Postitusi: 10165

Ühe mehega, terve elu?

Postitatud: 02-01-2011 18:43

Jäin jälle ühes teemas inimeste vastuseid lugema ning märkasin, et päris paljudel on olnud seksuaalseid kokkupuuteid vaid ühe mehe/naisega.

Kas tänapäeva maailmas, kus seksi ja seksuaalsust näeb ning tunnetatakse igal pool, on taoline kontseptsioon võimalik? Kas inimestel on piisavalt meelekindlust, et jääda õndsa lõpuni kokku selle ühe, oma esimesega? Inimene, kes on oma loomult uudishimulik loom, kas tal ei pruugi tekkida huvi ja soovi ka midagi muud (ehk siis kedagi teist) proovida? Kas taolised suhted on pelgalt harjumusest tingitud või võib selle taga olla midagi sügavamat, võibolla tõeline armastus?

Palun siinkohal vastata inimestel, kellel on natuke ka elukogemust selja taga. Ei pea just silmas seksuaalpartnerite arvu, pigem mõistlik arv aastaid. Veel parem oleks, kui kõik vastajad tooksid lühidalt ära oma vanuse ning olemasolu korral ka eelnevate pikemaajaliste suhete arvu.
Postitusi: 2419

Postitatud: 02-01-2011 19:55


Tsiteeritud:

Mitte iga mehe ega naise alumine osa ei sügele pidevalt.


Paremini öelda ei saakski. Mina olen 25 ja olen olnud koos oma elukaasalsega 8 aastat (jookseb 9.aasta) ja mina küll ei näe põhjust, miks peaksin teistega ringi tõmbama. Kui partneriga klappi on, siis ei kisu miski teisi vaatama/proovima.
Postitusi: 12770

Postitatud: 02-01-2011 19:56


Tsiteeritud:

Vanem õde mul on ka üle 10 aasta oma esimese kavaleriga (esimene ja ainuke seksi poolest) koos, abielus ja 2 lastki olemas neil,


mul õde oli/on ka ligi 15 aastat koos oma ühe ja ainukesega, neilgi 2 last. aga näed, ometi läks mees ja võttis armukese. pealegi mingine 10 aastat noorema kui mu õde! eks vast osadel meestel viskab üle koguaeg ühte ja sama nägu näha ja tahavad vaheldust. ma usun et paljud kes on tõesti elu lõpuni koos, mingil hetkel siiski petavad oma partnerit, kuid vastaspool ei saa asjast lihtsalt teada, või siis andestatakse see. nagu üks ütles siis, ei viitsita jälle alustada otsast ja õppida võõrast tundma. liiga tüütu vist.
endal käsil esimene suhe üldse, mitte küll seksi mõttes. koos oldud üle aasta. roosamannastes unistustes mõtlen et võiks see ju elu lõpuni nii olla, kuid ma pole päris nii naiivne kah.
Postitusi: 1074

Postitatud: 02-01-2011 20:10


Kuu pärast saan 26, aga see selleks. Kõik sõltub inimesest. Tean ühte inimest, kes armastas ühte inimest ja see naine jättis ta maha. Praegu nad on lahus aastaid, aga mees pole veel leidnud ühtegi, kellega tahaks koos olla ja see põhjus on see, et ta on oma eelmises naises kinni ja see ei saa olla harjumus. On olemas selliseid mehi ja niasi, kes armuvad ainult üks kord elus ja igaveseks. Inimesed on ju erinevad.
Postitusi: 1758

Postitatud: 02-01-2011 20:10


Üks ja ainus, ei taha kedagi teist. Pole vajadustki, kui üks suudab anda nii-nii palju. Eks see vast sellest tingitud ongi, et muutub igavaks ja vahitakse mujalt. Mõnel on ju ka lausa loomuses ringi tatsuda ja põnevust otsida. Jään siiski truuks ja olen ka uhke selle üle. 8)
Postitusi: 851

Postitatud: 02-01-2011 20:32


Julgen ausalt arvata, et ei ole võimalik. Loomulikult leidub inimesi, kes tõepoolest ongi justkui Austeni romaanist välja astunud ja usuvad seda elukestvat armastust, mis ühtlasi varjutab igasuguse tahtmise maailmas ringi vaadata. Aga palju neid ikka olla saab? Olen hetkel 20 ja oma senise elu pikimas suhtes (ligikaudu 3 aastat). Ei olnud ta mu esimene voodipartner, aga pole mul neid ka eriti palju olnud. Ja ma tõesti usun, et võin selle mehega veel päris pikalt koos olla. Võibolla 10 aastat, võibolla 20. Võibolla saame lapsedki ja võibolla kasvatame ka koos üles. Aga millegipärast ma ei suuda uskuda, et me tõepoolest elu lõpuni koos oleks. Varem või hiljem tekib ühel või mõlemal soov midagi (kedagi) uut kogeda. Ja siis on juba iseküsimus see, kas jääda kokku ja anda üksteisele vajalik vabadus, või minna uutele jahimaadele ja vaadata mis seal ees ootab.
Postitusi: 6840

Postitatud: 02-01-2011 21:04


mina olen 21, suhteid olnud 1 ja kestis üle 1,5 aasta. polnud esimene partner ja ilmselgelt ei jää ka viimaseks. ma arvan, et ühe inimesega elu lõpuni koos aerutamine nõuab tugevat meeskonnatööd ja aerud peavad olema heast materjalist ja paat peab olema mugav. ühesõnaga ma arvan, et see on võimalik, kuid kahjuks või õnneks väga vähestel õnnestub leida vastav inimene. ma arvan, et suhtes peab olema ausus. ollakse kas siis ainut omavahel või nö vabamas suhtes. mul pole viimase vastu midagi, lihtsalt tahan ja pean olema teadlik, mis toimub.
Postitusi: 1408

Postitatud: 02-01-2011 21:09


kindlasti on, kui inimesed sobivad omavahel, miks siis mitte.
Postitusi: 877

Postitatud: 02-01-2011 23:53


Tsiteeritud:


Ütlen vaid nii palju, et jah, mina usun (kuu aega tagasi veel ei uskunud), et üks inimene võib terve elu vaid selle ühe ja ainsa kõrval olla. Mitte iga mehe ega naise alumine osa ei sügele pidevalt.


Ma lihtsalt huvi pärast küsin, et kas sellega sa tahad öelda, et ainult alumise osa sügelemine paneb inimesi kõrvale jooksma ja, et kui see ei sügele, siis on suht kindel, et suudetakse ühega koos olla? :) See on tegelt selline teema, millega ma oma elus hoolimata oma noorusest olen pidanud kokku puutuma nii kõrvaltvaatajana kui ka lähemalt ja olen kohanud mehi, kelle puhul alumise osa sügelemist pole võimalik absull täheldada, aga sellegipoolest astutakse oma teelt nö. kõrvale. Täiesti tahtlikult ja teadlikult.

Kuigi siin teemas oodatakse vastuseid inimestelt, kel juba aastaid ja elukogemust seljataga, leian siiski, et tahan sõna sekka öelda. Ma ütlen ausalt, et usun, et üks inimene võib terve elu vaid ühe ja ainsa kõrval olla, aga ma olen peaaegu enam kui veendunud, et vähemalt üks suhte osapooltest petab selle elu jooksul oma partnerit kas vaimselt või füüsiliselt vähemalt korra. Üldjoontes petetav aga ei saagi sellest kunagi teada ja nii ongi. Ja mehed on oioi kui osavad, naised isegi veel osavamad, nii et see jutt, et varem v hiljem tuleb petmine nagunii välja, ei ole minumeelest absoluutselt reegel. Pigem arvan ma, et rohkem on seda, kus partner never seda ei usuks ega arvaks, et ta kaaslane midagi sellist teha võiks.. . Ma võiks siia kirjutada ikka väga pikalt ühest loost, mille puhul kui ma teada sain, et antud mees oma naist petnud oli, hakkasin ma lihtsalt nutma, sest mul tekkis tunne, et kui juba see mees pettis, siis milline mees üldse truu olla suudab? Kuna see lugu aga veniks liiga pikaks, siis ma lihtsalt ütlen, et tänu sellele ja veel mõnele teisele kogemusele on mu usk sellesse, et kui tõeliselt armastab siis ei peta, kadunud. Ka armastades võib petta. Lihtsalt ma usun sellesse, et iga inimese jaoks on lisaks oma kallimale raudselt olemas keegi teine, kes ta pea suudab sassi ajada. Ja kui see inimene temani jõuab...
:(

Ja naised, kes tulevad mulle ütlema, et usuvad, et nende partner ei petaks need kunagi, siis see on õige nii uskuda.. Kahtlustamine ja usaldamatus sööb suhte seest täiesti. Ja ma leian, et ma olen selle koha pealt täiesti defektne, sest mul on peaaegu täiesti võimatu kedagi usaldada. Ja just tänu sellele, mida ma olen ise kogenud ja kõrvalt näinud.. Ja ma ei tea kuidas saavutada usku sellesse, et on ikkagi olemas mees, keda ma saan lõpuni usaldada ja kelle puhul ma siiralt ja tõesti usun, et ta ei petaks mind ja et temaga on võimalik lõpuni koos olla.
Postitusi: 4240

Postitatud: 03-01-2011 00:03


Ei ole võimalik. Minu iseloomuga inimese puhul kindlasti mitte.
Olgu tänatud mu lõtv püksikumm, et kõiki neid paljusid partnereid väisata olen saanud.
Täienduseks veel, et kui tõesti sobiva leian, küll paikseks jään. Olen truu meelega üldises plaanis. Aga esimese pulgaga eluks ajaks kokkujäämise mõtet ei tekkinud. Ei astunud selliste illusioonidega üldse sinna suhtessegi.
Postitusi: 3100

Postitatud: 03-01-2011 00:08


küll tuleb see väinämöinen, kes ka sinu taltsaks teeb
X