Astridi lugu: mees ja poeg tahavad mind tappa
FreeDigitalPhoto, imagerymajestic

Buduaari foorumites on väga tihti huvitavaid teemasid, mis võiksid jõuda ka laiema lugejaskonnani. See siin on Astridi lugu, mille teemaalgataja nõusolekul avaldame, nimi on muudetud.

Asun siis kohe asja juurde kuna poeg ja mees magavad hetkel. Nimelt olen oma poja ja oma mehega ikka väga jännis - nad käituvad mõlemad nii vastikult ja lapsikult. Poeg on 18 ja mees langeb pidevalt oma käitumise poolest tema tasemele. 

Toon ühe lihtsa näite. Läksin üleeile vetsu ja prilllaud oli jälle täis lastud, üks neist laseb meelega vaibale, sest ei ole lihtsalt võimalik nii mööda panna. Küsisin, et kes seda tegi, mõlemad eitavad ja ütlevad, et äkki sa ise lasid mööda kogemata. Mees on ka nagu täielik titt, ei tea, kust ma küll sellises leidsin, aga abielus oleme olnud juba pea 12 aastat. 

Aga mis mul täna hommikul kopsu täiesti üle maksa ajas oli see, et keegi oli minu tehtud hommikusöögi südamerahuga aknast välja visanud. Avastasin selle, kui hakkasin tööle minema ja nägin, et minu tehtud omlett vedeles keset asfaldit meie akende all. Hommikust nad söövad mõlemad oma toas ja mõlemad tulid kööki tühja taldrikuga ja kiitsid mind maitsva toidu eest, süda läks kohe soojaks kui aus olla, ja siis tööle minnes selline asi. Tegelikult mul tuli isegi kerge nutumaik kurku. Ei jõuagi kõiki neid sündmusi siia ära kirjutada... 

Ühesõnaga olen mina üsna õnnetu, et mingit austust pole, täna töölt tulles oli jälle keegi neist toolijalad ära väänanud ja keefiripakk oli keset seina puruks visatud ning keegi oli õblusmasina ahju peitnud. Ma ei saa aru, kas nad nagu teevad endaarust nalja? Minumeelest see enam naljakas pole, sest lõppude lõpuks olen mina see, kes selle segaduse ära peab koristama. Ja kõige hullem on, et nad mõlemad eitavad neid asju, poiss ütles, et õmblusmasin oli juba ammu ahjus, et isa olevat pannud selle sinna purjus peaga ja mees mul väidab, et poeg olevat pärast kooli selle sinna toimetanud. Tahan teada, et kas on veel kuidagi võimalik nendest korralikke inimesi kasvatada?!

 

Samal päeval veidi hiljem...

Hei, nagu ma arvasin peavad paljud seda libateemaks, mind on ennegi mujal välja naerdud selle teemaga, kust abi olen püüdnud saada... Samas sain päris palju häid soovitusi ka siit, kuidas selle olukorraga toime tulla, sest tõesti selline käitumine ei ole sündinud üleeöö. Aga nii hull pole asi varem olnud, sest varem lihtsalt kirjutati vildikatega seinte peale roppusi ja tehti selliseid pisemaid lollusi, aga see, mis praegu on, see on juba liig. Näiteks täna hommikul tahtsin vetsu minna, unine nagu ma olin, ei pannud tähelegi, et prilllaud oli kadunud. Muidugi ma tõstsin hommikul kohe selle teema üles, sest prilllaud oli minu ukse taha visatud ja muidugi nad jälle mõlemad eitavad seda, sest prilllaud on  ju päris kõvasti oma kohal kinni ja nad pidid päris kõvasti vaeva nägema, et see sealt toore jõuga lahti kangutada ja mulle ukse taha visata. 

Hommikusöögi tegemisest ma täna keeldusin, aga nagu näha, see neid eriti ei morjendanud, ajasid nina püsti ja läksid kodust välja, mees läks tööle ja poiss kooli. Igatahes minul on täiesti kõrini, et mingit austust neil minu vastu pole! Nüüd otsustasin, et teen selle asja ära, keeran seest ukse lukku, et nad väljast sisse ei saagi ja enne ma neid sisse ei lase, kui selgitavad välja, kes tookord toidu aknast välja viskas ja kõik muud sigadused korraldas. Minupärast laamendagu seal trepikojas, kui nad tahavad! Nende üllatus on arvatavasti suur, kui nad avastavad, et nad tuppa ei saagi ja homme esitan  ultimaatumi neile. Kui nad niimodi jätkavad, siis mina lahkun.

 

Paar päeva hiljem...

Hei, pole paar päeva aega saanud kirjutada, kuna nii palju sündmusi on juhtunud, et ei jõuagi kõiki siin ära loetleda, aga poja ja mehe probleemi osas olen ikka paigal. Ei ole midagi paremuse poole läinud, täna läks siis asi nii kaugele, et keegi neist urineeris mulle voodisse. Jõudsin otsusele, et pakin oma asjad ja lahkun, las saavad ise hakkama, sest ukse lukustamisest polnud samuti mingit tolku, mees tõmbas elektrikaablist voolu välja ja kaua ma seal pimedas toas vastu ikka pean. See voodisse kusemine juhtus eile. Õhtul kui ma linnast tulin, mõtlesin, et toon mune, et saame siis koos poja ja mehega üheskoos midagi maitsvat teha, oli plaanis kooki teha, aga nemad pidasid paremaks nendega üksteist loopida nii, et kõik seinad olid lögased ja ära rikutud, teile võib tunduda see uskumatuna, aga selline on paraku minu igapäevane elu oma poja ja mehe seltsis, sellepärast otsustasingi, et mina lahkun, sest viimane piisk karikasse oli see, et täna hommikul tahtsin toitu soojendada mikrouunis, aga mikrouun oli kadunud, hiljem avastasin õuest asfaldilt puruks visatuna selle, ju jäi seegi neile ette. Uskumatu, et ma üldse sellise mehega kunagi koos elama hakkasin ja veel lapse sain. Aga oma pojast ma lahti ei ütle! Sest emana ma siiski armastan teda. Rohkem ma siia ei kirjuta arvatavasti, kuna mingit abi pole loota, kolin välja, esialgu lähen ühe sõbranna juurde, siis vaatan endale mingi muu elamise.

Mõtlesin, et seda ei maini, aga siiski ütlen ära, et nad on isegi mu elu kallale üritanud kippuda, möödunud kuul pani keegi triikraua ülesse ukseservale, õnneks ma nägin seda. Kui ma poleks seda märganud, siis ma arvatavasti siin ei oleks enam, ju nad lootsid, et see mulle pähe prantsatab. 

Päikest teile ja andku taevas, et teie ei peaks midagi sellist läbi elama oma elu jooksul, alati õppige oma kaaslast tundma, enne kui talle võimaluse annate. 

 

Buduaarile Astridilt