MIDA TULEKS TEADA varalistest õigustest ja kohustustest lähisuhtes?
alamy.com

Millised on suhete reguleerimise võimalused, et ka suures ja siiras armastuses ja usalduses oma kallima vastu end siiski võimalike rahaliste probleemide eest tulevikus kaitsta? Vaatame koos perekonnaõiguse advokaadi Helen Häälega varalisi suhteid ja riske ning õiguseid ja kohustusi nii abielulises kui mitteabielulises kooselus.

Abielludes vali õige varasuhe

Abielludes ei mõelda üldjuhul sellele, mis saab siis, kui abikaasal tekivad ärilised probleemid või abikaasadel omavahelised vaidlused ega samuti abielu lõppemise tagajärgede peale. Seetõttu ei pöörata abiellumisel tähelepanu ka varasuhte valikule. Ometi võib varasuhte valikust sõltuda kogu abieluline omandisuhe ja varaline külg.

Kehtiv perekonnaseadus näeb ette kolme liiki varasuhteid: varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ning varalahusus. Kui abiellujad ei vali kolme liigi seast endale sobivat, kehtib seaduse eelduse kohaselt nende vahel varaühisuse vararežiim. Poolte kokkuleppel on võimalik ka abielu jooksul olemasolevat varasuhet muuta. Näiteks, kui pooled ei soovi enam jätkata varaühisuse režiimi, siis on neil alati võimalik ühiselt valida muu varaline suhe, mille notar abieluvaralepingu sõlmimisel kinnitab. Tuleb aga rõhutada, et varasuhte muutmine ei oma tagasiulatuvat mõju. Kui muuta abielulise suhte kestel varaühisuse režiim varalahususeks, siis vara, mis on omandatud enne kokkuleppe sõlmimist, arvestatakse kui ühisvara. Lepinguline varasuhe lõpeb abielu lõppemisega või uue lepingu sõlmimisega ehk uue varasuhte valimisega.

Rõhutada tuleb, et vararežiimid ei ole absoluutsed. See tähendab seda, et kui pooled valivad varaühisuse, siis on teatud erandid, mis ühisvara alla ei kuulu. Samuti kehtib põhimõte ka vastupidiselt: kui valitakse varalahusus, siis on teatud erandid, mis ei kuulu lahusvara hulka.

Varaühisus

Perekonnaseaduse regulatsiooni kohaselt on esimeseks võimaluseks valida varaühisus. Varaühisus tekib alates abielu sõlmimisest ning kehtib kuni selle lõppemiseni (või teise vararežiimi valikuni). Seega tuleb rõhutada, et ühisvara hulka ei kuulu vara ega kohustused, mis on tekkinud enne ja pärast abielu. Oluline on tähele panna, et alates 01.07.2010 kehtib uus perekonnaseadus, millel on ühisvara puhul varasemaga võrreldes sootuks erinev regulatsioon. Varasem seadus nägi ette, et varaühisus kehtib, kuni kestavad abielulised suhted. Seega omas tähtsust ajahetk, mil pooled lõpetasid abielulised suhted (nt kui nad faktiliselt lahku kolisid / kui lõppes ühine majapidamine / lõppesid intiimsuhted / vms). Abielu faktilise lõppemise puhul on tegemist lahuseluga, inimestel puudub ühine majapidamine ja kooselu. Hetkel kehtiva perekonnaseaduse kohaselt ei lõpeta lahuselu varaühisust. Varaühisuse lõpetab abikaasa surm, abieluvaraleping mõne muu varasuhte kasuks või juriidiline lahutus. Seega omab abielu lahutamisel ning varaühisuse lõpetamisel tähtsust abielu juriidiline lahutamine, vastasel juhul kehtib varaühisus edasi.

Hoiatav näide: Kui abielu ajal on soetatud laenuga ühine eluase ning abielu kestel tasus laenu üks abikaasa oma pangakontolt, siis ei oma tähtsust, kumma abikaasa kontolt laenumaksed pangale tasuti, sest kehtib eeldus, et neid tasutakse ühisvara arvelt. Kui pooled kolivad lahku elama ning on otsustanud abielu lahutada, kuid ei ole abielu juriidiliselt veel lahutanud, siis abikaasal, kes laenumakseid edasi tasub, ei teki mingit tagasinõude õigust teise abikaasa vastu. Kui aga abielu lahutatakse, siis sellest päevast, kui lahutus jõustub, lõpeb poolte vahel varaühisuse varasuhe ning abikaasal, kes tasub peale lahutust laenumakseid edasi, tekib õigus nõuda teiselt abikaasalt poole summa hüvitamist kõikidest maksetest (ehk kumbki pool vastutab oma laenumakse eest iseseisvalt).

Varaühisuse puhul kehtib eeldus, et kõik abielu ajal omandatu on ühisvara. Silmas tuleb pidada aga seda, et eeldusest tulenevad ka mitmed erandid. Lahusvaraks saab pidada abikaasa tasuta käsutamise teel omandatut, kõige tüüpilisemad on siinkohal asjad, mille isik on omandanud pärimise või kinkimise teel. Lahusvarasse omandatakse ka kõik lahusvara arvelt saadu. Näiteks, kui isik omandab pärimise teel kinnistu ning müüb selle maha. Saadud raha arvestatakse kui lahusvara. Ühisvara hulka ei arvata ka abikaasade isiklikke tarbeesemeid.

Eeliseks varaühisuse režiimi puhul on nõrgema poole majanduslik kindlus, varasuhte lõppedes on abikaasa tugevalt kaitstud.

Tasaarvestus

Teiseks võimaluseks on vara juurdekasvu tasaarvestus. Võrreldes varaühisusega annab see režiim tunduvalt suurema varalise iseseisvuse, kuid samas väiksema vabaduse kui varalahusus. Kui varaühisuse puhul jääb abielu jooksul soetatud vara abikaasade ühisesse omandisse, siis vara juurdekasvu tasaarvestuse režiimi puhul jääb vara abikaasa ainuomandisse. Mõlemad abikaasad võivad enda varaga ümber käia põhimõtteliselt oma äranägemise järgi. Erinevus varaühisuse režiimiga võrreldes seisneb selles, et tehingut tegev pool ei pea teiselt abikaasalt saama nõusolekut. Samas kehtivad siin ka piirangud – teatud liiki tehingute tegemiseks on vaja teise abikaasa nõusolekut. Piirangud tulenevad perekonnaseadusest, mille kohaselt on vaja abikaasa nõusolekut näiteks abikaasade ühiseks eluasemeks oleva korteri müümisel või eluruumi väljaüürimisel.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse eeliseks saab lugeda seda, et pooltel on abielu ajal varaline sõltumatus. Samas on neil ka teatud kindlus, kuna tehingute puhul, kus on määravad perekonna huvid, peab abikaasa saama teise nõusoleku. Varasuhte lõppedes on abikaasa siiski rohkem majanduslikult kaitstud kui varalahususe puhul.

Varalahusus

Perekonnaseadusest lähtuvalt on varasuhte valikul kolmandaks võimaluseks varalahusus. Sellises olukorras käsitatakse abikaasasid kui isikuid, kes ei ole teineteisega abielus. See tähendab seda, et abikaasad on teineteisest varalises suhtes täiesti sõltumatud ning neil puuduvad ühised õigused varaesemete osas. Tehingute sooritamisel ei ole vajalik ka teise abikaasa nõusolek. Tähelepanu tuleb juhtida aga sellele, et varalahusus ei ole siiski absoluutne. Kehtiv perekonnaseadus viitab, et lahusvara korral ei ole abikaasad kohustustest vabad. Abikaasadel on kohustus pere eest hoolt kanda ning hoiduda tegevustest, mis võivad perekonna heaolu rikkuda. Selliseks heaolu rikkumiseks saab pidada perekonna ühise eluaseme müümist, mida ei saa teha ilma teise abikaasa nõusolekuta.

Varalahususe eeliseks saab pidada täielikku varalist sõltumatust. Teine pool on abielu kestel ka teatud määral kaitstud, kuna abikaasadel on kohustus hoolitseda pere eest. Varalist sõltumatust saab tegelikult pidada ka varalahususe puuduseks. Tüüpiliseks näiteks on olukord, kus üks abikaasa käib tööl ning teisel puudub sissetulek, kuna hoolitseb kodus laste eest. Abikaasal, kellel sissetulek puudub, ei ole ka majanduslikku kindlustunnet lahutuse korral. Samas lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus säilib siiski.

Abieluvararežiimidest on suhteliselt raske soovitada seda „õiget”. Kuna inimeste varalised võimalused ja elustandardid on erinevad, tuleb kindlasti läbi mõelda, milline vararežiim on iga abikaasa jaoks sobivaim.

Väljavõte: Enne abiellumist tuleks tutvuda põhjalikult kõikide vararežiimidega ning teha enda jaoks sobivaim valik, et vältida tulevikus vaidlusi ning tülisid.

Vara jagamine toimub kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt ning seega tuleb tavaliselt otsustada, kas vara jääb ühe abikaasa ainuomandisse, kohustusega tasuda teisele abikaasale hüvitist, või kui mõlemad soovivad vara endale, võib panna vara abikaasade vahelisele enampakkumisele või ka avalikule enampakkumisele müüki. Viimane variant ei ole soodne kummalegi varaomanikule. Teatud vara puhul on võimalik ka selle jagamine selliselt, et vara jagatakse reaalosadeks (näiteks osaühingu osa või aktsiaseltsi aktsiad).

Kui näiteks abikaasadel on nii vara kui ka varal lasuvaid kohustusi (nt eluasemelaen) või muid abielu jooksul ühisvara huvides võetud kohustusi, jagatakse ka need vara jagamisel. Näiteks pere eluasemeks olnud kinnistu jagamisel selliselt, et kinnistu jääb ühe abikaasa ainuomandisse kohustusega tasuda teisele abikaasale omandi kaotamise eest hüvitist, võetakse arvesse ka hüvitise määramisel eluasemelaenu jääki, mis arvutatakse vara väärtusest maha.

Vara jagamisel lähtub seadus poolte võrdsuse printsiibist, kui nii võib öelda, mis tähendab, et kui üks abikaasa on teinud abielu jooksul rohkem tööd ning teeninud rohkem raha, samas kui teine abikaasa on hoolitsenud kodu ning laste eest, loetakse nende panused siiski võrdseks ning vara jagatakse pooleks.

Mida teha, kui kogu vara on ühe abikaasa nimele registreeritud?

Vastavalt perekonnaseadusele on abielu kestel omandatud vara poolte ühisvara. Registri (kinnistusraamat, äriregister) andmete põhjal ei ole õige teha järeldusi abielus olevate isikute vara omandisuhete kohta. Ühe abikaasa nimele registreeritud kinnistud, äriühingute osad ja aktsiad kuuluvad varaühisuse vararežiimi korral poolte ühisvara koosseisu, s.t mõlemad abikaasad on vara omanikud võrdsetes osades.

Abikaasal, kelle omandiõigus ei kajastu kinnistusraamatus, on õigus nõuda enda kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmist.

Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel.

Juhul kui abikaasa ei nõustu teist abikaasat kinnistusraamatusse kandma ning notariaalselt tõestatud avaldust allkirjastama, on õigus nõuda abikaasa kohustamist ehk hageda tema tahteavaldust.

Äriühingu otsuste vastuvõtmisel on samuti vaja abikaasa nõusolekut.

Eestis on levinud ekslik praktika, kus äriühingu otsuste üle hääletamine ühisvarasse kuuluvate osade ja aktsiatega toimub vastavalt sellele, kes on kantud osanike/aktsionäride nimekirja.

Osaühingu osa, nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara, kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus ning ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks. Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et osanike koosolekule võib kutsuda ka üksnes ühe abikaasa.

Osa ühisel omajal on õigus nõuda enda kandmist osanike nimekirja.

Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.

Juhul kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt.

Probleemi tekkimisel vara kirjutamine ühe abikaasa nimele?

Paljud abikaasad on otsustanud äriühingu raskustesse sattumisel sõlmida abieluvaraleping, millega kogu poolte ühisvara anda üle teise (näiteks naise) omandisse. Siin on aga oht, et pankrotistunud ettevõttele määratud pankrotihalduril on õigus see abieluvaraleping „tagasi võita”. Kohus võib tunnistada kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus. Ka täitemenetluses on võimalik abikaasade ühisvarasse sekkuda.

Näiteks võib täitemenetluses sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist.

Mitteabielulises kooselus elavatel paaridel ei teki ühisvara ega vastastikuseid õigusi/kohustusi teise osapoole omandile. Üldjuhul eeldatakse, et kui pooled on otsustanud elada mitteabielulises kooselus, siis nad ei soovi ka vastastikku varaliste õiguste ega kohustuste tekkimist. Alati on õigus ja võimalus soetada vara kaasomandisse ning reguleerida seeläbi omavahelisi varalisi suhteid.

Ka siin tuleb arvestada riskiga, et kui ühel elukaaslasel, kes on ühtlasi ühise eluaseme kaasomanik, tekivad rahalised raskused, võlad, võib võlausaldaja pöörata sissenõude tema kaasomandi mõttelisele osale.

Seega päris riskivabasid lahendusi ei ole. Kindlasti ei tohi nõustuda olema oma elukaaslase või abikaasa palvel tema äriühingu juhatuse liikmeks. Äriühingutes vastutab juhatuse liige (mitte osanik) ning vastutab kogu oma isikliku varaga. Seega tuleb julgelt keelduda kõikvõimalike allkirjade andmisest ning ettevõtete juhatuses olemisest.

Kõige turvalisem tundub lapsi kasvatava naise kaitseks olukord, kui abikaasade ühine eluase, sh muu kodune vara, perekonna kasutuses olev sõiduauto vms perekonna ja laste huvides kasutatav vara oleks kohe soetatud naise nimele ning tema lahusvarasse. Seda saab teha ka abielus ja ühisvaralises suhtes olles, sest ka üksikuid esemeid saab soetada lahusvarasse. Kuid oluline on silmas pidada ka vara soetamiseks kasutatud rahaliste vahendite päritolu, et teise abikaasa võlausaldajatel ei tekiks nõudeid.

Tekst: Helen Hääl, perekonnaõiguse advokaat, Advokaadibüroo Concordia 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, kevad 2016