„Nimi ja amet ei riku meest...kui ta ise on austust väärt“, või siis „Nimi ei riku meest, aga mees rikub nime“ - kes meist ei mäleta neid legendaarseid sõnu:)
Kõige huvitavam on olnud viimastel kuudel nimeraamatute tuhnimine ja nimevaliku tegemine. Olen mõtisklenud, kas üldse peaks olema eesti lastel eestipärased nimed, mis kannavad edasi traditsioone, või oleme me nii läänestunud, et nimevalikus lähtume juba sellest, kuidas see nimi maailmas kõlama hakkab.
Igal juhul on minu valikus siiani peale jäänud võõrapärased nimed, kuigi ei tahaks selles ka äärmustesse langeda ja midagi väga keerulist valida.
Viimase valiku oma väljavalitud variantidest teen mina isiklikult siis, kui uus ilmakodanik juba mõned päevad uue keskonna ja vanematega on kohanenud. Usun minagi, et lapse nägu kujundab lapse nime:)