RASMUS RÄTSNIKU LUGU: Rulapargist New Yorgi moelavadele
Pilt: Erakogu

Tädile New Yorki külla lennanud Rasmus Rätsnik oli parasjagu omaette, rula kaenlas, linna avastamas, kui tema juurde astusid kaks võõrast kutsega tulla moe-show casting’ule. Nii kõndiski poiss mõni aeg hiljem maineka riidebrändi lavalaudadel. Kuidas näeb välja moemaailm uustulnuka silme läbi ning mis saab edasi? „Tegelikult pole asi üldse nii lihtne, nagu tundub,” jutustab Rasmus moemaailma kogemustest.

Jutusta meile, kuidas moemaailm sind avastas?
Tulin Tallinnast New Yorki oma tädile külla. Mulle meeldib linna avastada ja üksi ringi liikuda. Võtsin oma rula kaasa ja käisin mööda Manhattanit ringi, avastades lahedaid skatepark’e. Olin just parki jõudnud ja hakkasin oma seljakotti pingile panema, kui mu juurde tuli täiesti lambist kaks jaapanlast. Alguses olin muidugi veidi ehmunud, arvates, et olen midagi valesti teinud või midagi on juhtunud. Nad ütlesid, et tulemas on moe-show New Yorgis ja nad otsivad selle tarbeks pikki, kenasid ning noori poisse. Olin muidugi üllatunud.

Mis sai edasi?
Nad küsisid mult andmeid: kus elan, kaua ma New Yorgis olen, kas saaksin neile oma e-maili anda jne. Järgmisel päeval oli mu postkastis kiri, et olete oodatud casting’ule, kus mulle proovitakse selga riideid, tehakse pilti ja siis nad vaatavad, kas ma sobin show’le.

Milline casting välja nägi ja kuidas sul läks?
Ma ei arvanud, et mul suur võimalus sinna saada on, sest casting’ul käis vist umbes 200 inimest ja väljavalituid pidi olema umbes 25. Konkurents oli suur. Käisin casting’ul ära ja ootasin vastusega uut e-kirja. Vahepeal arvasin, et ei saanud valituks, sest e-maili polnud paar päeva tulnud. Lõpuks tuli ikkagi kiri, et mind on valitud show’le.

Mida sa asjast arvasid?
Sel hetkel hakkasin ma mõtlema, et kas tõesti mina? Tulin New Yorki ja saan Vogue’i show’le? Ma võtsin muidugi asja rahulikult ja polnud väga suures ekstaasis. Võibolla sel hetkel polnud teadmine kohale jõudnud.

Kuidas edasine kulges? Mis olid sinu ülesanded?
Käisin veel korra nende juures show tarbeks riideid proovimas. Paari päeva pärast toimus juba show, mis oli ülimalt lahe kogemus. Tegelikult pole asi üldse nii lihtne, nagu tundub, sest ise seal lava taga olles käivad asjad nii kiiresti. Pead jälgima, kas oled õige inimese taga seal järjekorras, et midagi valesti ei läheks. Liiga kiiresti ei tohi kõndida jne. Nii et närvipinge oli suur ja asju, mille pärast muretseda, oli palju, aga ma sain väga hästi hakkama ja midagi valesti ei läinud, smooth.

Millised on su mõtted tulevikuga seoses? Kas näed end modellina?
Ma ei usu, et ma kaugele jõuan, sest tegelikult pole ma modelli nägu ja mul on elus teised plaanid. Olen terve elu muusikaga tegelenud. Mul on bänd, kus olen solist ning saatekitarrist. Mulle meeldib muusikat teha ning tahan sellega kaugele jõuda. Modellindus on põnev, sest kuskilt tuldi mu juurde, ma olin, ma tegin ja ma olen õnnelik, et ma olin õigel ajal õiges kohas. Ameerika on võimaluste maa.

Millised tüdrukud sulle meeldivad?
Jutukad, seltskondlikud, ilusad ja hea huumorimeelega – selleta kohe kuidagi ei saa! Tore, kui tüdrukutele meeldib muusikast rääkida või oskavad mängida mõnda muusikainstrumenti. Hindan, kui tüdruk oskab hinnata pisiasju.

Millega sa vabal ajal tegeled?
Vabal ajal mängin kitarri, laulan, sõidan rulaga, olen sõpradega koos, käin jalkat mängimas ja naudin elu.

Artikkel ilmus ajakirja Buduaar Teen september-oktoober 2016 numbris.