TANJA MIHHAILOVA-SAAR: Ma usun midagi suuremat, midagi enamat!
Fotod: Kerli Sosi

Ma olen väga-väga uhke selle üle, kus ma praegu olen, ütleb Tanja Mihhailova – naine, kelle ainus usk on usk iseendasse.

On asjad, mille üle sul on võimu, ja asjad, mille üle sul pole võimu, ütleb leekivpunaste juustega Tanja kaugustesse vaadates ning lisab enesekindlalt, et elus juhtuvad asjad nii, nagu nad juhtuma peavad...

Tuhkatriinuna muusikamaailmas

Just seda on elu naisele mitmeid kordi ise näidanud. Meenutagem siis kasvõi seda legendaarset lugu, kui Tanja noore neiuna Viljandis õppides „Miss Saigoni” kuulutust valesti mõistis ning casting’ule minemata jättis. Toona oli tema eesti keele oskus sellisel tasemel, et noor naine pidas kuulutust hoopis missivõistluseks ega pööranud sellele rohkem tähelepanu. Alles pool aastat hiljem tuli välja, et toosama kuulutus oli seotud hoopis muusikali prooviesinemisega. „Oi, kui pahane ma olin, et kelleltki üle ei küsinud,” meenutab Tanja.

Aga läks nii, nagu minema pidi. Aasta hiljem, kui Tanja eesti keele oskus juba oluliselt parem oli, sõitis „Miss Saigoni” trupp Saksamaale tuurile, produktsioonifirma aga asus uue muusikali – „Cabaret” – jaoks osalisi valima. „Seal väikeses trupis pandi mind kohe tähele ning minust sai Gerli (Gerli Padar – toim) dublant. „Tänu „Cabaret’le” ma saingi muusikalidesse,” meenutab naine, kes on tänaseks mänginud rohkem kui kahekümnes muusikalis.

Kui Tanja karjääri mõne muinasjutuga võrrelda, siis võiks selleks olla „Tuhkatriinu”. „Ma olen ka hästi palju pidanud tööd rügama. No ikka ropult, kasvõi selle keele pärast,” ütleb Tanja ja viitab ajale, mil tema lugusid ei võetud raadiotessegi. Ikka selle aktsendi pärast. „Ma pidin kolm-neli korda rohkem tööd tegema kui ükskõik milline teine Eesti laulja tol ajal.” Tagantjärele mõeldes on, just nagu Tuhkatriinulgi, Tanja ellu õigel ajal „haldjast ristiemad” sattunud ning aidanud teha õigeid otsuseid ja teda õigele teele juhtinud.

„Tunnen uhkust selle üle, kus ma praegu olen. Ma pole kunagi rikas olnud, mul pole olnud kedagi, kes mu asjad kinni plekiks, ma tulen suvalisest kohast, olen keskmine vokalist. Mul ei ole olnud mitte mingeid sidemeid ega rahasid seal taga. Ma saan luua ise oma muusikat, kirjutada tekste, juhtida saateid, osaleda suurtes projektides. Linnahalli laval peaosad… No mõtle, linnahall! Eurovisioon, Bocelli, suured teleprojektid. Ma olen täiesti sillas sellest, kus ma praegu olen!”

Usk iseendasse

Usk tähendab Tanja jaoks ainult usku iseendasse. „Mulle sobivad budism ja judaism ehk see, et jumal on iga inimese sees. Ma usun, et iga inimene saab ja peab uskuma iseendasse ja sellese, et kõik juhtub põhjusega. Usun inglitesse ja usun saatussesse. Aga ma ei ole nii usklik, et usuksin sellesse, et on üks, kes juhib meid kõiki. Ma usun midagi suuremat, midagi enamat. Usun, et inimeste mõtted on väga tugevad. Usun ka sellesse, et saad seda, mida ise välja annad.”

Tanjal on kodus olemas ka inglikaardid ja kristallid. „See võib olla platseeboefekt, aga võib ka mitte. Mulle meeldib kivide mõte. Ma lähen poodi ja valin sealt kristalli, mis mind enim kõnetab, ning hiljem selgub, et tema omadused toetavadki mind just sellel perioodil. Mulle meeldib, et inglikaartidel on alati motiveerivad laused,” ütleb Tanja ja meenutab üht uskumatut seika.

Nimelt tõmbas ta kolm nädalat enne „Eesti laulu” finaali kaardipakist välja kaardi, millel oli võitjakarikas. „Ma ei öelnud seda kellelegi ning võtsin kaardi endaga riiete alla finaali kaasa. Kui lõpuks olime finaalis kahekesi, siis hakkasin kahtlema, aga ütlesin endale „Ma ju sain selle kaardi!”. Ja nii läkski – ma võitsin.”

Teine kord, kui Tanja kaardi „Eesti laulu” poolfinaali kaasa võttis, oli võistlustules tema eestvedamisel loodud tüdrukutebänd La La Ladies. „Enne nende poolfinaali tõmbasin samuti kaardi. Tegemist oli avatud südame kaardiga, mis tähendab seda, et tuleb avasüli vastu võtta see, mis tulema peab. Hoidsin kaarti käes ja tundsin, et see on tulikuum ning jõudsin mõelda, et okei, nad saavad edasi. Aga kui läks tulemuste ettelugemiseks, muutus kaart täiesti külmaks, ja siis oli korraga selge, et me ei saa edasi.”

Võib järeldada, et esoteerikavaldkonnas Tanja skeptik ei ole, aga kui keegi talle ennustab, siis suuri muutusi ta teada ei taha. Pigem seda, kuidas mõnd hetkemuret lahendada. Naisele meenub veel üks lõbus lugu: „Mul oli eelmise aasta detsembris väga tihe graafik ning käisin end vahepeal oma massööri juures turgutamas, kes on ka spirituaalne inimene ning ütlesin talle, et ma olen nii väsinud ja alles märtsis on puhkus. Ja siis ta ütleb mulle, et ei, ma näen sind veel selle aastanumbri sees palmi all puhkamas,” naerab Tanja, kes tookord teadis, et see ei ole kohe kuidagi võimalik, aga massöör kirjeldas edasi, kuidas naine õnnelikuna, palmi all, varbad liivas seisab ning tuul tema punaseid juukseid sasib... „Ja juhtuski nii, et ma käisin detsembris vaid üheks õhtuks Hispaanias esinemas! Kujutad sa ette? Jõudsime sinna päeval. Meie hotell oli rannas, kus kasvasid palmid! Käisime rannas söömas ja ma seisin rannas liiva sees ja tuul sasis mu juukseid...”

Naudingud on nautimiseks

Sellist aega, mil Tanja puhkab, tuleb ette aastas paar korda ja ka siis on raske töömõtteid peast saada. „Esimesed neli päeva olen ma väga närviline – asjad on tegemata ja meilidele vastamata,” naerab Tanja, kes on oma puhkusekuudeks valinud märtsi ja septembri. Viimase just seetõttu, et veel pole lapsi, kes kooli läheks, ja saab sel stressirohkel ajal linnast eemal olla.

Reisida Tanjale meeldib. „Ja kui saan seal ka head sööki ja veini, siis on kõik hästi. Mikk (Mikk Saar, Tanja elukaaslane – toim) juba teab, et kui reisile läheme, toit on tellitud ja klaasike hea veiniga mul ees, siis on kõik hästi,” kihistab naine naerda.

Tanjale meeldib ka väga kokata, lausa nii, et sellest rääkides löövad naise silmad eriliselt särama. „Mulle meeldib tohutult süüa teha ja serveerida. Ostsin isegi serveerimisraamatu. Läksin sellega koju, kallasin omale kaasi veini ja hakkasin tudeerima,” räägib Tanja õhinal. Kahjuks aga juhtub seda harva, sest kiire elutempo tõttu ei jõua ta kuigi sageli põlle ette panna. „Kui saaks kaks vaba päeva, siis võiks vabalt päev läbi vaaritada. Mulle meeldib kõike teha – eriti salateid, need tulevad mul väga hästi välja!”

„Mulle meeldivad head maitsed ja ma ei ole nõus mitte mingisugustest naudingutest loobuma. Pigem ma pole piitspeenike ja naudin kõike, sest kes teab, mis homne päev tuua võib... Näe, söön isegi latte vahtu!” naerab Tanja kelmikalt ja segab klaasis lusikaga vahtu.

Tekst: Triin Tisler

Buduaari arhiiv