Kohe-kohe on saamas 3 kuud  täis minu ponnistuste algusest. Oh, aeg on ikka kiiresti läinud. Kord ülesmäge ja siis allamäge, no nii nagu elus ikka asjad käivad.

 Üldiselt on minuga kõik hästi, tunnen ennast reipalt , olgugi et saabunud sügis pole kohe üldse minu aastaaeg. Ma tahaksin kogu aeg päikest ja valgust. Pime aeg on kuidagi  masendav, siis tahaks kogu aeg kuhugi sooja palmi alla põgeneda. Ma kipun ikka sügiseti tusasemaks muutuma. Loodan, etsee sügis tuleb sisemiselt ikka päikesepaistelisem. Igatahes on mul sellesse usku, sest kui ma trenni jõuan, siis on mul hea meel, et suutsin taaskord kenasti kohale tulla. Ja kui veel treener särab ise ka nagu päike, siis on ju täitsa hea kohe olla.

Ma sain jälle enese üle naerda Arcticus  Interva lBody tunnis. Trennis oli 20 inimest ja ma olin ainuke neist, kes JÄRJEKORDSELT sammudele pihta ei saanud. No mis ma küll teha saan, kui mul lähevad sammud sassi. Mis te arvate, kas ma olen siinkohal lootusetu? Kas kellelgi on ka kunagi nii olnud, et aeroobika ei tule kohe üldse välja ja alles väga pika harjutamise peale hakkab õnnestuma? Ma tegin ikka trenni lõpuni ja kindlasti käin seal trennis edasi …, ehk 101. korral tulevad sammud välja ka.