ALKOHOOLIK ROBERT kohtub iseendaga ehk võitlus omaloodud Frankensteiniga
pilt: freeimages

Mina, Robert, keskealine valge heteromees (statistika järgi EU levinuim alkohooliku kategooria) astusin täna üle Libertas kliiniku ukse alustamaks teist poolaega alkoholisõltlase raviteraapias. Kolmas nädal. Kaine. Pähe turgatas küsimus, miks ma ometi siia täna tagasi tulin, esimesed kaks nädalat olid väljakutsuvalt rasked ja intensiivsed; viimati oli selline tunne ülikooliajal.

Vastus pole keeruline - siin on mul esmakordselt tunne, et ma olen ennekõike tavaline inimene, kellel on alkoholisõltuvushaigus, mitte vastupidi. Nii suhtuvad minusse teraapiakaaslased, personal ja isegi tool, millel ma istun, ning tass, millest joon. Olen valmis endaga edasi tegelema. Tulemise põhjuseid on tegelikult veel – anonüümseks jäämise võimalus on üks nendest. Mitte et ma häbeneksin enam oma seisukorda, aga parem karta kui kahetseda. Mida ülemus ütleks? Naabrid? Säiliks mul töökoht? 

Milline oli minu enda suhtumine alkohoolikutesse veel aasta tagasi? Ausalt või? Esimene a-isikuomadus, millest teadlikuks sain, oli valetamine. Kõikjal ja kõiges. Maailmameister ja olümpiavõitja sellel spordialal. Kirkaima olümpiamedali saab just endale valetades – minu puhul just selles, mida ma vajan tegelikult; millist elu, kaaslaseid, tegevusi... See on nagu stardipakk - kui stardid valelt positsioonilt ning illusoorse finiši suunas, siis lõpptulemus ehk sinu elu saab olla samuti vaid miraaž. Seega vastan küsimusele siin ausalt – joodikut kraavipervel kakerdamas nähes tundsin haledust, küsimust, et kas viisakalt ei võiks siis tarbida, peab ennast siis kohe maatasa jooma. Ja siinkohal mõistan, et ka alkohooliku mõiste oli minu jaoks kõverpilt nagu muu maailm – alkohoolik oli ju ikka see park bench joodik, kes oli minetanud töökoha, kodu, omaksed. Täna tean, et see on ainult jäämäe veepealne osa, 9/10 jäämäest moodustavad need, kellel fassaad on veel säilinud, lips sirge ja kõrvad pestud ning pea kammitud. Kodumajas naine ja lapsed, maja ees kaks uut-suurt autot ning muu elu elatud väliselt kõrgete standardite kohaselt – puhkusereisid reisitud, autosuurendused-uuendused tehtud, paremad kui naabrimehel, lapsed erakoolides-lasteaedades – ühesõnaga kõik nagu ühiskond nõuab konsumerismi ahta vaatepilu läbi vaadatuna, noblesse oblige. Sisu aga mäda ja fassaadi hukk ainult aja küsimus, sest see haigus ainult progresseerub, kui jätkad tarbimist. Kolmas põhjus tagasi tulla on see, et täna ma enam ei jäta asju pooleli, nii nagu ma tegin tarbiva alkohoolikuna; asjade poolelijätmine on üks alkohoolsemaid käitumisjooni. 

Neljas põhjus on see, et siia tulles pole kordagi tehtud mulle ettepanekut vahetada üks sõltuvus teise vastu, et ennast „vee peal hoida“, hakata ennast ravima tablettide-süstidega. See lihtsalt ei tööta on minu kogemus peale kadunud aastakümne kolistamisi mööda psühhiaatrite steriilseid kabinette. Tüüpiline psühhiaatri vastuvõtt haiglas on nagu tondiöömaja. Astud uksest sisse, toolil istuv valge kittel on ekraanis kinni ja küsib, et millise antidepressandiga hakkame ravima. Mis antidepressant? Minu maailm on vägagi värviline ja huvitav veel, mõtlen, järsku ta pobiseb omaette, et nagu selle eriala haigus või ja keerutab peas omi muresid, kas ta mind ikka märkas? Koputan veel kord ja valjemalt. Tema pilgust mõistan, et eelnevad sõnad olid siiski mulle mõeldud ning ta jätkab: „See AD tekitab kaaluhäireid, see mõjub teie potentsile ning kolmas võimalus on unehäire saamine“. Kumb peaks siin ruumis istuma patsiendi toolil? Leian rahunedes siiski neljanda tee, ostan AD kõrvalasuvast apteegist välja ja poetan samas asuvasse prügikasti. Et säiliks minu haigusleht, mille vältel loodan endale eluvaimu sisse puhuda. Aususe huvides lisan, et lõpuks leidsin psühhiaatri, kes oli aastakümneid töötanud Skandinaavias ning kes ei kasutanud ravis keemilisi ravimeid, vaid head sõna ning homoöpaatiat.

Neid ridu kirjutades läks mõte uitama ning pilt, mida vaimusilmas (hea vaste new age’i „kolmandale silmale“?) nägin, tõi pisarad silma. Peamine, mida olen meie kogemusnõustaja armastav-halastamatul juhendamisel viimase kahe nädala jooksul vastutasuks saanud, on siiski viimati kangastunu – minu suhe lastega. Minu väiksem sell elab juba nädal aeg mul seljas nagu takjas, olen hommikuti ja õhtuti talle hobuse eest, vaatame multakaid diivanil, tema jalad minu süles ning arutame sealsamas lasteaia teemasid... ja erinevalt varasemast ajast, kus selliseid asju tegin kohustusest ja normitäiteks, avastan ma, et nüüd on see puhas rõõm ja vaba tahe, mis mind juhendab, loomulikkus. Miks ma küll endal varem ei lasknud sellest õndsusest osa saada? Selline ongi sõltlane – ta ei lase endal oma elust osa saada, oma elus olemasolevate lihtsate-loomulike asjade üle igahetkeliselt rõõmu tunda. Igatahes teate nüüd, kel A-tarvitamise mure, liigtarbimine või alkoholism, millest te ilma olete jäänud või jäämas. Paneb mõtlema? Kui ei, siis on sul kindlasti juba üle piiri. Laste teema lõpetuseks – vanema lapsega nii kiiret edu pole olnud, aga ka senise suhte kujundamine temaga oli pikaajaline protsess, nii et kus ta pääseb, seda enam, et esimesed sulamärgi on siingi koos kevadpäikesega kohal. 

Tahate ka endale paremat elu, enda parimat elu? Vaadake oma tarvitamise kultuur üle, soovitan soojalt. Tulemused on minul kuhjaga nähtud vaeva väärt juba kahe nädala möödudes.

Loe ka Roberti eelmist postitust SIIT.