Pidev põhjendamatu sisemine pinge, mure.
minny89

Postitatud: 20-10-2016 04:14
Postitusi: 63
Saada teade

Pidev põhjendamatu sisemine pinge, mure.

Minul siis selline mure, et olen liiga pinges näiteks tööl ja seoses sellega, mis puudutab kõike uut, uued suhtes, uued kohustused tööl, suhtlemine võõra inimesega omavahel. Suhtluse osas olen kindlasti arenenudaga tihti ikka tunnen ennast ebamugavalt, sooviksin olla vaba ja mitte muretseda. Üldiselt pinges tööl.. alustasin uuel kohal kohvikus juba 9 kuud tagasi. Algus oli raske, sattusin sinna jõuluajal ja tuli imal käel kassat õppida, kuna kellegil polnud aega mind õpetada. Elan riigis, kus keeleks inglise keel,mis tegi asja keerulisemaks. Igastahes üldsegi, kui õpin uusi asju, nagu näiteks kassas olek siis olen alati väga närviline.. uute asjade õppimine teeb mind närviliseks, sest mõtlen kogu aeg,etäkkiolen liiga aeglane, teen vigu, mis ärritab teisi või et teised arvavad, et ma liiga aeglane või ei saa hakkama. Muretsen palju teiste arvamuse pärast, liiga palju. Kui kassa käppa sain oli hea rahulik, oskasin kõike ja tundsin ennast enesekindlalt. Nüüd aga hakkan õppima baristaks VÄGA kiires kohvikus, kus kiirust vaja, üksikult kohvisid teha pole mingi probleem ja kõrge maine on ka sel kohvikul kohvi koha pealt. Nüüd jälle õppides närviline, kui väga kiireks läheb. Samuti pandud mind poole kohaga supervisoriks, tuleb kõnesid teha telefoniga ja tellimusi, selle koha pealt olen juba enesekindlam aga siiski, kohvimasina taga jälle närviline. See teeb enesetunde nii halvaks, ebalev tunne, ebakindlus kaob jälle. Kas ma olen ainuke. Pean iga päev võitlema, et olla enesekindel, rahulik ja mitte mõelda, mis teised arvavad. Kas ma olen ainuke, kellel tekitab kõik uus ärevust?Parematel päevadel mõtlen, et ma olen tubli ja saan kõigega hakkama aga samas minu suurimaks piduriks ongi see, et igal sammul mõtlen, et mida teised arvavad ja kas nad peavad mind heaks tööliseks.Tobe, tean et pean endasse uskuma. Aga raske on. Ja tihti mõtlen, et piinlik,kui käsi väriseb ja teised näevad. Ma olen muide 27 aastane ja vanemaks saades sellised teemad tekkinud. Andke nõu. Ma saan ise aru,et pean olema positiivne, endasse uskuma ja teised eiloe,minu enda heaolu ja sisetunne oluline aga raske on. Lihtsalt kõik uus tekitab stressi ja pinget ja muret, kas saan hakkama ja kas teiste arvates olen normaalne jne. Kas peaksin minema psühholoogi juurde? Tegelikult on mu elus kõik hästi, ma peaksin olema väga õnnelik, lihtsalt sisemine pinge,rahutus, ärevus, mida keegi teine ei märka ja mis muudab mu enda elu raskeks. Elan ise elu raskeks, muretsen, mõtlen üle. Ja kui alustasin kohvimasina tagasi siis üks tüüp, kes mind õpetas,hakkas naerma, et mul käsi värises ja peale seda tekkis mul eriti sisemine ärevus ja vastikus natuke töö vastu. Nüüd kardan, et kui see tüüp tagasi tööle tuleb (puhkusel hetkel), siis ma olen taas väga närviline, mis teistele märgatav ja mulle endale piinlik, et mul närvid ütlevad üles kui temaga pean kohvi masina taga olema, väike hirm selle tüübiga koos töötamise vastu. Täiesti haiglane värk. Identiteedikriis??

Tänan.


rklhkls

Postitatud: 20-10-2016 10:09
Postitusi: 2202
Saada teade

Ära muretse, ma olen samasugune.. Ja usun, et peale mind on neid veelgi..
Mul lihtsalt elus nii palju selliseid probleeme olnud, mis viivad viimsegi enesekndluse ja usu endasse. Alati kahtlen endas, kuigi sisimas nagu tean. See kehtib ka näiteks siis, kui keegi midagi küsib, alati muretsen, et kas mul ikka õigus ka oli vms.. Raske elu, tuleb üle olla.
Hetkel loen sellist raamatut "Hirm" autor Osho, soovitan sulle ka eneseabi jms raamatuid, ehk on abiks :)
On sul mingeid huvisid nt, milles sa väga hea oled? Tegele nendega ja arenda ennast, nii kasvab enesekindlus..

K4ili

Postitatud: 20-10-2016 10:39
Postitusi: 27521
Saada teade

Oskaks vaid aidata, aga lohutan Sa pole üksi, ma olen samasugune või veel hullem.
Saaks sellest teiste arvamusest üle ja ei põeks nii palju, elu oleks palju lihtsam.
Olen ka mõelnud tõsiselt psühholoogi juurde minemisest. Ise ju tean, kuidas käituda ja mis oleks õige ja vale, aga noo rakendada seda ei suuda.

K4ili

Postitatud: 20-10-2016 10:40
Postitusi: 27521
Saada teade

Eneseabi raamatuid olen minagi üksjagu lugenud ja tõesti mingiks hetkeks aitavad.

kana1

Postitatud: 20-10-2016 13:01
Postitusi: 1373
Saada teade

parim viis enesekindluse saavutamiseks on enesekindluse teesklemine. pead selja sirgu ajama, pea püsti ja teesklema, et tunned end jumala kindlalt ja enesekindlalt. ja siis tegelikult hakkadki päris kiiresti tundma. ja teiseks soovitan ka eneseabiraamatuid. ma olen viimase paari aastaga väga rahulikuks (ja õnnelikuks) muutunud. just et ei muretse praktiliselt millegi pärast enam. tagantjärele mõeldes äkki ongi eneseabiraamatud selles ''süüdi'', sest viimasel paaril aastal olen ma neid ka palju lugenud

rklhkls

Postitatud: 20-10-2016 13:26
Postitusi: 2202
Saada teade

Mäletan kunagi koolis, kui oli mingi töövestluse läbi mängimine. Kaks erinevat klassi olid sel tunnil koos, kus enamus olid poisid.
Meile anti mingid küsimused eelmine tund, aga mul jäid need kordamata, ei mäleta enam põhjust küll. Aga korra rääkisin klassiõega kõvemini juttu, siis õp ütles, et mina olen järgmine, kes ette tuleb. Nii ja ma läksingi.. Mõtlesin omaette, et saan hakkama, olen kindel ja improviseerin midagi.. Kuid see, mis välja tuli, oli naeruväärne, närv lihtsalt vedas alt. Rääkisin pm kohati oma jutule vastu! Siiani õudusega meenub, kuidas käed ja hääl värisesid, lisaks lõpus need kohatud pilgud klassis

clothesclothes

Postitatud: 20-10-2016 14:13
Postitusi: 13957
Saada teade


Tsiteeritud:
parim viis enesekindluse saavutamiseks on enesekindluse teesklemine. pead selja sirgu ajama, pea püsti ja teesklema, et tunned end jumala kindlalt ja enesekindlalt. ja siis tegelikult hakkadki päris kiiresti tundma. ja teiseks soovitan ka eneseabiraamatuid. ma olen viimase paari aastaga väga rahulikuks (ja õnnelikuks) muutunud. just et ei muretse praktiliselt millegi pärast enam. tagantjärele mõeldes äkki ongi eneseabiraamatud selles ''süüdi'', sest viimasel paaril aastal olen ma neid ka palju lugenud




eneseabiraamatuid ma ei loe, aga enesekindluse teesklemine on tõesti hea viis seda saavutada olin ka vahepeal kohutavalt ebakindel, aga muutsin oma mõtlemist ja hakkasin rohkem uskuma endasse.

minny89

Postitatud: 22-10-2016 02:00
Postitusi: 63
Saada teade

Hea on teada, et ma pole oma probleemiga üksi. Kui mul üks raamat läbi saab, mida hetkel loen siis järgmiseks lähen otsin eneseabiraamatuid. Vaatasin ka hiljuti filmi:The secret law of attraction. Väga hea film, soovitan, räägib ka sellest, et tuleb olla positiivne, mitte teistest välja teha ja saavutad õnne ja edu. Ma üritan ja olla enesekindel, teeseldes seda ja püüan muuta oma mõtlemist. Kui tuleb negatiivne mõte pähe siis püüan seda ignoreerida ja vastupidi, selle positiivseks muuta. Pean endaga tõsiselt tööle hakkama, kui pole rahul, tuleb ennast kätte võtta.Tänud teile!

dianthus

Postitatud: 22-10-2016 09:50
Postitusi: 4480
Saada teade

Väga eestlaslik on see mõte, et pead üksi hakkama saama. Tegelikult on sul tarvis lihtsalt veidi kolleegide toetust - kiitust ja konstruktiivset kriitikat, et sa mõistaksid päriselt, milline töötaja oled. Praegu ainult oletad. Jaga muret nt otsese ülemusega.

Väike õlale patsutus ja oled nagu uus.

ticktock

Postitatud: 22-10-2016 18:58
Postitusi: 1171
Saada teade

Väga tuttav keiss, ise ka välismaal rasket tööd teinud ja eks ikka on pingeline alguses ja mõtled, mis mõeldakse jne. Aga ma arvan, et vaheta tööd. Kui ise tööd naudid ka, on teine asi ja siis anna aega, küll kogemus tuleb ja tuleb ka enesekindlus. Vahel ei tasu lihtsalt analüüsida, mida teised mõtlevad ja tee lihtsalt oma asja, lõppude-lõpuks mis see kõige hullem asi ikka olla saab- isegi kui peaks töö kaotama, ju siis pole see õige värk :) Ma ise tegin ka väga stressirikast tööd võõras kesskkonnas- alguses ka täpselt nagu enda kohta loeks, selline närv oli sees iga asjaga. pingeline olek ja kui telefon helses või mingi ootamatu olukord tekkis, oli kohe nii jube olla ja täiesti psühholoogiliselt halb. ma polnud töö juures üldse nagu normaalne mina- pinges, ärev ja kuidagi tõsine. aga see läks üle kuna mingi aeg mõistsin ise, et see pole lihtsalt minule sobiv töö ja ei viitsinud ennast piinata. sain uue ja parema :)
Igatahes, ma arvan et psühholoogi pole sul küll vaja vaid pigem normaalne olukord. Ürita asja rahulikumalt ja 'tsillima' mentaliteediga võtta, lõppude lõpuks töö pole kogu elu. ja öeldakse, et "Olukord" on üks asi ja seda sa ei saa muuta, aga saad muuta oma mõtlemist olukorda :)

clothesclothes

Postitatud: 22-10-2016 20:30
Postitusi: 13957
Saada teade


Tsiteeritud:
Väga tuttav keiss, ise ka välismaal rasket tööd teinud ja eks ikka on pingeline alguses ja mõtled, mis mõeldakse jne. Aga ma arvan, et vaheta tööd. Kui ise tööd naudid ka, on teine asi ja siis anna aega, küll kogemus tuleb ja tuleb ka enesekindlus. Vahel ei tasu lihtsalt analüüsida, mida teised mõtlevad ja tee lihtsalt oma asja, lõppude-lõpuks mis see kõige hullem asi ikka olla saab- isegi kui peaks töö kaotama, ju siis pole see õige värk :) Ma ise tegin ka väga stressirikast tööd võõras kesskkonnas- alguses ka täpselt nagu enda kohta loeks, selline närv oli sees iga asjaga. pingeline olek ja kui telefon helses või mingi ootamatu olukord tekkis, oli kohe nii jube olla ja täiesti psühholoogiliselt halb. ma polnud töö juures üldse nagu normaalne mina- pinges, ärev ja kuidagi tõsine. aga see läks üle kuna mingi aeg mõistsin ise, et see pole lihtsalt minule sobiv töö ja ei viitsinud ennast piinata. sain uue ja parema :)
Igatahes, ma arvan et psühholoogi pole sul küll vaja vaid pigem normaalne olukord. Ürita asja rahulikumalt ja 'tsillima' mentaliteediga võtta, lõppude lõpuks töö pole kogu elu. ja öeldakse, et "Olukord" on üks asi ja seda sa ei saa muuta, aga saad muuta oma mõtlemist olukorda :)




siin jutus oli ka üks hea point, mida iseendale ka kogu aeg meelde tuletan - üle ei tasu midagi analüüsida! eriti veel teiste käitumist ja sõnu.

sipelgaš

Postitatud: 22-10-2016 21:02
Postitusi: 3815
Saada teade

Enese usaldamine ja väärtustamine (hakka kingitusi endale tegema)

minny89

Postitatud: 22-10-2016 23:26
Postitusi: 63
Saada teade

Asi on ka paljuski selles, et uus kollektiiv on mittetoetav uute inimeste suhtes. Kuigi suhtluskeel on inglise keel siis meil rahvusvaheline seltskond ja 4 neist kõnelevad tihti oma keeles. Nii kui keegi väikese vea teeb jne siis kohe köögis klats käib.. nad arvavad, et lollid oleme, et aru ei saa, millest jutt käib. See töökoht ongi mind jubedalt rohkem teiste arvamuse peale mõtlema pannud, sest seal käib nii avalik klatsimine, ma pole sellega harjunud.. alati olnud toetav kollektiiv ja kenad inimesed ümberringi, kes ka oma töötajaid ja kolleege austavad. Seepärast ongi korralik pauk psüühikale ära käinud. Aga hetkel olukord parem ja ma ise mõtlen ka, et selle aasta lõpuni püüan oma mõtlemist muuta, olla õnnelik ja positiivne ja mitte teiste arvamusele mõelda, sest tean, et ma olen töökas inimene ja pole midagi, miks nad peaks mind maha tegema. Kui sellise suhtumise ja parema mõtteviisiga ma ikka ei tunne, et ma seal tahan olla, siis liigun edasi. Nii olen otsustanud. Ja ma pole ainuke seal, kes nii tunneb, et meid ei hinnata ja klatsitakse. Ma saana aru, et pean ise tugev olema ja mitte laskma teistel ennast üldse mõjutadaaa samas saan ka aru, kui mingi töö mul sellist probleemi elus on tekitama hakanud siis tuleb edasi liikuda. Annan veel võimaluse, proovin enda suhtumist muuta aga kui ei lähe, siis liigun edasi.

Kairi-J

Postitatud: 04-12-2016 10:18
Postitusi: 1483
Saada teade

Tuttav tunne. Praeguseks olen selle sisemise ärevuse suuremas osas suutnud vaigistada. Ilmselt oma osa on olnud sellel, et töö nõuab pidevat suhtlemist ja ülikoolis on tavaline ettekannete vms. tegemine inimeste ees.

kana1

Postitatud: 04-12-2016 10:39
Postitusi: 1373
Saada teade


Tsiteeritud:
Tuttav tunne. Praeguseks olen selle sisemise ärevuse suuremas osas suutnud vaigistada. Ilmselt oma osa on olnud sellel, et töö nõuab pidevat suhtlemist ja ülikoolis on tavaline ettekannete vms. tegemine inimeste ees.



Kõige enam stressis pididki olema need ininesed, kelle töö seisneb inimestega suhtlemises.

Kairi-J

Postitatud: 04-12-2016 11:24
Postitusi: 1483
Saada teade


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:
Tuttav tunne. Praeguseks olen selle sisemise ärevuse suuremas osas suutnud vaigistada. Ilmselt oma osa on olnud sellel, et töö nõuab pidevat suhtlemist ja ülikoolis on tavaline ettekannete vms. tegemine inimeste ees.



Kõige enam stressis pididki olema need ininesed, kelle töö seisneb inimestega suhtlemises.




Vot ei oska kaasa rääkida. Enne kui sellisele tööle asusin, olin ikkagi pidevalt pinges ning teatud olukordades inimestega suhtlemine või avalik esinemine oli minu jaoks täiesti kohutav. Minu puhul ilmselt oli tegemist "ära harjumisega".

kikzor

Postitatud: 04-12-2016 18:47
Postitusi: 1329
Saada teade


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:
Tuttav tunne. Praeguseks olen selle sisemise ärevuse suuremas osas suutnud vaigistada. Ilmselt oma osa on olnud sellel, et töö nõuab pidevat suhtlemist ja ülikoolis on tavaline ettekannete vms. tegemine inimeste ees.



Kõige enam stressis pididki olema need ininesed, kelle töö seisneb inimestega suhtlemises.




Ma arvan, et see oleneb suuresti inimesest. Kui ma nt. pean klienti pikemalt teenindama, siis mulle on tähtis, et ta oleks rahul. Seega ma analüüsin muidugi igat asja.

Üleüldiselt ma saan aru, mida teemaalgataja on mõelnud. Olen ise samasugune, aga tean, et pean end muutma. Lõpuks on raske endale keskenduda, kui teiste vajadused kogu aeg esikohale sead.

Anneliisu

Postitatud: 05-12-2016 21:26
Postitusi: 2954
Saada teade

Kui ma käisin keskkoolis, siis tuli meile keset kooliaastat uus õpilane (tütarlaps). Ta astus uksest sisse ja hüüdis täiest kõrist ja täis positiivsust "Tereee!" Tutvustas kohe ennast ja hakkas kõigiga rääkima. Sai klassis väga populaarseks, sest temaga oli kerge suhelda just tema enesekindluse ja jutukuse tõttu.

Ühel päeval olin ma koridoris ja nägin, kuidas ta seisis klassiukse taga, hoidis lingist kinni, vaatas maha, hingas sügavalt sisse, ajas selja sirgu, avas ukse ning hüüdis jälle üle klassi "Tere hommikust!"

Ja ma õppisin sellest palju. Meil kõigil on omad hirmud ja kompleksid, aga kui sa näitad end enesekindla(ma)na, siis on sinuga kergem suhelda. Ka mina olen tegelikult arg, mulle ei meeldi tundmatud kohad või võõrad inimesed, aga olen õppinud ette manama enesekindla maski.

self

Postitatud: 06-12-2016 08:44
Postitusi: 664
Saada teade


Tsiteeritud:
Asi on ka paljuski selles, et uus kollektiiv on mittetoetav uute inimeste suhtes. Kuigi suhtluskeel on inglise keel siis meil rahvusvaheline seltskond ja 4 neist kõnelevad tihti oma keeles. Nii kui keegi väikese vea teeb jne siis kohe köögis klats käib.. nad arvavad, et lollid oleme, et aru ei saa, millest jutt käib. See töökoht ongi mind jubedalt rohkem teiste arvamuse peale mõtlema pannud, sest seal käib nii avalik klatsimine, ma pole sellega harjunud.. alati olnud toetav kollektiiv ja kenad inimesed ümberringi, kes ka oma töötajaid ja kolleege austavad. Seepärast ongi korralik pauk psüühikale ära käinud. Aga hetkel olukord parem ja ma ise mõtlen ka, et selle aasta lõpuni püüan oma mõtlemist muuta, olla õnnelik ja positiivne ja mitte teiste arvamusele mõelda, sest tean, et ma olen töökas inimene ja pole midagi, miks nad peaks mind maha tegema. Kui sellise suhtumise ja parema mõtteviisiga ma ikka ei tunne, et ma seal tahan olla, siis liigun edasi. Nii olen otsustanud. Ja ma pole ainuke seal, kes nii tunneb, et meid ei hinnata ja klatsitakse. Ma saana aru, et pean ise tugev olema ja mitte laskma teistel ennast üldse mõjutadaaa samas saan ka aru, kui mingi töö mul sellist probleemi elus on tekitama hakanud siis tuleb edasi liikuda. Annan veel võimaluse, proovin enda suhtumist muuta aga kui ei lähe, siis liigun edasi.




Ära keskendu sellele kindlusetunde otsimisele ja ära seda küll ootama jää, et need muutused tulevad sinu ellu väljastpoolt, vaid julge ise muutuda. See tähendab seda, et need väikesed vead, millest sinu arvates elevandisuurune klatš käib, on lihtsalt kõigest tennisepalli suurune. Julge neid vigu teha, neid tunnistada ja neist õppida ning parem rakenda praktikas hea tuntud vanasõna ''Tasa sõuad, kaugele jõuad''. Kui vajad kindlustunnet, siis saada endale postkaarte, sest kõik algab iseendast.
Ja selle vooluga küll ära kaasa mine, et, ma pole ainuke, kes nii tunneb, ei hinnata jne.

Gl2mm

Postitatud: 07-12-2016 09:53
Postitusi: 1638
Saada teade

Täiesti kasutu on öelda sellisel puhul "ära muretse". Inimene ei muretseks kui see temast sõltuks. Sama, mis kuulihaavaga inimesele öelda, et ära veritse.

Psühholoogi soovitan. Elus ei peaks lihtsad asjad selline punnitamine olema, see on väsitav ning aastate pärast võid endale psüühikahäire külge saada.


ferra

Postitatud: 07-12-2016 13:45
Postitusi: 27394
Saada teade

Kogu su jutt tundub mulle tavaline st täiesti normaalse käitumisena Kõik uus ongi alguses raske ja kui eriti veel tempo ka peal on ja sa oled perfektsionist. Hetkel depressiooni märke küll välja ei loe. Vb peaksid ainult planeerima endale ka rohkem puhkehetki ja aega iseendale. Samuti rääkima mõne sõbrannaga. Mure ära rääkimine teeb juba olemise kergemaks. Sellepärast ma ise vingungi koguaeg haha. Joo ära mõni rahustav tee ja ole uhke enda üle, et sa arened

limpzicc

Postitatud: 07-12-2016 13:59
Postitusi: 3705
Saada teade

Seda juttu lugedes oli selline tunne, nagu loeksin enda kirjutatud teksti. Elan ka riigis, kus p6hikeeleks on inglisekeel, eks v6tab aega harjumine uue kohaga, aga mis v6ib ette j22da on tunne, et sa oled teistsugune ja ei sobitu sinna. Sellep2rast oled ka v2ga kriitiline enda suhtes, et mitte j2tta muljet teistele, nagu oleksid sa saamatu k2pard jne. Hakka keskenduma rohkem iseendale, mitte sellele, mida teised sinust arvata v6ivad. Meil k6igil on h2id ja halbu p2evi, aga elu l2heb edasi ja kokkuv6ttes ega see n2gu maas norutamine omaette midagi paremaks ei muuda. Ole tubli ja hakka n2gema asju heledamates toonides :). Ongi 6ige, pole m6tet iseenda elu raskemaks elada, mida paljud inimesed kahjuks teevad, muudad seda ja ajad hiljem iseennast ka muigama, et milleks seda lollust ikka vaja oli. :)

LuxSun

Postitatud: 07-12-2016 19:50
Postitusi: 1220
Saada teade

Olen ka selline. Kõik uus on nii hirmus ja pinget tekitav. Võõraste inimestega heameelega ei suhtleks. Igat pisiasja elan suuresti üle, nt kasvõi kui ütlen midagi tobedasti ja tavaliselt seda ma ka teen kui tuleb ootamatult suhelda võõra inimesega :D. Aga üritan alati teha neid asju, mis pinget tekitavad ja hirmutavad, et võõrad olukorrad ja kõik uus muutuks vaikselt harjumuspärasemaks ja ise julgemaks. Üritan endale ja oma hirmudele vastu hakata, näida enesekindel ja julge.

Hellymoon

Postitatud: 09-12-2016 20:21
Postitusi: 102
Saada teade


Tsiteeritud:
Minul siis selline mure, et olen liiga pinges näiteks tööl ja seoses sellega, mis puudutab kõike uut, uued suhtes, uued kohustused tööl, suhtlemine võõra inimesega omavahel. Suhtluse osas olen kindlasti arenenudaga tihti ikka tunnen ennast ebamugavalt, sooviksin olla vaba ja mitte muretseda. Üldiselt pinges tööl.. alustasin uuel kohal kohvikus juba 9 kuud tagasi. Algus oli raske, sattusin sinna jõuluajal ja tuli imal käel kassat õppida, kuna kellegil polnud aega mind õpetada. Elan riigis, kus keeleks inglise keel,mis tegi asja keerulisemaks. Igastahes üldsegi, kui õpin uusi asju, nagu näiteks kassas olek siis olen alati väga närviline.. uute asjade õppimine teeb mind närviliseks, sest mõtlen kogu aeg,etäkkiolen liiga aeglane, teen vigu, mis ärritab teisi või et teised arvavad, et ma liiga aeglane või ei saa hakkama. Muretsen palju teiste arvamuse pärast, liiga palju. Kui kassa käppa sain oli hea rahulik, oskasin kõike ja tundsin ennast enesekindlalt. Nüüd aga hakkan õppima baristaks VÄGA kiires kohvikus, kus kiirust vaja, üksikult kohvisid teha pole mingi probleem ja kõrge maine on ka sel kohvikul kohvi koha pealt. Nüüd jälle õppides närviline, kui väga kiireks läheb. Samuti pandud mind poole kohaga supervisoriks, tuleb kõnesid teha telefoniga ja tellimusi, selle koha pealt olen juba enesekindlam aga siiski, kohvimasina taga jälle närviline. See teeb enesetunde nii halvaks, ebalev tunne, ebakindlus kaob jälle. Kas ma olen ainuke. Pean iga päev võitlema, et olla enesekindel, rahulik ja mitte mõelda, mis teised arvavad. Kas ma olen ainuke, kellel tekitab kõik uus ärevust?Parematel päevadel mõtlen, et ma olen tubli ja saan kõigega hakkama aga samas minu suurimaks piduriks ongi see, et igal sammul mõtlen, et mida teised arvavad ja kas nad peavad mind heaks tööliseks.Tobe, tean et pean endasse uskuma. Aga raske on. Ja tihti mõtlen, et piinlik,kui käsi väriseb ja teised näevad. Ma olen muide 27 aastane ja vanemaks saades sellised teemad tekkinud. Andke nõu. Ma saan ise aru,et pean olema positiivne, endasse uskuma ja teised eiloe,minu enda heaolu ja sisetunne oluline aga raske on. Lihtsalt kõik uus tekitab stressi ja pinget ja muret, kas saan hakkama ja kas teiste arvates olen normaalne jne. Kas peaksin minema psühholoogi juurde? Tegelikult on mu elus kõik hästi, ma peaksin olema väga õnnelik, lihtsalt sisemine pinge,rahutus, ärevus, mida keegi teine ei märka ja mis muudab mu enda elu raskeks. Elan ise elu raskeks, muretsen, mõtlen üle. Ja kui alustasin kohvimasina tagasi siis üks tüüp, kes mind õpetas,hakkas naerma, et mul käsi värises ja peale seda tekkis mul eriti sisemine ärevus ja vastikus natuke töö vastu. Nüüd kardan, et kui see tüüp tagasi tööle tuleb (puhkusel hetkel), siis ma olen taas väga närviline, mis teistele märgatav ja mulle endale piinlik, et mul närvid ütlevad üles kui temaga pean kohvi masina taga olema, väike hirm selle tüübiga koos töötamise vastu. Täiesti haiglane värk. Identiteedikriis??

Tänan.





Tuttav tunne, minul aitas emakssaamine, reaalselt aitas, sest tekkisid uued probleemid ja mured ja need mured kadusid ise ära :))))

pastaccas

Postitatud: 10-01-2017 17:45
Postitusi: 5982
Saada teade


Tsiteeritud:
parim viis enesekindluse saavutamiseks on enesekindluse teesklemine. pead selja sirgu ajama, pea püsti ja teesklema, et tunned end jumala kindlalt ja enesekindlalt. ja siis tegelikult hakkadki päris kiiresti tundma. ja teiseks soovitan ka eneseabiraamatuid. ma olen viimase paari aastaga väga rahulikuks (ja õnnelikuks) muutunud. just et ei muretse praktiliselt millegi pärast enam. tagantjärele mõeldes äkki ongi eneseabiraamatud selles ''süüdi'', sest viimasel paaril aastal olen ma neid ka palju lugenud




Mina eneseabiraamatuid lugenud ei ole, kuid sellega nõustun, et enesekindlust teeseldes on võimalik seda saavutada.

Viimati sisse loginud