siiks

Postitatud: 31-12-2016 14:11
Postitusi: 33
Saada teade

Suhtes kriis?

Oleme koos olnud täpselt 3a ja viimastel kuudel on noormees kurtnud, et tunded pole enam endised ja nö suured; liblikad ei lenda; alles on selline hoolimine ja teineteisega harjumine.

Esialgu sellest rääkides voolasid pisarad ja viha oli suur; mõtlesin et kasutan nö šokiteraapiat ja lähen lihtsalt kodust ära vms. Tegelikult seda teinud pole, oleme valinud selle tee, et räägime-arutame ja näeme vaeva. Ka tema ütleb, et lahku ei taha minna; tahab, et meil saaks kõik korda ja mõlemad leiame, et lahku oskab igaüks minna. Teame ja tunnistame, et suhe ei saagi olla kogu aeg lilleline ja toime tuleb tulla ka raskemates olukordades.

Nagu mainisin, siis see on kestnud juba paar kuud ja ma olen nii väsinud sellest muretsemisest, mõtlemisest. Tahaks lihtsalt olla õnnelik :( Kõlab väga egoistlikult, aga nii ongi.

Kas kellelgi siinolijatest on kogemusi sellise olukorraga?
Nagu mainisin, me tõesti ei taha lahku minna. Meie sees on ikkagi tunne, et oleme 3 aastaga enda jaoks midagi suurt ehitanud ja nõme on see nüüd lihtsalt aknast alla visata. Mõistan ka, et tegemist on ilmselt perioodiga, kus armumine on üle läinud ja argipäev suhtesse jõudnud.

Mida teeksite, kuidas edasi võiks minna?

noobie

Postitatud: 31-12-2016 20:25
Postitusi: 932
Saada teade


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:
Kuule sa kirjeldasid fuckbuddyt just



Ma mõtlesin sama ..




tunnetega fuckbuddy siis :)


siiks

Postitatud: 01-01-2017 13:59
Postitusi: 33
Saada teade


Tsiteeritud:
Ma sain aru, et ma kohtlen kõige halvemini neid, keda kõige rohkem armastan. Kas me vihastame aegajalt üksteise peale? Jah, aga siis me võtame 5min, et maha rahuneda ja asju analüüsida.




See päris hea ja väga täiskasvanulik avastus. Ilmselt kipub nii olema jah :( Ka mina ärritun mõnikord, et sokid on vales kohas või kõik vedeleb igal pool laiali... Samas teiste osas nii väga ei ärritukski.

weird0

Postitatud: 01-01-2017 14:03
Postitusi: 2445
Saada teade

Mhm, seda võib nimetada ka "iseendaks olemiseks",lähedastega on reaktsioonid, väljaütlemised jne ikka kõige vähem läbimõeldud, aga just see impulsiivne käitumine ja enesekontrolli puudumine suhteid lõhub.

Chiffong

Postitatud: 01-01-2017 14:04
Postitusi: 31683
Saada teade

Ükski suhe ei püsiks, kui inimesed armumise möödudes iga kord lahku lähevad. Loogiline, et liblikate tunne ei kesta igavesti. Pärast pöörast armumise perioodi tuleb ju selline turvaline ja rahulik armastustunne. Kui sa tunned, et sa tahad temaga koos olla, armastad teda ja ei kujuta oma elu ilma temata ette, siis tuleb lihtsalt seda endale meelde tuletada, miks te koos olete, teha midagi sellist, mis ka rutiinist välja teid toob. Suhte nimel tuleb vaeva näha, sest kõigil meil on raskeid aegu, aga nendest saab üle, kui sa ikkagi inimest armastad, hoolid jne. Argielu on ikkagi midagi muud, kuid ka see on hea!

Teisalt, 3 aastat koos oldud ja selline tunne väga varakult tekkimas? Sest ehk olete üks nendest paaridest, kes pärast armumiseperioodi ei tunnegi enam midagi sellist teineteise vastu, et tahaks elu lõpuni koos olla. Paljud inimesed ei ole teineteise jaoks need õiged hingesugulased ja pärast paari aastat minnaksegi edasi ja tõenäoliselt leitakse see "õige".
Mul isiklikult ei tulnud selliseid mõtteidki, vaid elu läks sujuvalt edasi, suhe oli stabiilsem ja parem kui enne.

siiks

Postitatud: 01-01-2017 17:43
Postitusi: 33
Saada teade


Tsiteeritud:


Teisalt, 3 aastat koos oldud ja selline tunne väga varakult tekkimas? Sest ehk olete üks nendest paaridest, kes pärast armumiseperioodi ei tunnegi enam midagi sellist teineteise vastu, et tahaks elu lõpuni koos olla. Paljud inimesed ei ole teineteise jaoks need õiged hingesugulased ja pärast paari aastat minnaksegi edasi ja tõenäoliselt leitakse see "õige".




Siinkohal jään nagu vastuse võlgu. Minul selliseid mõtteid pole tekkinud, nagu noormehel. Ja ega temagi lahku taha ju minna, nagu ma esimeses postituses kirjutasin. Ma ise olen küll mõelnud, et tema ongi minu jaoks jääv partner; ma pigem seda usku, et "õigeid" võib olla su jaoks erinevaid ja mitmeid, oskus on rohkem see inimene enda jaoks "õigeks" mõelda - harjuda temaga, austada teda, koos harmooniliseks kasvada. Aga see on ka põhjus, miks praegune olukord mulle seda enam hirmutav tundub.

vced

Postitatud: 01-01-2017 17:51
Postitusi: 9
Saada teade

tavaline meeste puhul, et vahelduseks tahaks teist tutti proovida, aga enda omaga päris pille kotti panna ka samas ei taheta.

ja ei ole vaja hakata siin seletama, et kõik mehed pole polügaamia-usku. whatever.

Merike44

Postitatud: 01-01-2017 18:51
Postitusi: 784
Saada teade

Ainult liblikad kõhus armumisele ei saagi kooselu rajada. See läheb niikuini üle.
Tuleb ikka rõhku panna ühistele väärtustele ja huvidele, misiganes selle moodustab.
Õnnelik suhe kujuneb siis, kui mees tunneb, et just see naine on talle mingiks puhuks vajalik ja naine selle tühimiku ka täita suudab/tahab.

Seda, et mees on avastanud, et armumine on üle läinud, ei tasuks üle dramatiseerida. Liigne muretsemine võib muuta mehe ebakindlaks ja panna mõtlema, et äkki ta pole ikka piisavalt hea su jaoks. Pigem tasuks rahulikult edasi elada ja lasta mehel uue staadiumiga harjuda. Võiksid mehele rõhutada neid aspekte, miks sina just temaga koos tahad olla.

clothesclothes

Postitatud: 04-01-2017 16:19
Postitusi: 13957
Saada teade


Tsiteeritud:
Pigem ei otsi. Viimasel ajal tundub üldse, et ma pole päris suhteinimene.
Minu ideaalne naine on, kes kuskil on olemas kui mul teda vaja läheb.




mina olen viimasel ajal sama mõelnud.

aga mõttetud draamad ikka tekivad, olen ise suhetes sama asja kogenud, aga mul on tunne, et just rutiin ongi põhjuseks. hakkab igav ja hakataksegi kruttima iga väikese asja kallal kuni lõpuks on tüli suureks paisutatud.

siiks

Postitatud: 10-01-2017 13:37
Postitusi: 33
Saada teade

Ikkagi mu sees kripeldab, et mis piirini seda suhet jätkata. Soiume samal astmel juba tükk aega, et ta tunnistab, et ei armasta mind, aga tahaks. Ja lisaks siis hoolib jne. Lahku endiselt ei taha minna, aga ei oska ka kuidagi edasi...

Kas tõesti peaks lihtsalt ootama, elama? Või mõtlema juba nt ka paarinõustamisele?

ferrara

Postitatud: 10-01-2017 14:00
Postitusi: 31
Saada teade


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:


Teisalt, 3 aastat koos oldud ja selline tunne väga varakult tekkimas? Sest ehk olete üks nendest paaridest, kes pärast armumiseperioodi ei tunnegi enam midagi sellist teineteise vastu, et tahaks elu lõpuni koos olla. Paljud inimesed ei ole teineteise jaoks need õiged hingesugulased ja pärast paari aastat minnaksegi edasi ja tõenäoliselt leitakse see "õige".




Siinkohal jään nagu vastuse võlgu. Minul selliseid mõtteid pole tekkinud, nagu noormehel. Ja ega temagi lahku taha ju minna, nagu ma esimeses postituses kirjutasin. Ma ise olen küll mõelnud, et tema ongi minu jaoks jääv partner; ma pigem seda usku, et "õigeid" võib olla su jaoks erinevaid ja mitmeid, oskus on rohkem see inimene enda jaoks "õigeks" mõelda - harjuda temaga, austada teda, koos harmooniliseks kasvada. Aga see on ka põhjus, miks praegune olukord mulle seda enam hirmutav tundub.




Hästi öeldud. Pole oma elus kohanud inimest, kellega oleks olnud tunne, et tahaks surmani koos olla. Iga vaimustus läheb kord üle, tuleb argipäev ja hakkad vigu nägema. Siinkohal tulebki hakata endale inimest "õigeks" mõtlema või siis minna uutele jahimaadele. Küsimus on siiski enda egos, kui palju teise veidruste puhul suudad silma kinni pigistada või kas suudad ntx. tema ülekaaluga leppida.

weird0

Postitatud: 10-01-2017 14:02
Postitusi: 2445
Saada teade


Tsiteeritud:
Ikkagi mu sees kripeldab, et mis piirini seda suhet jätkata. Soiume samal astmel juba tükk aega, et ta tunnistab, et ei armasta mind, aga tahaks. Ja lisaks siis hoolib jne. Lahku endiselt ei taha minna, aga ei oska ka kuidagi edasi...

Kas tõesti peaks lihtsalt ootama, elama? Või mõtlema juba nt ka paarinõustamisele?





Kui armastust ikka pole, siis milleks vaeva näha? Tuleb uus ja õnnelikum suhe.

pastaccas

Postitatud: 10-01-2017 17:42
Postitusi: 5982
Saada teade


Tsiteeritud:
Ükski suhe ei püsiks, kui inimesed armumise möödudes iga kord lahku lähevad. Loogiline, et liblikate tunne ei kesta igavesti. Pärast pöörast armumise perioodi tuleb ju selline turvaline ja rahulik armastustunne. Kui sa tunned, et sa tahad temaga koos olla, armastad teda ja ei kujuta oma elu ilma temata ette, siis tuleb lihtsalt seda endale meelde tuletada, miks te koos olete, teha midagi sellist, mis ka rutiinist välja teid toob. Suhte nimel tuleb vaeva näha, sest kõigil meil on raskeid aegu, aga nendest saab üle, kui sa ikkagi inimest armastad, hoolid jne. Argielu on ikkagi midagi muud, kuid ka see on hea!

Teisalt, 3 aastat koos oldud ja selline tunne väga varakult tekkimas? Sest ehk olete üks nendest paaridest, kes pärast armumiseperioodi ei tunnegi enam midagi sellist teineteise vastu, et tahaks elu lõpuni koos olla. Paljud inimesed ei ole teineteise jaoks need õiged hingesugulased ja pärast paari aastat minnaksegi edasi ja tõenäoliselt leitakse see "õige".
Mul isiklikult ei tulnud selliseid mõtteidki, vaid elu läks sujuvalt edasi, suhe oli stabiilsem ja parem kui enne.




+1

Viimati sisse loginud