MARTIN PLASER: Eesti isa ei oska oma lapsega olla
Pilt: Marina Suvoroff

Maadlusklubi Korrus3 asutaja ja maadleja Martin Plaser, kes igapäevaselt tegeleb oma klubis laste õpetamisega, on alati olnud väga armastav isa kõigile oma neljale lapsele. Treeneriametit pidades puutub Martin kokku väga paljude lastega, kellest mõned tunnevad oma isast puudust, teda justkui polekski last toetamas ja armastamas...

Martin tõdeb, et isaks olemise juures on kõige olulisem reaalselt oma lapse jaoks olemas olla, kuid paraku paljud isad oma laste jaoks seda ei ole. 

Isadepäeva puhul pani Martin oma emotsioonid isaks olemise ja laste kasvatamise teemal kirja allpool olevas kolumnis:

Isa - tiitel nagu iga teine, perekonna alustaladest jämedaim. Kui loed, järelikult oled olemas. Eostatud, teostatud. See, kuidas sina oma eostajaid defineerid, on isiklik mure. Kui tead ema ja tunned isa, on kõik hästi. 

Minu jaoks on omavahel sõltuvas seoses laps, ema ja isa. See fakt püsib ilus, hirmus, surmas, draamas, õnnes ja lõpmatuses. Isegi kui last kasvatab eostaja asemel hoopis arvuti, telefon või ema uus mees. Algtõde see ei muuda. Läpakat ju ei kutsu lapse isaks, kui selle lapsele pihku pistad, et vaikselt biomass kasvaks. Kui lapsed teleka ees õhtud läbi vegeteerivad, ei kutsu nad telekat emaks. Lapsendamine muudab konteksti.

Kui tahad väita, et sul pole isa olnud, ei tea, millest ma räägin. Mõtle isa välja.

Olen isa, lastega koos nautinud isadepäevi. On lapsi, kes kutsuvad mind kord nädalas oma isaks, keegi maksab selle eest. See on nukker pilt.

Salaja, silmanurgast oma laste isadepäeva kaartide tegemist jälginud, ja tõdenud: ma ei vääri seda. Saan isadepäevaks kingitusi: isetehtud lipsud, autoroolid, joonistused ja ikka on tunne, et olen teinud vähe. Tunnustus laste poolt on igapäevane ja siiras, aga midagi on puudu - isadepäevaks tehakse kontsert. Tuleb korraldada paraad! Isade paraad! Isadele väärtust juurde! Võibolla siis ka proovitakse sellele ametile kandideerida.

Paljudes lasteaedades on isadepäeval kehalised tegevused, kontserdid. On aktiivseid kasvatajaid, kes õpetavad isasid-emasid ja täidavad vanaema rolli. Kui olen pidanud treenerit tasuliseks isateenuseks, siis lasteaiakasvataja on tihti vanavanemate asemel, mõnele ka vanemate. Mul on kahju, et osa lasteaiaõpetajaid mind või ka teisi lapsevanemaid kardavad. Ja see pole nii ühes lasteaias, probleem süveneb. Ootan lasteaiaõpetajate, kooliõpetajate julgeid soovitusi ja suunamist. 

Suurimaks mureks laste temaatikas on isade puudumine. Mehi leiab, aga isas(e)id mitte. Kui saaks tõendatult lapsed isaga kasvõi üheks tunniks ühiselt tegutsema. 

Mõned isad istuvad kohmetult, lapsega tegutseda ei oska, pole harjumust. Korraldatakse spordipäevi, mänge, seiklusi, meisterdamist, ühist hommikusööki, võimlemist, tantsu, mis minu arust olulisim, toetatakse isa ja laps olemist. Aga ikka ei liigutata. Töö ja kohmetus, orja distants. Teenitakse raha. Panustatakse perele, tegelikkuses võõrandutakse lastest, elukaaslasest, endast. Mehed on kadunud kuhugi. Orjaturul. Isad on asendunud ja emasid pole vaja. Vaatad üle õla ja kergitad kulmu. Issi hüütakse harva. Olen kord öelnud, et lapsed ütlevad treeneritele kõige sagedamini emme, õpetaja, aga üliharva isa. Treenin gruppi, kus mitu last kutsuvad mind issiks. Tahavad kallistada ja musitada. Loomulikult ma ei musita trennilapsi. Kallistamine on laste puhul tavaline. Nad on siirad ja avatud. Kaks tüdrukut nutsid, sest neil ei ole isa. Trennis isadepäevast rääkides kaovad paljude laste pilgud. Kus on isad ja mis toimub? Hakkan juba ise ka teemat vältima, nagu räägiks surmast, kodulooma kadumisest.

Orjakaubandus uue vaatenurga alt. Isad on doonorid. Ohverdanud oma elu. Räägitakse naiste ahistamisest, vähemuste eiramisest, paljust veel. Isadepäeval rünnatakse mehi ja kiidetakse mõne naise võimet olla parem eeskuju. Ei pea olema bioloogiline vanem, et olla isa. Jah, osaliselt nõus. Tegelikult - loodust ei trumpa üle. Retsepti muuta pole võimalik. Mees+naine=laps, isa+ema=laps. Lahenda ühe tundmatuga võrrand! Kahega? Nagu Apelsini laulus "Lahutus"? 

Ah et ema võib olla ka vanaema, ja isaks võib olla onu. Ja tädi võib olla vend ning isa pole vaja, sest telekast tuleb reklaamipaus. Olge reaalsed. 

Isad kaovad, sest ei osata lastega olla, puudub vaimne side ning lapsi saadakse järjest hilisemas vanuses. Kuigi tehakse illusioon, et enne lapsi ei saa kui ollakse majanduslikult kindlustatud, jätkub töös uppumine juba sõltuvuskäitumisena ka peale laste sündi "et lastele kõike lubada", lisaks vaja püüda ulmelisi standardeid.

Vanalt isaks tähendab vanaisade puudumist, tarkus põlvkonnast üle ei ulatu. Olen näinud igas vanuses isasid ja emasid. Parim vanus olla hea isa väikelapsele on 20-25. Veel jaksad, seikled, kasvad koos ja õpid koos. Miks mitte õppida lastelt. 

Parim vanus olla hea isa abituriendile on 40-45. Natuke elutarkust, kannatust ning analüüsi.

Vanaisad on minu jaoks tundmatu dimensioon. Pole endal kogemust, puudub kokkupuude. Trenni tulevad lapselastega harva. Lasteaia uksel ei trehva. Kus on, ei tea. 

Head isad, võtke oma lapsed sülle. Minge õue, kinno, teatrisse, muuseumi. Tehke lasteaiavaba päev. Leidke aega õhtuti ja nädalavahetusel. Telekas ja arvuti unustage. Tehke koos süüa, meisterdage ja koristage. Tegevusi vastavalt eale leiab. Suurtega matkale, väikestega mängutuppa.

Vaade tänaval: naine, laps süles ja mees, kes lükkab tühja käru. Kahetsen, et mehele jätsin ütlemata: viimane aeg laps sülle võtta, saad ise tugevamaks ja laps hellust ja hoolt!