Postitusi: 5925

Imelik kartus

Postitatud: 29-10-2012 18:44

Mul on väga veider kartus/foobia/hirm, ei oskagi seda kuidagi nimetada. Nimelt ma ei suuda süüa mitte nii lähedaste inimeste ees, või ma ei oskagi neid kuidagi liigitada. Sugulaste, parimate sõbrannade ja muidugi perekonna ees võin vabalt mugida. Aga näiteks gümnaasiumis käies ei söönud koolis pea mitte kunagi. Sõbrannadega sõitsime kuskile sööma siis sõin, aga koolisööklas küll mitte. 12nda lõpus võtsin julguse kokku ja siis kui teistel olid tunnid ja meil vaba siis klassikaaslastega läksime sööma, sõin siis. Ja klassivend tuli et oii ma näen sind esimest korda söömas. Alguses kui poisiga käima hakkasime oli sama jama. Kui olime mitu päeva koos siis närisin ainult õuna ja kui ta ära läks siis sõin end ogaraks. Lõpuks ta sai aru et see pole normaalne, istus minu juures ja käskis süüa. Nüüd õnneks julgen tema juuresolekul süüa. Aga näiteks tal külas käies tema vanemate juures ma ei söö kunagi. Siis nad alati ahhetavad et mikss. Ma alati viisakalt ütlen, et oi ei aitäh ma just sõin vms. Aga näiteks minu kaks endist poissõpra, kes olid mul päris pikalt ei näinudki vist mind kunagi söömas, kui siis ainult näksimas (sünnipäevadel ka ainult näksin). See võib tunduda paljudele veider, et no kuidas ei suuda süüa aga novot. Üksi olles on siis mugin kõvasti kõhu täis ja kahjuks mitte kõige tervislikumat toitu. Ma pole anorektik pigem mõned ülekilod aga mitte midagi hirmsat. Välimus on ka täitsa okei, kutte alati ümber on tiirutanud, seega välimuses ei saa kuidagi kinni olla :S Praegu olen 21 ja lõpetamas Ülikooli, aga SIIAMAANI mingi loll kartus. Kas ma olen ainuke?
Postitusi: 344

Postitatud: 29-10-2012 21:15


hüpnoos aitaks. selline lühike seanss-30-60min, lihtsalt väike sisestus sulle et sa ei kardaks :) olen käinud ühe korra hüpnotiseerija juures-väga positiivne kogemus :)
Postitusi: 5220

Postitatud: 29-10-2012 21:16


Mul on piinlik teiste ees palju süüa. Mul on kiire ainevahetus ning söön umbes sama palju kui mees. Külas olles söön ainult poole sellest kogusest, olgugi, et toit on hea ja kôht jääb tühjaks. Kardan, et teised vaatavad, et ma olen tohutu ôgard.
Postitusi: 3929

Postitatud: 29-10-2012 21:16


Kõik on mõtlemises kinni.
Postitusi: 3558

Postitatud: 29-10-2012 21:18


Mul oli ka selline kartus, hirm vms? aga sain sellest üle, ei teagi kuidas. Tühi kõht sai vist hirmust võitu. Nüüd on ainult probleem, et ei meeldi süüa teiste ees, kui teised ei söö. Näiteks, kui lähen sõpradega kuskile istuma ja tahaks süüa võtta, aga teised võtavad vaid kohvi, teed, siis teen mina sama, sest tunnen suurt ebamugavust üksi süües.
Postitusi: 5802

Postitatud: 29-10-2012 22:36


Tsiteeritud:

Mul on piinlik teiste ees palju süüa. Mul on kiire ainevahetus ning söön umbes sama palju kui mees. Külas olles söön ainult poole sellest kogusest, olgugi, et toit on hea ja kôht jääb tühjaks. Kardan, et teised vaatavad, et ma olen tohutu ôgard.


Täpselt sama siin, nii kui midagi lauale tuuakse, siis ma ei suuda enam keskenduda ning mõtlen ainult söögist
Postitusi: 29489

Postitatud: 29-10-2012 22:43


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Mul on piinlik teiste ees palju süüa. Mul on kiire ainevahetus ning söön umbes sama palju kui mees. Külas olles söön ainult poole sellest kogusest, olgugi, et toit on hea ja kôht jääb tühjaks. Kardan, et teised vaatavad, et ma olen tohutu ôgard.


Täpselt sama siin, nii kui midagi lauale tuuakse, siis ma ei suuda enam keskenduda ning mõtlen ainult söögist


Aga mina õgingi. Kõik juba teavad, et ma olen hea isuga Ja no peo peremees/ naine on tavaliselt õnnelik, et keegi ikka sööb ka. Teised ainult vesistavad kõrval. Samuti uued inimesed imestavad, kuidas ma jaksan suure prae ära süüa, samalajal, kui nemad närivad salatilehte. Tühi kõht kaotab ikka igasuguse valehäbi.
Postitusi: 250

Postitatud: 29-10-2012 23:06


päris kummaline..ei tea ühtki sellist inimest oma tutvustes kes ei julge teiste ees süüa.
Postitusi: 359

Postitatud: 29-10-2012 23:30


Mul pole küll sama asja, ehk toidu, pärast probleem, aga koristamise. Ma pole mitte kunagi kellegi nähes tahtnud tube koristada, alates nõude pesemisest lõpetades tolmuimeja kasutamisega. 98% kordadest olen sättinud nii, et keegi poleks sel ajal kodus, nii ühikas kui ka lapsepõlvekodus ja ka praegu elukaaslasega.

Ma ei saa aru miks, aga mul on nii nõme tunne kellegi nähes "tubli" olla. Seal peab kindlasti mingi suurem põhjus olema, aga pole seda veel välja suutnud mõelda. Asi on isegi nii kaugel, et kui mu elukaaslane oli väljas, siis alustasin koristamist, aga kui ta koju tuli, siis ma mitte ei jätkanud, vaid nentisin omaette, et jah, oleks veel teise toa ka korda teinud kui sa natuke kauem oleks õues olnud, aga eks siis mõni teine kord.
Postitusi: 661

Postitatud: 30-10-2012 00:01


Minul on ka kuidagi imelik süüa.Mingi ettekujutlus on,et süües näevad inimesed koledad välja.Muidugi teised mitte,vaid mina.

Nüüd olen harjunud,midagi muud vahel lihtsalt üle ei jää.
Postitusi: 680

Postitatud: 30-10-2012 00:17


Väga paljudel inimestel on selline kompleks.
Mul oli ka kunagi, just koolisööklas eriti. Kui sõin siis üritasin alati leida sellise koha, et keegi otse ees poleks ning saaksin rahus süüa. Kui keegi vastas istus või vaatas mu poole söömise ajal siis käsi hakkas isegi värisema, toit kukkus maha jne :D Praeguseks olen enam-vähem üle saanud ning palju enesekindlam ka, aga vastlapäeval mehega sööma minnes lõikasin kukli ükskord neljaks ning üritasin see moment suhu panna selle tüki, kui ta ei vaadanud, aga lõpuks jätsin pool ikka järgi, sest see valmistas ikka suurt piina, kui niimoodi jamada ja nina oli ka vahukoorene.
Ega sul ilmselt muud üle ei jää, kui lihtsalt üle oma hirmust olla ning süüa. Alguses on raske, aga kui sa seda ei tee siis muudad sa niigi tänapäevase keerulise elu mitmeid kordi keerulisemaks :)
X