Postitusi: 1560

Noored lapsevanemad

Postitatud: 24-05-2012 00:35

Mõtlesin, et võiksite kirja panna, et kas oli planeeritud või planeerimata? kui planeerimata siis kuidas raseduse avastasid, tundsid mingeid sümptomeid ja meenutasid mõnda kaitsmata vahekorda? olid väga jalust rabatud? mis olid esimesed mõtted? kaalusid ka aborti? millal (kui) tegid uudise lapse isale teatavaks? tema esimesed mõtted? millal tegid perekonnale teatavaks? nende esimesed mõtted? ja nüüdseks on siis väga raske olla korralik noor ema? tunned, et elu on mingil määral rikutud ka??? oled õnnelik, et ei teinud aborti? jms sellega lood siia. oleks päris huvitav lugemine, :)
Postitusi: 109

Postitatud: 27-05-2012 22:31


Laps oli planeerimata. Täpselt tean, millal viljastumine toimus ja kusagil nädal hiljem hakkasid jubedad seljavalud, voodist ka ei saanud püsti tõusta, siis arvasin, et neerudega mingi jama:D ja sellest siis veel nädal mööda hakkas kohutavalt iiveldama ja siis tegingi testi.
Postitusi: 642

Postitatud: 25-06-2012 17:27


Kui vana lapsevanem on veel noor?
Postitusi: 1144

Postitatud: 25-06-2012 17:37


Tsiteeritud:

Ma küll lapsevanem ei ole, aga ei usu, et on olemas selline ema, kes kahetseb, et ta aborti ei teinud.


arvan täpselt sama
Postitusi: 642

Postitatud: 25-06-2012 18:00


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Ma küll lapsevanem ei ole, aga ei usu, et on olemas selline ema, kes kahetseb, et ta aborti ei teinud.


arvan täpselt sama


Oh, teid sinisilmseid lillekesi. Eestis on väga palju lapsi, kellest emad karvavõrdki ei hooli. Lastekodudesse jõuab pidevalt lapsi, kes on sündinud seetõttu, et kondoomide ja hiljem abordi jaoks ei olnud raha.
Postitusi: 2122

Postitatud: 25-06-2012 18:07


Olen ka olnud noor lapsevanem, nüüd olen juba 32 ja seega on juba midagi meenutada.
Mul on 2 poega, mõlemad planeerimata, esimese sain 18 ja teise lapse 21-aastaselt. Teise lapsega pidin tegema aborti, kuid õnneks mõtlesin ringi. Ma olen selle üle väga rõõmus. Oleme mehega koos juba 15 aastat ja meil on 2 toredat poega. Tagantjärgi mõtlen küll, et olin loll ja noor. Mul ei olnud mingit kogemust lastekasvatamise osas. Õnneks on mees minust 7 aastat vanem, koos saime hakkama. Oleme mõlemad edasipürgija tüüpi ja alla anda ei taha. Me alustasime oma elu täiesti nullist, polnud meil vanemaid, kes oleks meid toetanud, ega kedagi teist. Nüüd on meil ilus maja, auto, head töökohad ning lastel kõik vajalik olemas. Ja mis minu jaoks kõige olulisem, me saime selle kõik ainult tänu iseenda töökusele ja kokkuhoidmisele.
Edu noortele, sest ma tean, kui raske võib olla alustada oma elu, kui mitte keegi sind ei aita.
Postitusi: 16

Postitatud: 04-07-2012 13:36

noorelt vanemateks


meil oli planeerimata rasedus juhtus kogemata aga oleme õnnelikud sellegipoolest et peatselt augustis juba vanemateks saame. mul sõbranna oli 17 kui rasedaks jäi ja tema poiss jalutas minema kui tüdruk rasedaks jäi.mul on sesmõttes vedanud mehega et oleme üksmeelel ja õnnelikus suhtes:) sünnitust kardan aga ei mõtle sellele enne kui käes . kauplesin ämmakalt epiduraali välja. ja kavatsen lõpuni välja minna selle sooviga nädalaid 32
Postitusi: 29489

Postitatud: 04-07-2012 13:46




Oli planeerimata laps. Ma jäin pillidega hiljaks ja kasutasime kondoomi. See läks katki. 1.5 kuud hiljem oli tunne, et nii midagi toimub ja tegin testi. Esimesena rääkisin parimale sõbrannale ja tema käskis veel kolm testi teha. Ta lihtsalt ei tahtnud uskuda, et rase olen :) Esimene mõte oli, et PERSSE!Aga aborti ei kaalunud, olin juba varem sellele mõelnud, et kui rasedaks peaks jääma, siis jätan lapse alles. Seega olin vaimselt valmistunud juba. Lapse isa sai teada, kui olin kolm kuud rase. Meil oli sel perioodil väga raske ja elasime lahus erinevates linnades. Laps tõi meid jälle kokku. Mees oli väga rõõmus selle uudise üle. Ilmselt ka selle pärast, et pidin koju tagasi minema. Perekonnale tuli õige hetk öelda alles siis, kui 6 kuud olin rase olnud.(väike kõht oli) Sain tervelt suguvõsalt räigelt sõimata, et kuidas ma nii vastutustundetu sain olla. Kui laps sündis, siis suhtumine ka muutus. Ise olen väga õnnelik oma poja üle ja elu pole nii raske midagi. Mul on mees, kes annab mulle vaba aega, et saaksin 2-3 päeva kuus linna peal rihma lõdvaks lasta ja järgmine päev veel pohmakat ka põdeda Keegi suguvõsast hoiab 2-3 päeva nädalas last, et ma saaksin oma ülikooli asju ajada ja õppida. Eks ta raskem on, kui vaba ja vallalise ja lastetuna, aga muidu elu on lill. Ise olen 22 ja poeg on 2.2 aastat vana.
Postitusi: 29489

Postitatud: 04-07-2012 13:50


Tsiteeritud:

meil oli planeerimata rasedus juhtus kogemata aga oleme õnnelikud sellegipoolest et peatselt augustis juba vanemateks saame. mul sõbranna oli 17 kui rasedaks jäi ja tema poiss jalutas minema kui tüdruk rasedaks jäi.mul on sesmõttes vedanud mehega et oleme üksmeelel ja õnnelikus suhtes:) sünnitust kardan aga ei mõtle sellele enne kui käes . kauplesin ämmakalt epiduraali välja. ja kavatsen lõpuni välja minna selle sooviga nädalaid 32


Minul epi ei mõjunud, aga üks sõbranna sai neid lausa kaks tükki. Mõtlesin lihtsalt soovitada, et siis tead :)
Postitusi: 1066

Postitatud: 04-07-2012 13:53


mina olin planeerimata,aga vanemad olid abielus,niiet...:D ema ütles,et arvata oli,et ma ka millalgi tulla tahan :D
Postitusi: 602

Postitatud: 04-07-2012 14:05


Planeerimata laps. Kasutasin 3 aastat korrapäraselt Novynette pille. Ühel kuul aga avastasin, et päevad enam ei alganud. Mõtlesin esialgu, et lihtsalt pillide tõttu mingi jama. Rasedust kohe ei kahtlustanud, sest see oli ju minu jaoks võimatu, kui pille võtan ning raseduse tunnuseid oli ka varem olnud ja siiani kõik testid negatiivsed. Kui kahtlustama hakkasin, siis rääkisin ka kohe mehele. Tormasin apteeki ja tegin testi. Ei näidanud midagi. Paar päeva hiljem ostsin uue. Siis näitas hästi hästi õrna teist triipu. ootasin veel mõned päevad ja siis tegin ka kolmanda. Nüüd olid triibud juba väga selgelt näha.

Otsest rõõmu ei tundnud. Hakkasin kohe süüdistama pilli tootjat ja oma arsti, kes mulle need välja kirjutas. Olin kõige peale vihane. Mõtlesin, et mis saab koolist ja meie elust. Sisimas olin ma aga samal ajal väga õnnelik. KA mees ei olnud tollel hetkel kui rääkisin väga õnnelik. Mõlemad istusime vaikuses ja mõtlesime, et mis edasi saab. Abort oli mõlema jaoks välistatud.

Minu vanematele rääkisime jõulude ajal. Kirjutasime kaardi pealt. Nad olid kõik väga õnnelikud ja ei suutnud seda uskuda. Tema emale otseselt ei rääkinudki. Saatsime tema õele sõnumi aastavahetusel, et ilusat uut aastat meie kolme poolt! Siis helistas ta tagasi ja sai kohe aru, mis teoksil. Nii siis teistele rohkem midagi ei rääkinud, vaid ootasime, et tema meie eest räägiks.

Nüüd mõne nädala pärast sünnitama. Rohkem rõõmu oleme lapsest tundma hakanud viimasel ajal, kui on rohkem plaane paika pandud õpingute jms. osas ning lapsele kõik vajalik on samuti soetatud. Aastakese pärast plaanin ülikoolis õpinguid alustada. Saab raske olema lapse kõrvalt, kuid tuleb teha kõik, et lapsel oleks ka hiljem hea elu ja majanduslik kindlustatus. Väga palju annab tuge juurde see, et ka siin buduaaris on väga paljud töö, kooli ja lapsega samal ajal hakkama saanud. :)
X