ANNA KOLUMN: kurjuse pruut
pilt: Shutterstock

Olin ühel tutvumissaidil lehekülge kinni panemas, kui sa kirjutasid lihtsad sõnad: "Kaunis tüdruk!". Tundusid sümpaatne. "Pole mõtet siin kribada, kolime Facebooki,” ütlesin ma. Ja sa olid kohe nõus.

Sina olid äsja lahku läinud, mina juba aasta üksi. Kokku lepitud kolmas kohting oli saatuslik - ma jäin magama ja ei jõudnud kohtumisele. Et sind mitte kaotada, kutsusin su külla. Tulidki. Kuna töötan pool kuud Eestist ära, olid sa esimesed kaks kuud kodus veedetud aja minu, minu lapse ja oma lastega. Tundus järjest rohkem, et kasvame kokku...

Siis see algas. Ühtäkki hakkasid sa mind vältima. Ütlesid need kaunid sõnad: "Ma pean kõigepealt oma elu korda saama, ma ei taha mitte midagi ega kedagi." Panin selle sinu meeleheite arvele, sest sind oli ju hiljuti maha jäetud. Viisid mõned kuud tagasi tubli "pereisana" pere kruiisile. Sinu laste ema jättis su üksi lastega kajutisse ja leidis laevareisilt uue mehe. Sellest said sa teada sõprade kaudu läbi feissari. Naljatlesid: "Käisin kruiisil oma naisele meest otsimas ja leidsingi!" Sinu majanduslik seis halvenes ootamatult. Jagasin stabiilselt oma sissetulekut sinuga. Sinu ja sinu laste asjad hakkasid tasapisi minu koju kuhjuma. Olin surmväsinud kogu "pesakonna" hoolitsemise eest, sest sinu aeg möödus tavaliselt nutitelefonis. Koorisid vahel mõne kartuli ja riivisid lihale juustu. Sellega sinu abi piirduski. Olid õnnelik ja mainisid pidevalt, et sellist elu üks mees endale ihkabki, kus ise eriti midagi tegema ei pea. Sinu "metslastest" lapsed tundusid imearmsad, mis siis, et kommeteta. Hambahari ja puhtad riided olid nende jaoks esialgu õudusunenägu. Söögilaua kommete juurde kuulus matsutamine ja jalaga laua togimine. See oli tülgastav. Isegi mõned märkused "barbaarsuste" kohta tegid su tulivihaseks. Nii algasidki uued pahandused. Hakkasid veelgi enam eemale hoidma, väites, et sinu lapsed ei ole reeglitega harjunud. Nii hakkasingi vaikides sinult "teenust sisse ostma". "Kartsin vist rohkem üksi jääda, kui et sind armastasin. Igal võimalikul ja võimatul juhul võtsin su lapsed näppu, et sind enda lähedal hoida. Isegi siis, kui sina juhuotsi tegid, mis sulle erilist sissetulekut ei andnud. Läbi laste see isegi õnnestus, aga mitte kauaks. Alati, kui sind töö Soomes või Rootsis ootas, soovisid, et kaoksin su elust. Ja alati õnnestus mul kuidagi ennast su külge tagasi kräunuda... Ja siis, kui kord ma jälle tööle läksin, lõpetasid sa minuga suhtlemise Messengeris ja hakkasid eirama mu kõnesid.

Olin meeleheitel, jagasin ju sinuga kõike. Isegi oma säästusid, millest sul aimu polnud. Minu kogutud autoraha läks "libapere" jaoks. Ju ma siis tahtsin nii. Tahtsin sind nii väga endale. Sellest kujunes "meheostuprojekt", milles mind ennast nii väga enam figureerimas polnudki. Kord teatasid, et su hammas on suurem kui pea ja et toiduraha napib. Kandsin sulle raha arvele, mille eest sa tegid remonti oma kodus. Tore, et vähemasti mainisid. Mul oli valus. Sain sulle ajad ju väljaspool järjekorda. Ütlesid: "Armastan sind selle eest!".

Veel armastasid sa kasiinos käia. Ehk sinna su rahad läksidki. Ülejäänu eest kandsin ju hoolt mina.

Pärast meie kaheaastast tutvust kutsusid mind lõpuks enda koju. Taipasin, miks sa varem seda ei teinud, sest meie elustandardid olid erinevad. Tegin näo, et see ei häiri mind, sest seal lõhnas sinu järele ja see mulle ju meeldis. Kõik muu polnud oluline. Olid mu just järjekordselt hüljanud, ma ei saanudki aru, miks. Mainisid vaid: "Miks peaksin olema kellegagi koos sellepärast, et tema oleks õnnelik?". Olin omadega täiesti läbi. Tülitsenud olime ennegi. Vigade parandust sa mul enam teha ei lubanud, tegelikult ei lubanud sa mul ennast alandada. Ehk olen sulle hoopis tänu võlgu selle eest, ma ei tea veel...

Palusin viimast kohtumist, et teada saada, kus ma suhtel jalad alt lõin. Sa tulid, viisin su kaugemale linnast. Olid võtnud "mõne longero". Mina olin täiesti kaine. Jõid edasi kõikumiseni. Siit algas tõehetk... "Krissu, sa jood liiga palju, ma ei mäleta sind kaine peaga, proovin meenutada, millest rääkisime, aga seda pole olemas..." ütlesid sa. "Kas sa arvad, et ma poleks kahe aasta jooksul tõesti kuskilt mujalt kaine peaga saanud, kui oleksin tahtnud..." Veel valusam. Seda enam, et pudelipõhja ei vaadanud me ju kunagi. Ma siis küsisin: "Miks sa alkoholi endaga alati kaasa tõid, kui koju tulid... Või miks sa palusid mul seda osta? Milleks sulle see kõik, kui see nii vastik oli? "Mees tahtsin olla," vastasid sina ja süüdistasid edasi. "Planeerisid liiga palju üritusi, küsimata, kas mina seda tahan või vajan, olgu see siis lastega või ilma. Oleksid võinud küsida, mis minu rahakotis elab?" Mul oli valus. Sa ei olnudki see, kellena sind alguses nägin. Sul polnud peale ilusate sõnade eriti kunagi midagi pakkuda. Aga see polnudki mulle tähtis. Sina olid tähtis. Otsisid põhjuseid, et mind ära ajada, sest nii on sul lihtsam. Ja mina? Mul polnudki enam peale minu enda ja mannapudru sulle midagi pakkuda ja nii sa läksidki...

 

Buduaarile Annalt