Sandra Angel: "Ma tulen" tuli Eesti kirjandusmaastikku raputama
pilt raamatust "Ma tulen"

Raamatu pealkiri: "Ma tulen"

Autor: Sandra Angel

Kirjastaja: Buduaar Meedia OÜ

Formaat: pehmed kaaned 

Mõõt 148x210

Lehekülgi 344

esmane trükk: märts 2014

Müügihind poes: 17.90

Müügil alates 20.03.2014 kõikides parimates raamatupoodides ja aadressil Buduaar.ee/tellimine 

Loe lisaks ka intervjuud Sandraga. 

..........................................

Eh, siin see siis on. Esimesed kümme tegelast minu raamatust, kes pähe tulid. Ilmumise järjekorras? Ärge tehke nalja. Suvalises järjekorras.

 

Patrick. Minu sõber ja üks südamlikumaid maniakke, keda ma tean. 27. Seksisõltlane. Hiljuti tunnistas, et tal on välja kujunenud muster: blondid ja brünetid. Aus sitapea, ja sellepärast ta mulle meeldibki. Tuleb mu juurde alati, kui saab. Ja tavaliselt ta saab. 

 

Karl. Kokaiin kardab Karli. Samas kardavad Karli ka paljud teised. Ma pole siiani aru saanud, miks tal nii erinevad sõbrad on. Vist igaks elujuhtumiks. Igal juhul on Karlil ebanormaalselt suur süda ja võime see vajadusel kõvaks teha. Kui tahab, räägib nagu THI.

 

Hardcore. Mu vend. Muidugi ainult nendel hetkedel, kui me ei seksi. Siis on ta lihtsalt Hardcore – hull surfar, keda juhivad tuul, ookean ja raud. Hea valik, aga hetkel veel minu jaoks püüdmatu, sest mu halvale poolele käib ta headus närvidele.

 

Kalle. Väidetakse, et ta on ori, aga see on liialdus. Tätoveering „Reform on mu au, südametunnistus, aju ja mõistus“ ta vasakul õhukesel rinnalihasel ja võime alati nobedalt oma seisukohad kujundada, kui telefon käepärast on, ei jäta mingit kahtlust – Kalle on vaba mees.

 

Ilma(sperma)tüdruk. Osad tüdrukud laulavad nagu Rihanna. Osad kõnnivad nagu Rihanna. Osad kujutavad ette, et nad on Rihanna. Ilmatüdruk on Nissan suure Ferrari embleemiga. Igapäevane töömasin, millega sõidetakse siis, kui vaja on. Ja vahel on vaja.

 

Terminaator. Ütles, et saab miljonäriks. Tõsi. Jättis ainult arvesse võtmata fakti, et jõusaali peatreeneri magusat leiba haugates lahutab teda sellest päevast 272 aastat ja 16 764 koostamist ootavat toitumiskava. Unistab palju ja kardab kokaiini (aga paneb ikka). Kits.

 

Kristjan. Laulab hästi. Seksib tunduvalt paremini. Kutsikas-tüüpi mees, aga vaba. Mitte nagu paljud teised muusikud, kes arvavad, et on temast edukamad, aga pole siiani aru saanud, miks nad muusikat teevad. 

 

Julian. Ojah. Raha on Julianil palju ja hea süda on tal ka. Mõnes veidras aegruumis kujutaksin teda isegi ette võimaliku elukaaslasena. Aga selle eelduseks oleks see, et ma poleks tema parima sõbraga maganud. Ja muidugi ka see, et ta meeldiks mulle päriselt.

 

Kiilakas koolitaja. Elupõline show-mees. Artisti kalduvustega, samas veenev. Otsustasin ta valesid uskuda, aga siiski senikaua, kuni ta mulle oma sekretäriga vahele jäi. Siis olin sunnitud ka ise tema suhtes anaalseks muutuma.

 

Georg. Igal naisel peaks olema mõni vanem ilus ja rikas armuke, kellele vahel külla sõita, et igapäevase igavuse eest põgeneda. Nii arvasin enne, kui asjad Georgiga keerukaks läksid. Raha parandab kõik, peale aukliku südame.

 

Loomulikult oli see valik juhuslik, nagu ka kõik muu elus. Loe ja saad aru, miks elu on veel hullem, kui tundub.

 

-------------------------------------------

Et miks ma selle raamatu kirjutasin?

Kättemaks kellelegi? Ei. Soov rikkaks saada? Lubage naerda. Vajadus kirjutada? Võibolla pisut. Tegelikult aga hoopis muudel põhjustel. Peamiselt selleks, et see tunne ei ununeks.

 

Mis tunne? Tunne, et sul on terve maailma vabadus, aga ometi tekitab see kõhedust ja sa ei teagi täpselt, mida temaga peale hakata. Tunne, et  mehed kohe üldse ei mõista sind ja tahavad ainult ühte asja. Tunne, et elu Eestimaal on nagu päriselu paroodia. Ja selle kõige juures veel tunne, et midagi head on nagu ees ootamas ja kõik ei olegi veel vana. Ühesõnaga: selline läbinisti naiselik elus olemise tunne. Just selle tahtsin kirja saada, et seda teistega jagada, kes ka nii tundnud on.

 

Kõlab diibilt? Eh, ärge sellepärast küll muretsege! Ainuke diip asi kogu loo juures on see, kui sügavale oma unistuste maailma on Eesti mehed ennast ära uputada suutnud. Jah, seda tahtsin ka enda ja nende jaoks, kellest hoolin, jäädvustada. Ükskõik, millega need meie tüübid tegelevad – kirjutavad raamatuid, mida tegelikult ei loeta, mängivad jalgpalli ja/või müüvad kokat, treenivad inimesi, tahavad muusikuna kuulsaks saada, on lihtsalt pätid, või mis kohati veelgi räpasem ja haledam, on poliitikud, kes suudavad luua endale täiesti oma maailma, milles elada, ja millel pole samal ajal mitte mingit seost tegelikkusega. Terve hunniku pilte sellistest maailmadest tahtsingi elust maha pildistada ja ühte albumisse laduda. Ja arvestades, kui ärevaks isegi mõned pisikesed lõigud mu käsikirjast, mida ma nendele meestele nalja viluks Skype's öösiti saatnud olen, enamiku muutsid, julgen loota, et see isegi õnnestus. Päriselu tõed on alati kordades hullemad kui mistahes raamatud või filmid. :)

 

Eh, omamoodi on need tõed ja mehed ka muidugi väga armsad. Nagu Eestimaagi. Pikka aega tahtsin siit minema minna, sest kõik siin tundus nii väike ja mõttetu. Mulle näis, nagu oleks kogu meie riik üks pisike vangikong, kus normaalne naine ära närbub. Siis sain aga aru, et võibolla ma lihtsalt kardan. Ja mitte isegi niivõrd ära minemist, kuivõrd siia jäämist. Igal juhul olen hetkel otsustanud jääda ja seetõttu võingi sulle mõnes täiesti tavalises Eesti linnas, mis kunagi ei ärka, ühel täiesti tavalisel päeval vastu tulla. „Tere!“ ma ilmselt ei ütle, aga naeratan küll. Ja see on selline meid ühendav veidi nukker naeratus, mis ütleb: „Tsau, ilus tüdruk, ma tean, et me mõlemad oleme liiga head selle väikese riigi jaoks, ja samas jääb Eesti meisse, ükskõik, kuhu me  ka põgeneks, ja võibolla on targem sellega leppida. Ta on ju omal moel armas.“ Ja sina ... Kui sa oled nendest asjadest mõelnud, siis võibolla naeratad samamoodi vastu. Ka selle igapäevaselt sinise esmaspäeva naeratuse tagamaad tahtsin muuta väikesteks mustadeks tähtedeks valgel paberil.

 

„No nüüd hakkas tšikk küll heietama ja paneb mingit Deboora Vaarandit,“ võid korraks mõelda. Ei, võta rahulikult! Võin küll vahel unistada, aga kirjutan karmimalt kui enamik mehi, kes arvavad, et nad kirjutada oskavad. Kogu seda põlgust tolle prahi vastu, mida meie kõigi raha eest toodetakse, ja ausat kriitikat Eesti Kultuurkapitali aadressil, kus raha põleb suurema leegiga kui Vegases, tahtsin ka sisse tuua. Jah, tunnistan ausalt, et ma olen lugenud paljude eesti autorite raamatut ja, oh, pidage mind nüüd pahaks, kui soovite, aga enamik neist tüüpidest panevad mu pea valutama. Ja, sorry, uinutavad. Selle tahtsin ka ära märkida, ja ärge nüüd solvuge, otse. Ma ei ole väga arg tüdruk, kes kardaks nimesid nimetada (nagu olete ilmselt juba aru saanud).

 

Aga kokkuvõtteks. Tundugu see nüüd 100% imalalt – tahtsin, et kõigil meil, tüdrukutel ja naistel ja võibolla isegi meestel, kes Eestimaal elavad, oleks kasvõi killuke sellest tundest, mis meie sees siin, kümnendate alguses on, võimalik kunagi hiljem raamatu kujul kätte võtta ja endast uuesti läbi lasta. Just selle pärast kirjutasingi oma raamatu. Siin on koos nii mehed, Eestimaa, kirjandus, tunded, seks, ise hakkama saamise soov kui ka palju muud, mida tavalised inimesed peavad räigeks, aga mis on tegelikult elu. Jagan seda Sinuga ja Sina, Sina kirjuta mulle ka, kui viitsid.