt ja 'tsillima' mentaliteediga võtta, lõppude lõpuks töö pole kogu elu. ja öeldakse, et "Olukord" on üks asi ja seda sa ei saa muuta, aga saad muuta oma mõtlemist olukorda :)


siin jutus oli ka üks hea point, mida iseendale ka kogu aeg meelde tuletan - üle ei tasu midagi analüüsida! eriti veel teiste käitumist ja sõnu.