"Inna, olen väga uhke sinu üle, viimased laused olid väga valusad, silmad läksid märjaks…"
Selline kommentaar „ilutses“ mu viimase blogi all. Mu armeenlannast ema ei oska eesti keeles väga hästi kirjutada, aga ometigi ta tegi seda, pannes kirja just sellise kommentaari, mis ka minul võttis hetkega seest õõnsaks. Ma tean, et emadepäev on veel nädalate kaugusel ja võibolla ei peaks sellest veel rääkima, aga mina tahaksin. Ma tahaksin tänada südamest oma kallist ema, kes on mulle nendel aastatel alati toeks olnud ja veel kord talle rõhutada, et ma ei süüdista mitte kedagi siin ilmas selles, et ei sündinud siia ilma ideaalkaalus ja saledana. Ja mul ei tule mõttessegi süüdistada selles ka oma vanemaid. Vastupidi, tahan avaldada siirast tänu kõikide nende kordade eest, kui olin haaramas järjekordset liigset portsjonit, mille peale ema viltu vaatas ja küsis mu käest, et Inna, kas sul on TÕESTI seda veel süüa vaja?