Tere, kallid buduaarikad!

Olen olnud taaskord natukene kadunud, sest puhkuselaine ja möödunud kuumalaine tabasid ka mind väga korralikult. Nii korralikult, et võtsin ikka aja maha ja nautisin mõnusat Eesti suve! Ja seda esimest korda 25 aasta jooksul!

Mäletate mu viimast sissekannet? See oli enam kui kuu aega tagasi. Seni pole mul blogisse kunagi nii suurt vahet sisse jäänud. Keegi kommenteerija spekuleeris , et kas ma nüüd olen omadega täielikult läbi põrunud või hoopiski saavutanud midagi palju enamat. Kuidas nüüd võtta...?

Kevadpuhkus on siis selleks korraks möödas. Olgem ausad, kulus vägagi ära, seepärast polegi nii pikalt siia kribanud. Mõtlesin pikalt, millest siis seekord kirjutada ja need kolm sõna, mis ka pealkirjas välja toodud, jäid tugevalt kõrvus kõlama. Ma tahaksin nendel sõnadel natukene pikemalt peatuda ja rääkida sellest, mida need sõnad minu jaoks tähendavad.

Eestis on see vist täiesti tavaline, et sellised nimed inimestele juurde poogitakse. Ka värskel kevadajakirjal ilutseb just niisugune nimi. Alguses ma muidugi muigasin, kui seda nägin, aga siis jällegi mõtlesin, et las siis olla, mul ometigi ei ole ju mitte midagi häbeneda! Pigem on, mille üle ainult uhkust tunda.

Jah, just nii pabistades  ja  end „hellitavalt“  hüüdes üritasin ma eelmisel nädalal fotograafi juhendada, kui oli toimumas minu elu esimene fotosessioon. Ma tegelikult teadsin seda ju algusest peale, et kui ilmub Buduaari kevadajakiri, siis selleks teeme korraliku fotoseeria ka. Tõtt öeldes olin ma selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui reaalselt kuupäev paika sai, siis puges minusse täielik kartuse ja hirmu uss. Ma tõepoolest kartsin väga... mismoodi see kõik välja kukub ja kas ma selleks ajaks näen ikka piisavalt hea välja jne.

Nädalad ei ole vennad ning erinevalt eelnevast optimismist saabus minusse järjekordselt väike negativism. Mul käibki see vist tsüklitena. Igatahes eelmine nädal oli üsnagi raske. Mitte et mul oleks olnud motivatsioonipuudus, ei... pigem jõuetus ja väsimus. Ma olen lihtsalt väsinud ja nüüd on jälle see hetk, kus sooviksin täielikult aja maha võtta ja siit Eestist kaugele ära põgeneda, end kusagil palmi all laadida ja siis jälle jõulisena tagasi tulla.

Täna, 29. detsembril, on see päev, kus ma ostsin endale minu elu esimesed teksad, 24-aastaselt, pole paha:D. Miks alles nüüd? Aga sellepärast, et varem pole mulle mõttessegi tulnud enda jalgu teksadesse mahutada, tagumikust rääkimata. Ja lõpuks, see vaatepilt, mis peeglist avanes, ei olnud kuigi muljetavaldav ja ei süstinud minusse enesekindlust. Tänasest hakkan end  teksadega harjutama ja nagu kunagi varem ka kirjutasin, et kui maigu suhu saan, siis vist magan ka nendes. NII mugavad! Enam ei peagi ainult klassikalist seelikut ja kontsa kandma, saab ka mõnusamalt ja mugavamalt. Oh, nii tore!

Taaskord nädalake möödas ja aeg oma tegemistega teid ka kurssi viia. Enne veel tahaksin vastata ühele kommentaarile, et kust kohast ma selle motivatsiooni siis ikkagi leian, et niimoodi kindlat joont hoida. Ma kohe räägin sellest teile ja toon ühe näite eelmisest laupäevast. Sellel päeval oli mul kavas minna jõusaali ning teha tund aega kõndi trenažööril.

Eelmisest loost jäi vist ekslik mulje, justkui tahaksin programmi pooleli jätta. EI, absoluutselt mitte! Ma pole isegi kordagi sellise asja peale mõelnud. Vastupidi, ma olen iga päev tänulik, et Buduaar mulle sellise unistuse täitmise võimaluse pakkus. Ma ei andestaks endale seda kunagi, kui poolel teel loobuksin. Lihtsalt vahepeal on raskem ja siis jälle kergem. See on ju täiesti loomulik. Elu ei saagi ühtviisi stabiilselt kogu aeg kulgeda, siis muutuks asi ju jamaks ja igavaks.

Ja nii see läkski… Eelmise nädala loos rääkisin oma valutavast tarkusehambast, mis mind jalust niitis. No võib öelda, et ta niitis mind lõplikult. Nädalane antibiootikumide kuur, haigusleht ja lõplik hamba eemaldamine ei jäänud tulemata. Kogu see „lõbu“ tähendas minu jaoks seda, et kuni selle nädala neljapäevani ma trennis ei käinud.

Kohe-kohe on saamas 3 kuud  täis minu ponnistuste algusest. Oh, aeg on ikka kiiresti läinud. Kord ülesmäge ja siis allamäge, no nii nagu elus ikka asjad käivad.

 Üldiselt on minuga kõik hästi, tunnen ennast reipalt , olgugi et saabunud sügis pole kohe üldse minu aastaaeg. Ma tahaksin kogu aeg päikest ja valgust. Pime aeg on kuidagi  masendav, siis tahaks kogu aeg kuhugi sooja palmi alla põgeneda. Ma kipun ikka sügiseti tusasemaks muutuma. Loodan, etsee sügis tuleb sisemiselt ikka päikesepaistelisem. Igatahes on mul sellesse usku, sest kui ma trenni jõuan, siis on mul hea meel, et suutsin taaskord kenasti kohale tulla. Ja kui veel treener särab ise ka nagu päike, siis on ju täitsa hea kohe olla.

Ma sain jälle enese üle naerda Arcticus  Interva lBody tunnis. Trennis oli 20 inimest ja ma olin ainuke neist, kes JÄRJEKORDSELT sammudele pihta ei saanud. No mis ma küll teha saan, kui mul lähevad sammud sassi. Mis te arvate, kas ma olen siinkohal lootusetu? Kas kellelgi on ka kunagi nii olnud, et aeroobika ei tule kohe üldse välja ja alles väga pika harjutamise peale hakkab õnnestuma? Ma tegin ikka trenni lõpuni ja kindlasti käin seal trennis edasi …, ehk 101. korral tulevad sammud välja ka.

Esimene nädal uudse toitumiskava järgi on möödunud väga positiivselt. Tunnen end väga hästi. Selle aja jooksul, mil olen oma menüüd koostanud Role programmi järgi on minu kaal ilusasti endiselt langenud, mul pole kordagi olnud probleeme seedimisega, kõhupuhitused ja kõhugaasid, raskustunne kõhus tunduvad olevat minevik.

Minu neljas treeningnädal on möödunud natuke konarlikumalt kui eelnevad, sest ma ei ole kahjuks saanud viibida treeningsaalis niipalju kui sooviks. Arcticus olid nö suvised puhastustalgud ja enda suvepuhkus kisub ka vägisi linnast eemale. Kuid sellegipoolest olen üritanud võimalikult palju liikuda, liikuda ja veelkord liikuda.