ELU PÄRAST RASEDUSE peetumist
pilt: freeimages

Kui aastakümneid tagasi oli tavapärane sünnitada 20aastaselt, siis praegu oleme seisus, kus esmasünnitajate keskmine vanus jääb 26 eluaasta kanti. Naised taotlevad võrdõiguslikkust ning saavutusvajadusest kui läbinisti mehelikust omadusest kannustatuna jooksevad karjääriredelil meestega võidu. Ema õpetussõnadest jäi mulle teismelisena kõige paremini meelde see, et nii vara, kui mu ema, mina lapsi saada ei tohiks. Kõigepealt tuleb minna ülikooli, ronida erialaselt tippu ja kui rikkus juba majas, võib ka laste peale mõelda. Noores eas saadud lapsed võtavad emalt võimaluse oma elu elada. Samade sõnade järgi seadis oma elu ka Marie (34). 

Marie oli alati väga tubli, nii keskkoolis kui ülikoolis, hoides silme ees sihti hoolitsetud aiaga majast, mehest, kahest lapsest ja koerast. Pärast ülikooli lõppu tegi ta erialast tööd, arendas end kursustel ja ronis tähtede poole. Kuigi valitud eriala ei sobinud naise loomusega, andis ta alati endast parima, et jõuda ühel päeval tippu ja olla vääriline ema oma lastele. Valel erialal kellegi teise unistuste poole püüeldes tuli taluda ka tagasilööke ning pidevalt tundus talle, et ikka jääb täiuslikkusest samm puudu. Öeldakse, et elu annab ainult nii palju, kui sa kanda suudad ja Marie tõestas, et suudab ennast kokku võtta ka siis, kui must masendus nädalateks eluisu võttis. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva tutvus ta mehega, kellega oli valmis abielluma ja lapsi saama. 

Kõik läks plaani järgi ja pärast abiellumist oli aeg küps pere järelkasvuks. Marie jättis antibeebipillid ära ja noor pere hakkas ootama häid uudiseid. „Ma ei arvanud, et mul kohe pärast antibeebipillide võtmist õnnestub rasedaks jääda, aga kui ühele menstruatsioonile järgnes teine ja tsükkel käis nagu jumal juhatas, tekkis paratamatult küsimus, kas meil on midagi viga,” räägib naine. Kõige üllatavam oligi naise jaoks fakt, et lapse saamine on nii keeruline! Teisi vaadates tundub, et osa naisi jääb rasedaks ühest kaitsmata kähkukast ööklubi tualetis ja teine saab oma triibud rasedustestile antibeebipillide kasutamise ajal. Nüüd on aga üks õnnelik abielupaar, kes ootab pikisilmi oma perre ühist pesamuna, kuid neil see ei õnnestu. Marie ainuke lohutus oli lugeda sarnaseid lugusid Perekooli foorumist ning veenduda, et lapse saamine on täielik täppisteadus, ime ja õnn, mis peavad ilma vigadeta ühte võrrandisse mahtuma. Nii hakkas ta kasutama ovulatsiooniteste, spermasõbralikke libesteid, sööma foolhapet ning jooma kortsleheteed, rasestumisest sai omaette eesmärk ja missioon.

Pärast seitset pikka kuud täis pettumusi ja arvutuid negatiivseid rasedusteste jõudis kätte hommik, mil test näitas õrna teist triipu. „Kuna oli 1. aprill, siis ma ei julgenud seda teist triipu veel päris tõsiselt võtta, kuigi ise mõtlesin, et oleks hea kuupäev mehele uudise teatamiseks,” muigab Marie. Pärast kolme päeva oli selge, et Marie on rase. „See õnn oli meeletu! Tänasin pisarsilmil oma kaitseingleid, universumit ja tulevast last.” Päeval, mil Marie pidi arsti juurde minema, et saada analüüside vastused võimalike rasedust takistavate asjaolude kohta, sai ta arstile teatada hoopis head uudist. Kuna rasedus oli veel väike, oli ultrahelis näha ainult pisike täpike. 

Kordusvisiit günekoloogi juurde kahe nädala pärast näitas lootekotti ja veel teistki vedelikukogumit, kuid mitte beebit. Kuigi arst ei öelnud välja, et on võimalus peetunud raseduseks, teadis naine, et see pole hea märk. Tuli jälle oodata. Need kaks nädalat olid pikimad Marie elus. Kõik raseduse sümptomid olid olemas, sh iiveldus ja tundlikud rinnad, kuid Marie polnud kindel, kas ta üldse on enam rase. „Kaks nädalat istusin internetis ja püüdsin leida võimalikult palju edulugusid tühja lootekoti kohta,” räägib ta. Lõpuks tuli päev, mil arst kinnitas diagnoosi: kaksikraseduse peetumine. „Ma istusin günekoloogi kabinetis ja mu peas keerles vaid kaks sõna: „kaksikud” ja „surnud”. Ma sain aru, et mu sees on kaks surnud last, kellega ma olen rääkinud kaks kuud ja et ma ei näe neid kunagi, vaid mind ootab ees puhastus. Mul pole õrna aimugi, mida arst mulle veel rääkis. Mõtlesin hoopis, et see pole siin küll õige koht nutmiseks, et ootan, kuni kabinetist välja saan. Muidugi see ei õnnestunud. Kuigi need naised, kelle rasedus on peetunud, eelistavad kasutada sõna „puhastus”, on sisuliselt tegu abordiga ja ma tundsingi ennast mõrtsukana,” ütleb Marie, pisar silmanurgas. Kuigi abort toimus lähipäevadel, kimbutasid iiveldushood naist veel kuu hiljem pärast protseduuri. 

Kes on süüdi?

See, kuidas Marie ja tema abikaasa leinale reageerisid, oli täiesti erinev. „Need kaks nädalat, kui ma ootasin, et ultraheli hakkaks meie last näitama, olid täidetud emotsioonidega nagu Ameerika raudteel, nutuhood vaheldusid lootusega. Pärast aborti ei tundnud ma absoluutselt mitte midagi. Tundliku inimesena oli see minu jaoks täiesti uus kogemus. Väga kerge oli olla! Käisin tööl edasi nagu mitte midagi poleks juhtunud. Teine etapp oli kurbus. Sel etapil ma nutsin hommikust õhtuni. Tööl tegin seda salaja, koju jõudes magamistoas teki all. Kolmas etapp oli süüdlase otsimine. Küll süüdistasin ma ennast selles raskes poekotis, mis ma ükskord poest koju tassisin, rasestumisega samal päeval joodud pokaalis veinis kui ka selles, et südames ma eelistasin üht tüdrukut, aga äkki tahtis sündida kaks poissi. Kui ma ennast piisavalt süüdistanud olin, oli kord mehe käes: äkki ta suitsetas salaja või tema sperma polnud kvaliteetne? Mõnel päeval ma lausa karjusin, et võibolla need lapsed ei sündinudki, kuna äkki polnud mu mees valmis isaks saama. Olin valust hullumas. Samal ajal leinas mees hoopis teisiti. Kui mina pidin valu endast välja karjuma, siis tema tahtis olla üksi ja eemal. See kaotus oleks meid peaaegu lahku viinud, kuna ma ei mõistnud, miks ta ei taha nutta ja karjuda koos minuga, arvasin, et ta ei hooli.” Kuigi naisel oli raske, mõistis ta, et leinamiseks ei ole üht ja õiget viisi, tuleb anda aega ja seda mõlemale osapoolele. Mehed on kinnisemad ja ei näita alati välja, mida nad tunnevad, kuid see ei tähenda, et neil poleks valus. Kuigi Marie pole kaksikute kaotusest seni üle saanud, läheb päev-päevalt kergemaks. Abiks on olnud teiste naiste edulood Perekoolis, kes pärast mitmeid katkemisi ja peetumisi on lõpuks oma ime jõudnud ära oodata. „Ma poleks mitte kunagi arvanud, et ma millestki sellisest eluga välja tulen. Uskumatu, millised jõuvarud minusuguses väikeses naises peidus on.” Marie pöördus ka raseduskriisinõustaja poole, kuid ei saanud sealt abi, mida lootis. „Ma polnud ise valmis seda vastu võtma,” tõdeb ta nüüd.

Elu pausil

Puhastusest on möödas juba kaheksa kuud ja uuesti rasedaks pole naine jäänud. Mariel on siiani raske, kui ta näeb rasedaid ja beebidega naisi, mingil perioodil märkas ta, et tema teele satub eriti palju just kaksikuid. Sõbrannad, kellel endal on lapsed olemas, lohutavad, et beebi tuleb siis, kui on õige aeg. „Millal see aeg siis tuleb? Ma saan peagi 35!” pahvatab Marie ja lisab, „üks sõbranna küsis neli kuud pärast peetumist, et kas mul on juba häid uudiseid? Tundsin, nagu ta oleks mulle pussnoa südamesse torganud.” Marie ei alahinda valu, mida tunnevad teised naised, kes on üle elanud raseduse katkemise või peetumise, kuid usub, et see on siiski kergem kui tegu pole esimese rasedusega. „Ma elan iga päev teadmisega, et ma ei pruugi emaks saada. Mitte kunagi!” 

Marie tunnistab, et pärast aborti pani ta oma elu pausile. Kõik, mida ta tegi või ei teinud, iga otsus ja liigutus oli tehtud lähtuvalt sellest, et ta võib iga hetk rasestuda. „Ma ei julgenud planeerida reise ega töökohavahetust, kuni mõistsin, et ma ei saa jätta oma elu elamata ime pärast, keda ei pruugi mitte kunagi sündida,” räägib naine. 

„Lapse kaotus on kõige hullem asi, mis saab ühe naisega juhtuda, isegi kui tegu on vaid varajase rasedusega, kus last praktiliselt polegi,” on naine veendunud. „Enam kunagi ei küsi ma oma sõbrannadelt, millal pisiperet on oodata või kas nad lapsi ei soovigi. See võib olla kõige valusam küsimus selle paari jaoks. Märkan, et ka abikaasa on kuidagi mõtlikum ja kurvem kui varem. Ükspäev küsis ta minult, et kuidas ühe lapse tegemine küll nii keeruline saab olla,” lisab naine nukralt. 

Marie pole lootust kaotanud, et ühel päeval on tal mehele ja koerale lisaks ka lapsed ja maja. Kuigi ta ei poolda sünnitamist kahekümnendate alguses, ei soovita ta seda lükata ka liiga kaugesse tulevikku, sest raseduse katkemise ja väärarengute risk kasvab juba 30. eluaastast. Marie ohkab. „Ma soovin, et keegi oleks mulle varem öelnud, et ma ei ootaks laste saamisega seni, kuni mu elu on täiuslik, sest praegu ongi mul täiuslikust elust puudu vaid lapsed!”

PS! Kas teadsid, et Tartu Ülikooli Kliinikumi andmetel katkeb umbes 50% rasedustest? Enamik neist katkeb nii varajases järgus, et naine ei saagi teada, et ta oli rase, ainsaks tunnuseks on menstruatsiooni hilinemine paar päeva. Juba diagnoositud rasedustest katkeb 15–20%.

 

Ilmunud ajakirjas Buduaar