Kirjanik Allan Keian ja suurärimees Urmas Sõõrumaa kirjutasid raamatu „Kuidas rikkaks saada?“. Lõpuks ometi on ilmavalgust näinud ka üks eestikeelne rikkaks saamise õpik.

Intrigeerivale raharaamatule vääriliselt kaunistavad glamuurse teose kaant viimase aja kaks tuntuimat Miss Estoniat Madli Vilsar ja Diana Arno. Värske jõukuseõpiku stiil on harivalt aus, maitsekalt peen ja kaasahaaravalt jõuline, mis ühtlasi kinnitab fakti, et raha teenimine on õpitav oskus ning selle kulutamine suur nauding. Raamat paljastab meile, kuidas tõeliselt suure raha teenimine on väga peen kunst ning selle kulutamine tõeline kirg. Saatuse tahtel valdavad seda geniaalset kunsti kõigest üksikud väljavalitud, seevastu sooviksid kulutamise kirest osa saada praktiliselt kõik siia päikese alla loodud.

Hiiglaslike numbrite udupeene maailma värskeimaks loovgeeniuseks ihkab saada ka teose peategelane, noor ja vihane Adrian Aus. Lahtise peaga kutt, kes ülikooli asemel valib ettearvamatute käikudega elukooli, unistab suurelt: ärgata ühel ilusal hommikul tõeliselt jõuka mehena. „Suurte saavutuste elluviimiseks tuleb suurelt mõelda, suure raha hankimiseks piiritult,“ seab ta oma elufilosoofiaks. Tema kindel siht, elu ainueesmärk on omakasupüüdlik ja läbini materiaalne, kuid suuremeelne on see, et ühena vähestest julgeb ta viimast häbenemata tunnistada – olgem ausad, rikkaks saamisest unistame tegelikult ju kõik. Hulljulgelt, iga hinna eest ennast kehtestades läbi karmi ja ebaõiglase elu tormates viib pime juhus noore mehe ühtäkki infoni, mille enese kasuks pööramisel saaks temast plaani õnnestumisel ainsa ööga konkurentsitult Eesti rahakaim mees. Sellist eluvõimalust ambitsioonikas noormees otse loomulikult käest lasta ei kavatse.

Neile, kel endalgi soov ühel ilusal päeval rikkaks saada, on see raamat kahtlemata kohustuslik kirjandus!

Katkend raamatu „Kuidas rikkaks saada?“ 11. peatükist

Haaranud mitmekordsesse tumedasse kilepakendisse peidetud rahapaki, olid nad juba väljas, kui kostsid püstolilasud – viis või isegi kuus tugevat pauku, mida kuuldes ma viivitamatult välja tormasin. Vahetult soomustatud bussi kõrval, mille kitsukest küljeakent suisa kuulikindel klaas katab, lebasid kaks äsja maha lastud meest. Neist vaevalt viiekümne meetri kaugusel püüdsid mu silmad kinni vast elu kiireimat jooksu tegeva tulistaja. Heal juhul murdosa sekundist andsin põgenejale veel edumaad, kui teda taga ajama hakkasin. Polnud vähimatki kahtlust, et minu jalad tema omadest oluliselt nooremad olid, sest üürike edumaa, mis talle oli jäänud, vähenes iga joostud meetriga.
Ta valis põgenemiseks tühermaa, mis lõppes hiiglaslike tööstushoonetega. Kui ma kusagil selle keskosas tal korraks õlast kinni sain, pööras mees ootamatult ümber ning tulistas veel kaks lasku, mis nüüd olid juba minu pihta suunatud. Viskusin pikali ning kuulid vihisesid napilt üle mu pea. Kiire reaktsioon päästis mu elu.
Taas oli meie vahemaa kasvanud endiseks. Sügisvihmast mudamülkaks muutunud lageda platsi lõpus oli kuivenduskraav. Püüdnud sellest üle hüpata, tagaaetav takerdus ning libises jäisesse vette. Mustast riidest spordikoti, mis tal ilmselgelt jooksmist takistas, kuid mida ta meeleheitlikult rihmapidi õlal hoidis, oli ta nüüd teisele poole kuivenduskraavi visanud. Mees püüdis vabanenud käte abil end kraavipõhja mudast, kuhu ta juba põlvini oli vajunud, välja sikutada, kuid vähemalt järgmise kümnekonna sekundi jooksul see ei õnnestunud.
Soovisin sellele tõprale jooksu pealt jalaga näkku hüpata, just nagu mõnes stiilipuhtas USA märulisarjas ainsa löögiga vaenlasi kahjutuks tehakse, aga olin vist liialt püüdlik, sest hüppasin napilt mööda, maandudes ise selili sealsamas kraavis. Kui ennast sogasest veest püsti ajada püüdsin, ei suutnud ma põlvitamisasendist kõrgemale tõusta.
Kortsus lauba üles taeva poole suunanud, surus mees nahkkinnast hoidva käega mulle eelmistest laskudest suitseva püstolitoru täpselt otsaette.
„Klõps,” kostis juba järgmisel hetkel, andes kõige võhiklikumalegi üsna üheselt mõisteteva signaali – kuulid salves olid otsas. Täpselt niisama külmavereliselt, nagu ta oli tapnud need kaks tursket jõmmi, soovis ta ka mind tol õhtul lihtsalt maha lasta ning varastatud rahaga nelja tuule poole ajama panna. Kui ma alguses kahtlesin, kas ta oli seal poe ees viis või kuus kuuli lasknud, siis tagantjärele pean jumalat tänama, et neid tinaplönne oli siiski kuus, mis teeb koos kahe viimasega, mis minust mööda vihisesid, kokku kaheksa. Täpselt nii palju kuule tema taparelva salve mahtuski.
Lõin tühjaks lastud püstoli otsa eest eemale ning tirisin mehe kraavi pikali.

Kuidas napilt pääsenud kangelasel edasi läheb saad lugeda juba raamatust!

Buduaar.ee