ETI ELU MELANOOMIGA: „Mina ei saa enam midagi muuta, aga sina saad!”
Pilt:erakogu

„Sain just paar päeva tagasi 37aastaseks, olen abielus ja kahe lapse ema. Nagu ikka, on lapsed mulle tohutult kallid, aga samas ka kõige suuremad marakratid. Käin täiskohaga tööl ja vabal ajal kulutan oma aja lastele, vahel ka natuke endale…,” räägib Eti Soo, kellel kaksteist aastat tagasi diagnoositi melanoom.

Eti elab Tartu külje all Tõrvandis. „Maal, nagu mu sõbrad ütlevad.” Enne melanoomi avastamist oli naine enda sõnul „päris suur päikesefänn”. Suvel, kui ilm oli ilus, oli Eti alati päikese käes, kas siis päevitas või tegi muid töid. „Kaitsekreemi ei kasutanud ma kunagi,” ütleb ta nüüd mõtlikult ja peab põhjuseks seda, et tol ajal melanoomist väga palju ei räägitud. „Ja ega ma siis ei arvanudki, et päike võib mulle kuidagi kahjulik olla. Talvisel ajal käisin vahel ka solaariumis. Ka seal ei mäleta, et oleksin kreemi kasutanud.”

Ei aimanud halba

Eti paremal jalal, sääre siseküljel oli lapsest saati suurem ja veidi kõrgem sünnimärk. „Natuke oli see ka teist värvi, aga ma ei arvanud kunagi, et see midagi halba oleks. Ega niikaua ei olnudki, kuni 2005. aasta alguses hakkas see muutuma,” räägib Eti, kes esialgu märkas, et sünnimärk oli veidi kõrgemaks muutunud ja ka värvus oli teine. Ka siis ei osanud ta arvata, et see midagi halba on. Kuni hetkeni, mil sünnimärk veritsema hakkas. „Midagi hullu ei arvanud ma ka siis,” ütleb Eti, kes pani sünnimärgile plaastri peale ja õnneks ka aja perearsti juurde. „Arst andis mulle saatekirja onkoloogiasse, aga ega ma kohe sinna aega ei saanud.” Eti sai arsti vastuvõtule sama aasta kevadel ja juba sel samal päeval lõigati see sünnimärk ära. „Kui sünnimärk eemaldatud sai, arvasin, et nüüd on kõik korras ja ma ei pea sellele enam mõtlema.” Aga kõik ei olnud kaugeltki mitte korras. „Ma olin siis 25aastane!”

Eti on alati olnud üks neist, kes üritab asju naljaga võtta ja positiivseks jääda, nii ka siis. „Isegi siis, kui arst ütles, et sünnimärk osutus melanoomiks ja rääkis edasisest raviplaanist, üritasin vaprat nägu teha, aga pisarad tulid ikkagi silma,” meenutab Eti ja lisab, et toona ei saanudki ta aru, mis see on ja mida see kõik endaga kaasa toob. „Võibolla nii oligi parem, sest nii polnud vaja muretseda ja negatiivseid mõtteid endale ligi lasta,” räägib naine ja lisab ausalt, et ei teadnud selle haiguse kohta siis veel midagi.

Mälestuseks armid 

Edasi käis kõik päris ruttu. „Enne jaanipäeva lõigati mul samast kohast kuni luuni päris suur tükk ära ja sinna siirdati nahka, mis võeti selle sama jala reielt. Edasi ootasime, millal nahk sinna korralikult tagasi kasvaks. Õnneks läks see ilusti,” meenutab Eti, kellele šokk jõudis kohale alles siis, kui ühel päeval polnud enam vajadust jalga kinni siduda. „Alles siis nägin, millised armid mu jalal on. Reiel on mul 10 cm arm ja sääre siseküljel 6 x 7 cm suurune lohk/arm,” räägib Eti, kes varem ei tahtnud oma jalga vaadatagi.

Kuna melanoomi siirded avastati ka jala lümfisõlmedest, siis järgmine operatsioon toimus juba üsna pea. „Siis lõigati ära kõik mu parema jala lümfisõlmed. Arst mainis, et tulevikus hakkab jalg lihtsalt paistetama. Selle operatsiooniga sain ma jalale veel ühe 20 cm armi.” Nüüd oli aeg läbielatust taastuda. 

Märgid kaardistatud!

Tänaseks on Eti lasknud kõik oma sünnimärgid kaardistada ja laseb neid aastas korra kontrollida. „Sel ajal mu elu palju ei muutunud, lihtsalt haiglas pidi palju aega veetma ja ka kooli jõudsin selle kõrvalt lõpetada,” räägib naine, kes õppis toona juuksuriks. „Irooniline on aga see, et seisev töö peale kõiki neid operatsioone mulle enam kahjuks ei sobinud.” Nimelt paistetab pikalt seistes või istudes jalg terves pikkuses üles. „Ja see paistetus läheb alla ainult siis, kui ma päeval piisavalt kaua pikali olen (jalg kõrgemale tõstetud) või öösel padi jala all magan. Olen selle aja jooksul ise oma keha tundma õppinud ja tean, mis ja kuidas mõjub.”

Tänaseks on Eti leidnud töö, kus saab liikuda ja vajadusel ka aja maha võtta. „Jalg annab endast märku kogu aeg, aga olen sellega harjunud.”

Rannas päevitamas naine enam ei käi. Päris kindlasti ei ole ta aga ka ilusa ilmaga toas, vaid läheb välja pärastlõunasel ajal, mil päike enam nii kuri pole. „Kui olen ka teistel aegadel päikese käes, siis kasutan kindlasti kaitsekreemi. Samuti määrin ka lapsed kreemiga kokku,” räägib naine ja paneb kõigile südamele päikesekaitsekreemi kasutamise ning sünnimärkide jälgimise. „Kui seal on väiksemaidki muudatusi, siis tuleks kõhklemata aeg arsti juurde kirja panna.” Samuti tasub lasta oma sünnimärgid kaardistada. „See on küll tasuline, aga see on seda väärt,” teab ta.

„Ma olen ikka mõelnud, et mis oleks siis, kui ma oleks kohe arsti juurde läinud, kui ma poleks nii kaua viivitanud,” mõtiskleb Eti ja lisab, „mina enam midagi muuta ei saa, aga sina saad…”

 

Kas teadsid, et melanoom on üks sagedamini esinevaid vähivorme noorte hulgas – 

15-34aastaste inimeste seas on melanoom Eestis esinemissageduselt 4. kohal.


Kes kuuluvad melanoomi riskigruppi?

Suurem risk haigestuda melanoomi on inimestel, kellel on:

o hele nahk ja sinised silmad

o hulgaliselt pigmendilaike

o raskemad päikesepõletused lapseeas või täiskasvanuna

o perekonnas esinenud melanoom

o varem esinenud ja ravitud melanoom

o atüüpilised/düsplastilised neevused (sünnimärgid)

o nõrgenenud immuunsüsteem

o tubase tööstiiliga inimesed, kes veedavad vaba aega välistingimustes tugeva UV-kiirguse käes

o solaariumi kasutamine

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar mai-juuni 2017.