Postitusi: 71

Mehest lahti saamine- how hard it is?

Postitatud: 01-01-2012 23:31

Oleme mehega olnud 3 aastat koos ja otsustasime lapse saada. Mõeldud-tehtud! Hetkel olen kolmandat kuud lapseootel ja ei suuda enam oma partneris näha seda, mida kunagi. Mul on olnud aega analüüsida meie kahe suhet ning jõudsin järeldusele, et see pole siiski see, mida (ja keda) ma tahan. Lapse üksinda üleskasvatamist ma ei karda, mul on mõistev ja väga abistav ema, kes oleks nii või naa aidanud last hoida, kui lõpetan kooli viimase aasta. Olen mehele vihjanud, et lõpetaksime suhte- ta pole vihjetest aru saanud. Olen temaga kahekesi istunud ja öelnud, et ma soovin suhte lõppu, tuues talle suhte lõpetamise põhjused- tunnete kadumine, rutiinsus, lahku kasvamine. Ta pole ka sellest aru saanud. Ignoreerisin teda täielikult, mille ta tegi raskeks, helistades mulle päevas miljoneid kordi, smsidest rääkimata, võttis mu emaga ühendust, et "mulle aru pähe paneks" ja mis kõige õudsam- ta nuhib mu sõbrannadelt, kus ja kellega ma olen ja koolis käies jälitab mind-ootab mind kooli juures, sõidab tihti minust mööda, kui lähen kooli või siis koolist koju, ootab mind maja ees ja järgneb mulle, kui ma kodust kuhugi lähen. See kestis viimased nädalad. Ma ei tunne seda inimest enam ära- täielik maniakk!
Nii palju olen temaga suhelnud, et lapseasjus teda kursis hoida, aga see on ka kõik. Mida ma pean tegema, et ta ükskord normaalseks saaks ja oma psühhopaatilise käitumise lõpetaks?!?!


Tänan mõistva suhtumise eest!
Postitusi: 4651

Postitatud: 01-01-2012 23:44


imelik inimene oled. Mees armastab sind ja loomulikult katus sõidab, kui armastatud naine (koos tulevase lapsega) niiviisi teeb.

Ja Sulle peaksin ütlema, need võivad ka hormoonid olla, mis sind mõjutavad.

Ole natuke omaette, ära tee ennetlikke järeldusi.


Kahju on mehest, päris tõsiselt!
Postitusi: 2090

Postitatud: 01-01-2012 23:52


May-ga nõus.
Kindlasti mingi hormoonivärk.
Postitusi: 4651

Postitatud: 01-01-2012 23:57


unustasin veel ühe asja öelda.

Ja kui mehel sajaviiekümnenda korra peale jaksu enam pole,
ja ta otsustab Su elust lahkuda, ja sa sünnitad ära ja mõistus jõuab koju tagasi, siis see tunne - Su mees(keda sa tegelikud armastad) läks minema ja ei taha sind naisena enam ja ka lapsega ei tegele) - ei ole just kõige toredam.

Noh, ei pruugi nii minna, aga selleks peakski veits ootama enne, kui mehest täielikku laiba teed.
Postitusi: 29489

Postitatud: 02-01-2012 00:09


Ma ka hetkel ei suuda mõista, miks siis üldse lapsest teha,kui tahad juba ennem tema sündi ta elu ära rikkuda? Tal oleks armastav isa ja sul armastav mees. Võta lihtsalt aega endale, aga viska need lollused peast ära. Sul hormoonid möllavad, ka ise oleks tahtnud raseduse ajal mehe ära kägistada,kuna ta tundus vahest ikka nii tumba. Mees on sul juba meeleheitel, saa ka temast aru.
Postitusi: 4849

Postitatud: 02-01-2012 23:38


Ja sa alles nüüd, kolmandat kuud lapseootel avastasid, et sa ei armastagi oma meest? Mul on ausalt, nii mehest kui ka lapsest kahju sel juhul.
Postitusi: 9480

Postitatud: 02-01-2012 23:44


Rasedus hakkas pähe, ei muud. Sünnita laps ära ja tee suured otsused alles siis. (Tean üht naiskat, kes jättis ka mehe maha, kui oli rase...ta ei armastanud oma meest ja mees tundus vastik jne jne)...laps sündis ära, paari kuu pärast leppisid noored ära ja on siiani koos. Kõik ei pruugi alati nii lilleliselt lõppeda ja kui sa oma lolluse ja tujude tõttu oma mehest ilma tahad jääda, siis on mul sinust südamest kahju!
Postitusi: 7043

Postitatud: 03-01-2012 00:01


Hakkadki koguaeg mehi pikalt saatma, kuna asi muutub rutiinseks? Viskad lapse ka kunagi tulevikus nurka, kuna asi on rutiinne ja sind tüütab ära? Tule mõistusele, see ei kesta ju igavesti, miks sa teed oma mehele haiget- ta pole maniakk vaid ta armastab sind, seepärast ka nii käitub. Mida su laps tundma peaks? See jääb igaveseks ta hinge kripeldama, et ta pole koos oma mõlema vanemaga kasvada saanud.. Tee oma elus muudatusi, võta aega vabaks, naudi muud seltskonda/sõbrannasid ja ära mõtle enam sellele, et kõik on üks ja see sama. Kõik on mööduv. Tujud on mööduvad. Loodan, et tuled mõistusele!!
Postitusi: 1888

Postitatud: 03-01-2012 00:06


Tsiteeritud:

Hakkadki koguaeg mehi pikalt saatma, kuna asi muutub rutiinseks? Viskad lapse ka kunagi tulevikus nurka, kuna asi on rutiinne ja sind tüütab ära? Tule mõistusele, see ei kesta ju igavesti, miks sa teed oma mehele haiget- ta pole maniakk vaid ta armastab sind, seepärast ka nii käitub. Mida su laps tundma peaks? See jääb igaveseks ta hinge kripeldama, et ta pole koos oma mõlema vanemaga kasvada saanud.. Tee oma elus muudatusi, võta aega vabaks, naudi muud seltskonda/sõbrannasid ja ära mõtle enam sellele, et kõik on üks ja see sama. Kõik on mööduv. Tujud on mööduvad. Loodan, et tuled mõistusele!!


Nõustun....
Postitusi: 159

Postitatud: 03-01-2012 00:15


Sa vist tahadki enda mehes halbu külgi näha aga ta ikkagi armastab sind kui nii käitub ning ei taha sinust lahti lasta. See lapseke sinu kõhus tahaks tulevikus kasvada nii ema KUI KA isaga. Mõtle ikka asjad läbi ja mõtle oma mehe headele külgedele..
Postitusi: 1492

Postitatud: 03-01-2012 04:04


Kõige parem lause postituses: "Lapse üksinda üleskasvatamist ma ei karda, mul on mõistev ja väga abistav ema, kes oleks nii või naa aidanud last hoida"
X