Postitusi: 10165

Lemmiklooma kaotus

Postitatud: 24-11-2010 14:22

Loogiline, et lemmiku kaotus mõjub šokeerivalt igale inimesele ja perele. Kui siitilmast läinud inimesi on lähedastel kombeks leinata, siis kuidas on lemmikloomadega? Kas nende leinamine on loomulik või hoopiski miski, millele ei maksaks tähelepanu pöörata?

Kas avaldad kaastunnet kuuldes sõbra või lähedase inimese lemmiku kaotusest, või ütled lihtsalt et Sul on kahju? Kuidas aga suhtud Sina inimestesse, kes teise inimese lemmiku surma üle nalja heidavad - on see katse inimese mõtted huumoriga kurvalt sündmuselt eemale juhtida või hoopis räme ja vabandamatu matslikkus?
Postitusi: 4590

Postitatud: 24-11-2010 14:34


ei ole kaastunnet avaldanud aga ma hetkel ei teagi kedagi kelllel oleks lemmikloom surnud viimaselajal
Postitusi: 4590

Postitatud: 24-11-2010 14:35


aga nalja ei tohi teha, ei inimese ega ka lemmiku surma üle sest ka mulle endale on lemmikloomad pereliikmed.
Postitusi: 14277

Postitatud: 24-11-2010 14:47


Mulle väga meeldivad loomad, olgu nad pisikesed või suured. Valu aitab leevendada uus koduloom, tean omast käest seda.
Postitusi: 5988

Postitatud: 24-11-2010 14:56


Oi, loomade pärast olen palju töinanud - nii enda lemmikloomade kui ka loomade väärkohtlemise tõttu. Selline hell külg minus siis.
Kui tuttava lemmikloom sureb vanadusse, siis võin ju viisakalt kaasa tunda, aga ilmselgelt ei saa ma kunagi tunda teiste lemmikloomade kaotuse puhul seda, mida tunnevad nende omanikud.
Ka loom on elusolend. Paras matslikus oleks mingisuguseid labaseid nalju sel teemal teha. Mind need ei kõigutaks, aga arvamus sellisest naljaninast kukuks ilmselt kolinal.
Postitusi: 16806

Postitatud: 24-11-2010 15:00


Selle aasta alguses oli endal kaudne kokkupuude lemmiklooma surmaga. Õe 10kuune taksipoiss jäi õnnetult auto alla ja hukkus. Tegu polnud küll minu loomaga, aga nutma ajas ikkagi. Loomulikult avaldasin kaastunnet, sest tegu oli siiski pereliikmega. Surmast ülesaamine võtab aega, ka siis kui asemele võetakse uus lemmikloom. Tahtmatult võrdled omavahel uut ja vana looma ning tunned kuidas vanast puudust tunned. See on paratamatus ja vaid aeg aitab üle saada. Need, kes lemmiklooma surma üle nalja heidavad, on jõhkardid.
Postitusi: 3505

Postitatud: 24-11-2010 15:06


ma just seisan sellise mure ees. Loomake pannakse magama, kuna tal vähk. Ei tea nüüd, kas peaks kaastunnet avaldama? Tegelikult ma väldin selliseid asju.
Postitusi: 10165

Postitatud: 24-11-2010 15:10


Endalgi hiljutine valus kogemus seoses lemmiku surmaga. Nimelt suri pärast pikka haigust mulle ja elukaaslasele väga armsaks saanud jänes. Mina kui üliemotsionaalne inimene töinasin hea mitu tundi järjest, sekka veel pisaraid järgmistel päevadel.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema keelas lemmiklooma surma puhul nutmise. Ütles, et loomi leinata ei tohi. Aga ise küll mingit häbi vms ei tundnud.

Nüüd on mul juba paar päeva kodus uus lemmik, ikka jänes. Sai teine valitud eelmisest piisavalt erinev, et ei tekiks võrdlusmomenti. Ka siis kui tekib, proovin endale siiski tunnistada, et kõik me siin maailmas oleme erinevad, ka loomad.
Eks see mõnes mõttes muidugi ebaõiglane või hoolimatu tundu - võtta uus lemmik kohe pärast eelmise kaotust, aga haudvaiksesse elamisse pärast väsitavat tööpäeva ka tulla ei tahtnud.

Naljaviskamisest niipalju, et sain ise seda suhtkoht valusalt kogeda. Oma nördimuse sain küll endas hoitud, ent nagu keegi juba eelnevalt ütles, siis arvamus inimestest langes allapoole nulli.
Postitusi: 5988

Postitatud: 24-11-2010 15:10


Tsiteeritud:

ma just seisan sellise mure ees. Loomake pannakse magama, kuna tal vähk. Ei tea nüüd, kas peaks kaastunnet avaldama? Tegelikult ma väldin selliseid asju.


No matusepärga päris saatma ei pea, aga kui tegu on lähedase inimese lemmikloomaga siis paar head ja lohutavat sõna sõbrale/sõbrannale ei lähe kunagi mööda külge maha - eriti kui on näha, et inimene elab seda raskelt üle.
Postitusi: 10165

Postitatud: 24-11-2010 15:11


Tsiteeritud:

ma just seisan sellise mure ees. Loomake pannakse magama, kuna tal vähk. Ei tea nüüd, kas peaks kaastunnet avaldama? Tegelikult ma väldin selliseid asju.


Miks mitte kaastunnet avaldada? Tihtipeale on lemmikloomaomanikel loomad justkui pereliikmed ning nende kaotus võib samamoodi traumeeriv olla. Tõsi küll, kaarti ja lilli pole vast tarvis saata, aga mõned lohutavad sõnad või toetav õlg kulub alati marjaks ära.
Postitusi: 9576

Postitatud: 24-11-2010 15:20


Ma usun, et lemmikute leinamine on loomulik, aga sellega ei tasuks üle ka pingutada. Näiteks hamstri (kes tihti üle aasta ei elagi) surma pärast mitu päeva nutta on suur aja ja energia raiskamine
X