Postitusi: 4126

Sinu elu uskumatu lugu...

Postitatud: 31-08-2013 23:07

Kõigil meil on tulnud elus ette absurdseid seikasid või uskumatuna tunduvaid lugusid. Milline on sinu märkimisväärseim lugu?
Postitusi: 4126

Postitatud: 01-09-2013 12:30


Ma räägin siis ühe ise ka: Elasime mehega kunagi Tartu kesklinnas ja mehel oli mootorratas pargitud maja ette. Peale ühte Tallinnas veedetud nädalavahetust koju jõudes küsis mees, et näed vä?? Ma, et mida? No ratast pole!! Ja oligi varastatud. Läks nädal mööda, kui politsei helistas mulle töö numbrile(mainiks ära, et me olime mehega vaevu pool aastat vist koos olnud ja abielus kohe kindlasti mitte, et suht ulme kuskohast nad üldse minuni jõudsid), et kas see ja see isik viibib teiega koos, et tema mootorratas on leitud. Ja tuli siis välja, et mingid tüübid olid selle hoovist ära lohistanud oma aeda ja pakkusid seda müügiks sinna samasse kohta, kuskohast mootorratas oli hiljuti ostetud:D Need siis omakorda andsid politseisse teada.
Postitusi: 23565

Postitatud: 01-09-2013 12:33


mu mõlemad mehed nii endine kui praegune on sündinud samal kuupäeval ja aastal
ja isegi haridus on neil täpselt sama
Postitusi: 3004

Postitatud: 01-09-2013 12:40


Uskumatuna tundub see, et ma elus olen peale sellist elektrilööki, mille sain 3 aastasena juhtmete küljes rippumisest. Kuna vanaisale olid elektrikud öelnud, et nendes juhtmetes elektrit pole, siis ei kiirustanud ta nende ära koristamisega. Mina kõikusin seal küljes ja sain sellise paugu, et 2-3 meetrit eemal sirelivõsas olin hetkega. Kuidas ma sinna sain, ma ei tea, mäletan ise vaid seda, et läbi pisarate nägin, et käed on mustad, tahmased. Ema ütles, et mõlema käe nimetissõrmedel oli auk ning arst ütles, et kummikud olid need, mis mu elu päästsid.

Elektriga pole ma siiani sõbraks saanud.
Postitusi: 1370

Postitatud: 01-09-2013 15:57


Tsiteeritud:

Mul on vist eriti mõttetu elu olnud.

Sa pole seda va. elukest veel näinudki.
Postitusi: 1267

Postitatud: 01-09-2013 16:41


Tsiteeritud:

Enamik on minu vanuses ikkagi vähemalt mõne korra peaaegu ära surnud ja puha. Kui ma 20 olen, milleni on alla 4 aasta aega, siis võiks ikka midagi uhket juba öelda olla, aga ilmselt midagi ei muutu. :(

On ikka soovid mõnel..
Postitusi: 7653

Postitatud: 01-09-2013 17:12


Ega kodus põhiliselt istudes, midagi uskumatut juhtuda saagi.
Postitusi: -270

Postitatud: 01-09-2013 17:16


Tsiteeritud:

Ega kodus põhiliselt istudes, midagi uskumatut juhtuda saagi.

Mis sa plärad, dropdeadil juhtus ju!
Postitusi: 8212

Postitatud: 01-09-2013 17:16


Kui olin väiksem, ma ei kujuta hetkel ette mitme aastane , 5 aastat umbes ikka tagasi. Olin nagu ka siiamaani suur loomasõber. Meil maal olid pääsukesed ära surnud, kuskil küüni all või kuskil. Ma hakkasin neid matma ja siis mõtlesin teha ka nagu kõikidele, keda oma lemmikutest matnud kasestiku alla, et ka nemad leiavad seal enda koha. Läksin otsima materjali, millega teha ilus rist neile, siis mu onu naeris mu välja, et kes siis teeb lindudele risti "Puhake rahus!" , selle peale ma läksin üsna vihale ja ütlesin, et sinu hauaplaadile peab kirjutama siis "Põlegu põrgus" ? ja paar nädalat kukkus seesama onu jalapealt maha ja suri. Sel hetkel tundsin suht vastikult ennast. Üldse loomadega juhtumised on mulle üsna valusad olnud. Kui leidsin enda lumivalge kassi keldrisse visatuna , keegi sõitnud üle, soolikad väljas ja seal samas tegi ta veel enda viimaseid hingetõmbeid ja piiksu häält. Oli akna kaudu välja saanud :(
Postitusi: 20

Postitatud: 01-09-2013 20:33


Õpetlik lugu alkoholilembelistele alaealistele!

Olin alaealisena mitu nädalat ühe tuttava juures pidutsenud.
Ühel öösel ärkan ülesse ja ei saa aru kus ma olen. Toas on pime, vasakul asuvast aknast paistab natukene valgust. Kuulen kuidas keegi minu kõrval hingab. Tekib paanika. Hakkan enda kõrval magavat inimest raputama, et ta ärkaks. Tegemist oli minu (tollal mitte) elukaaslasega. Küsin temalt, et kus me oleme? Tema ka ei saa aru. Mõlemad istume mitu minutit lolli näoga voodi serval ja üritame mõistatada, et kus me oleme ja kuidas siia saime. Ühel hetkel siis koidab, et oleme endiselt samas toas kus juba viimased nädalad maganud oleme, kuid jäime lihtsalt voodisse valepidi magama, põiki üle voodi. Sellest siis need lõputuna tunduvad minutid hirmsat paanikat.

Alkohol tõesti hävitab ajurakke!
Postitusi: 1566

Postitatud: 01-09-2013 20:45


Tsiteeritud:

mu mõlemad mehed nii endine kui praegune on sündinud samal kuupäeval ja aastal
ja isegi haridus on neil täpselt sama
Hea juhus :D
X