Elu kõige piinlikum olukord

:D parem ei kommenteeri, aga mõned sellised, mis siiamaani naerma ajavad... Hakkasime sõbrannaga ürituselt ära minema ja päike paistis meeletult silma. Ostsin liiga tugevad päikseprillid ka ja oma aruga nägin tuttavat ja hüüdsin talle: "kuule, me siis lähme minema."

Pagana pihta, kui avastasin, et täiesti võõras inimene, siis pidin maa alla vajuma, sõbranna küsis, et kellega Sa küll räägid. Ütlesin, et nägin tuttavat :D



Ja vetsu ust kontrollin alati 10 korda üle!

mul oli eelmine aasta kui lennujaama v2ravatest l2ksin l2bi ilma saabasteta ja ikka piiksus siis yks mutt kobis mind l2bi. v2ga n6me,, ja nyyd kui tulin siis selle kausi pealt kust oma asjad tuleb v6tta kui k2sipagas l2bi röntgeni läheb unustasin oma boarding passi maha..

Ahjah.. Lennujaamas oli nii, et pidin rootsist usasse lendama ja seal oli üks kena turvamees, kes lahkelt vestles ja küsis kuhu lendate ja ajas meeldivalt juttu. Siis kui sai teada, et me lähme just tema väravasse, siis ütles, et peab meie kotid läbi otsima- ahhh nõme. Peale selle, et see oli taskurätte ja muud kilakola kraami oli ka hunnik tampoone igaks juhuks- eino, siis vahi veel otsa ja flirdi :D

Elu kõige piinlikum kogemus - poolteist aastat esimest armumist mitmeid aastaid tagasi.



Olin ühte inglasesse meeltult armunud, tunded olid vastastikused. See oli kirg esimesest silmapilgust, mis vedas kokku kaks täiesti võõrast inimest. Ma ei osanud mitte kuidagi olla ja samas tahtsin väga temaga olla. Ja tema minuga. Kirg mis meid üksteise juurde sundis (ja teda iga nati aja tagant Londonist siia) oli pöörane ja põletav.



Olin tollal noor, roheline ja kompleksides, vaatasin talle alt üles. Ma olin veendunud, et pole tema jaoks piisavalt hea ja tundsin iga hetk piinlikkust iseenda üle ja kõige üle, mida tegin või ei teinud. Näiteks oli piinlik isetehtud hommikusöögi, oma liigutuste, vaikusemomentide,... ühesõnaga KÕIGE pärast.



Lisaks põdesin Eesti koledate bussijaamde pärast, kortermaja mannetute trepikodade pärast, ilmetute paneelmajade ja aukus tänavate pärast (oeh, oleks ma toona teadnud kui koledad on Londoni lennujaamad, ma poleks Eestis leiduvate koledate asjade pärast pooltki seda piinlikkust tundnud).



Ma olin ääretult krampis. Ühtaegu tahtsin ära, temast kaugemale, sest see (pooleldi seletamatu) piinlikkusetunne oli väljakannatamatu. Teisalt kiskus mind tema poole suur meeletu kirg.



See minu kramp takistas meil teineteist tundma õppimast, lähedaseks saamast. Ma ei julgenud oma olemust talle avada, sest arvasin, et ma lihtsalt pole piisavalt hea. Meie koosolemised olid ühtaegu veidrad ja taevalikku naudingut pakkuvad. Ühel põgenedatahtmise hetkel, kui tema oli Inglismaal, kirjutasin ja valetasin, et kohtasin kedagi teist. Sellisel viisil talle haiget teha ja meie suhtlemist lõpetada oli loomulikult samuti põletavalt piinlik. Pidin valetama, et teda eemal hoida.



Ohjah...nüüd olen suureks kasvanud. Kui oleksin tol ajal olnud see inimene, kes olen praegu, oleks kõik hoopis teisiti läinud:D

Tulin ööklubis WC-st uhkelt nina püsti välja ja sammusin kõikide pilkude all kuni mu kõrvale astus üks mees ja ütles, et vabandage, aga teie seelikusaba on aluspükste vahele kinni jäänud...:(

Päris karm:S :D

Viljandis ööklubis Red on aga WC sedasi ,et lagi on peegel:D Ning kujutate ette kui paljud on seal sedasi istunud ning hiljem avastnud seda:D MIna olin kaval ning kallutasin end alati ukse poole..siis polnud eriti midagi näha(või vähemalt ,kes wc istub):D

Piinlik on olnud ikka päris palju:D Ema kuuldes ütlesin Kriipsu asemale V..tu :D See oli ikka väga piinlik:D:D

ma olin ka vetsus, kus uks ei lukustunud ja mingil heal põhjusel käisin meeste vetsus:D vaatasin et kedagi ei ole ja naiste oma oli katki ja häda oli, niisiis läksin. äkki tormas sisse üks mees ja lõi ukse lahti, kui mind potil nägi, kangestus ja siis jooksis kah minema:D päris häbi oli:D

aga ma olen loomuselt juba selline, et piinlikke asju juhtub minuga piiideeevalt.

ükskord lendasin trepist alla toomamäel, perset pidi lohisesin. tõusin püsti, naeratasin, et ohho, ikka juhtub, et saan üle sellest pisikese naeratusega ja lendasin uuesti persili ja otse allajoones...:p

Ükskord läksin koolist trepist alla ja naeratasin ühele tuttavale ning käisin samas ninali :S



Koduteel tuttavale lehvitades (talvel) käisin koos koolikoti, suuskade jms istuli. Libe oli. Asja tegi jubedaks see, et minu taga käisid vanema klassi poisid, kes mulle meeldisid, kuna olin 15, siis oli see minu jaoks horror unenägu.



Käisin ühel väga tähtsal kohtumisel kliendiga nii, et minu satsiline aluspesu (tulipunane) paistis viigipükste servast välja. Ja mitte vähe.

:D

Minuga juhtub ja palju piinlikke momente :)

Käin oma emaga koos body pumpis ja ega me suuremad trenniloomad pole, kuid siiski saame hästi hakkama v a siis kui kõhulihaste aeg kätte saabub. Nii kui ma oma ema näen vastu maad prantsatamas, siis hakkame üle saali paaniliselt naerma:D - ma arvan, et treeneril pole nii naljakas:P