SANDRA ANGEL: kuidas Eesti mehest sai lödipüks!?
pilt:vidapress

Eesti sai esimese naispresidendi. Ausalt öelda, ma ei imesta. See asjaolu on lihtsalt meie ühiskonna peegelpilt. Kahjuks. Ärge valesti aru saage, mul on väga hea meel, et Eesti sai naispresidendi. Ma olen lihtsalt pettunud Eesti meestes, ja tundub, et ma pole ainuke. 

Paarkümmend aastat tagasi tahtis iga munadega mees saada ärimeheks, unistas ilusast autost, suurest majast ja seksikast pruudist, kellele asju osta. Mehed nihverdasid, võtsid riske, lõid teineteisel molli veriseks, võibolla käitusid lapsikult, aga nad olid vähemasti mehed. Täna mehed enam seda ei taha. Nad tahavad lihtsalt olla ja vegeteerida – laisemad vegeteerivad teleka ees sohva peal, virgemad kuskil joogaklassis või meditatsioonitoas. Nad otsivad tasakaalu, tinistavad pilli mängida, chillivad, joovad veinikest, tõmbavad kanepit, ostavad kristalle kokku ning usuvad, et mingid müstilised jõud ajavad neil elus kõik korda. Reaalsus on aga see, et müstiliste jõudude asemel peavad ikka naised kõik asjad korda ajama ning hoolt kandma ka selle eest, et toit oleks laual ja üür oleks makstud. 

Mul on südamest kahju, et meestest on kadunud ürgne sõdalane – see arhetüüp, mis sajandeid on nende sees olnud ja elus edasi viinud ning mis on võimaldanud naisel olla naine. Olla see mees, kes oma naise ja pere eest välja astub, mingi eesmärgi elule seab ja jõuliselt selle poole liigub ning soovib maailma muuta. Olla selline Martin Plaser, kes julgeb välja öelda oma nime all oma arvamust, mitte ei tee seda anonüümse Delfi-debiilikuna. Olla see poliitik, kes peab kokkuleppest kinni ja annab hääle sellele presidendikandidaadile, kellele lubas.

Mesilased on väljasuremisohus ja tundub, et sama seis on pärismeestega – pole lihtsalt enam normaalseid mehi ja eks selle taha on takerdunud ka Eesti iibeprobleem – ilusaid tublisid naisi ju on palju, kes lapsi tahaks. Aga kellega sa neid lapsi teed? Järjekordse lödipüksiga, kes ise nagu laps suurte silmadega maailmas ringi vaatab ja vastutust ei taha võtta?

Võtame näiteks minu neli head sõbrannat – see tundub nagu väljamõeldud lugu, aga see on kõik nii reaalne, et ajab nutma. Vaid üks mu sõbrannadest on vallaline. See pole siiski tema vaba valik. Hea meelega teeks ta 30ndates lapsi, aga mitte selle töötu esoteerikuga, kelle särava naeratuse taga võib küll peituda mõnus õhtu tantristliku seksiga, kuid kes arvete maksmise hetkel tõmbub toa nurka mediteerima. Ülejäänud kolm sõbrannat elavad koos lontkõrvadega, kes kõik olid endised kõvad mehed. Ühel on isegi must vöö karates – nüüd ta aga unistab joogaõpetaja ametist. Rivo (nimi muudetud, et see lugu ta sisemist tasakaalu segi ei lööks) käib igal hommikul kell kuus joogaklassis, samal ajal kui naine lapsi toidab ja lasteaeda ning kooli viib ja ise tööle jookseb. Naisel pole lihtsalt aega iseenda tasakaalustamiseks, sest keegi peab peres ju ka päriselu elama ja kahe jalaga maas seisma. Rivo lubab, et varsti hakkab ka tema raha teenima – joogaõpetajana. Kahjuks ei tea ma ühtegi Eesti joogaõpetajat, kes suudaks nii palju raha teenida, et neljaliikmelist peret ülal pidada. Aga Rivole polegi see oluline – ta ütleb, et parem elab õnnelikuna Lasnamäe korteris kui stressis ja ülekoormatuna Viimsi villas.

Teise sõbranna Mariti mees pidas varem ööklubi. See läks pankrotti, mees jäi võlgadesse ja selle asemel et tööd teha, hakkas nn iseennast otsima. Kui vanasti hakkasid mehed selles olukorras jooma ja suitsetama, siis nüüd hoopis loobuvad sellest. Ta on nüüd ökoinimene ja vegan, holistiline terapeut ja jumal-teab-mis-veel. Viimati pakkus mulle müügiks mingit šungiiti, mis pidi aitama saja-aastaseks elada. Mees ütleb, et tööle pole enam vaja minna, sest universum hoolitseb selle eest, et kõik saaks korda. „Kus see universum siis oli, kui mul Osturallil kümme eurot puudu tuli, et pojale talveks uus kombekas osta,” ütleb Marit. Ja teate, mida mees vastas? „See, et sul raha ei jätkunud, on lihtsalt märk, et polnud vaja osta ning tuleb astuda taaskasutusringi. Ma toon poisile uue kombeka, ära muretse!” Mees pidas sõna, kaks päeva hiljem oli ühe kombeka asemel lausa kaks koju toodud. Kuidas ta seda tegi? Universumi asemel tuli appi Facebook, kus ta kuulutas, et kui kellelgi heal inimesel on laps välja kasvanud 110 cm kombekast, siis tema poeg võiks seda uhkusega edasi kanda. 

Ka Jenna mees on uueks inimeseks saanud. Tal on vanast ajast natuke raha teenitud, mõne aasta eest müüs ta oma äri maha ja otsustas teha elus kannapöörde ning hakata… võluriks (mitte mustkunstnikuks). Hetkel õpib ta mingis Ameerika Grey võluritekoolis (jah, lugesite õigesti, põhimõtteliselt tahab saada Harry Potteriks). Kodus on seinale kleebitud must ruut, millesse sisseronimist ta harjutab. Ebareaalne, ma isegi ei teadnud, et sellised koolid olemas on. Jenna mehe soov on inimesi aidata, sest ta ütleb, et on niigi palju elus inimeste arvelt teeninud. Kõik oleks ju tore, et kogu selle tasuta aitamise juures ei ole mehel aega ei lapse, naise ega sõprade jaoks. Elab omas maailmas ja muudkui õpib ja harjutab võlumist ja selgeltnägemist. Endal kaks kõrgharidust majanduses ja juuras, aga nagu puuga oleks pähe löödud.

Tahate veel tõestusi? Aga palun! Üks minu endine koolivend korraldab nüüd mehelikkuse ja naiselikkuse kursuseid. Tahaks teada, mida seal mehelikkuse kursustel tehakse, et pärast seda mehed rahast ja edust enam ei huvitu. Üks endine peika, kes oli ka päris edukas ärimees, teeb tantristlikku massaaži ja tantrakursusi ja üks eksmees kolis elama mingisse loodusrahva sekti. See on mingi isemajandav vaimsete huvidega inimeste talu, kus elab koos ligi 20 inimest, kummardavad emakest loodust ja viljelevad naturaalmajandust. Kui tuksis peab su elu ja mõttemaailm olema, et sa ei taha enam omaette elada, vaid tahad võõrastega vannituba ja kööki jagada. 

No ja siis on mul veel mõned sõbrannade mehed, kes pole otseses mõttes lödipüksid, aga on näiteks üleöö metroseksuaalideks muutunud ja näevad välja nagu klounid. Panevad kogu oma palga värviliste sokkide ja Dolce & Gabbana karvase kraega jakikeste alla, värvivad juukseid ja teevad botox-süste, et nahk siledam oleks. Alguses on ju tore, kui mees enda eest hoolitseb, aga õige pea viskab normaalsel naisel üle, kui mees kulutab peegli ees, ilusalongis ja poodides rohkem aega ja raha kui naine. Üldiselt ütleb minu kogemus, et kui mehest saab moemees, siis on ta ühe jalaga gei. Ka see kogemus on kõrvaltvaatajana läbi elatud, kus normaalne mees ja pereisa armub noormehesse ja kolib kodust minema. 

Mis toimub, mehed? Kas tõesti on nii raske olla pärismees?

 

Buduaarile Sandra Angel
ilmunud ajakirjas Buduaar