Meie sõprusringkonnas on tavaks saanud, et iga neljapäeva õhtul kogunetakse GBC-sse ehk gängi Quinter-Butler-Cantu majja mänguõhtule. See kujutab endast peale jalgpalli vaatamise ja pitsa söömise veel Budlighti (väga lahja õlu) purgi ääres erinevate boardgame'ide  võimalikult roppude ja perverssete versioonide välja töötamist ja nende praktiseerimist, sünnipäevade tähistamist ja niisama jaburate tegevuste harrastamist. Ühesõnaga, kõik lasevad keti lõdvaks ja lähevad lolliks kätte. Ameeriklased on imeliselt külalislahked ning sa võid alati seltskonda uusi sõpru kaasa tassida. See, et kellelgi võõras seltskonnas ebamugav olla oleks, on täiesti välistatud. Vastupidi, uued kärsad küsitletakse alati risti-rästi läbi ja neile pööratakse erilist tähelepanu - kõik tahavad, et sa võimalikult kiiresti sisse sulanduksid ning koos seltskonnaga hulluks ära läheksid.

Memorial Day oli see päev, kui kloorivees ligunemine ja maksa leotamine ametlikult läbi sai. See oli esmaspäev ning ametlikult töölt vaba. Memorial Day on kõikide sõjas surma saanud Ameerika sõdurite mälestuspäev. Ameeriklaste endi väitel oleksid manalateed läinud sõdurid soovinud sellel päeval suurt bailatning sellepärast ongi see päev pigem rahvuslik pidupäev - minnakse kas kaatriga järvele, kuskile basseini äärde või lihtsalt kellegi juurde grillima ja õlut või Tequilat jooma. 

Nädalavahetusel käisin sõbrannaga Dallases peol. Klubikultuur on seal kõvasti teistmoodi kui meil Eestis. Enamus klubidesse saab tasuta sisse ja VIP staatuse saamine pole mingi probleem. Süsteem toimib nii, et igal klubil on Promotorid, kes otsivad klubikülastajaid ja lisavad nad hea meelega VIP listi, sest nende tasu oleneb sellest, kui palju inimesi nende nimekirja alusel ennast kohale veab. Klubi põhikasum tuleb ikkagi ju baarist ning  tasuta pidu võrdub rohkem rahvast, rohkem baarimüüki ja suuremat kasumit. Promotorid otsivad sind ise üles, aga kui jääd kahe silma vahele, siis leiad mõne Facebookist kindlasti!