PÕNEV MEES! Seiklev modell - Jaak Kõiva
Fotod: Kaubamaja AS, Kalle Veesaar

Kes on Jaaku kohanud mitmetel reklaamidel, see juba teab, kellest juttu tuleb! Aga kes veel ei tea, siis tegemist on äärmiselt omapärase, sportliku, fotogeenilise ja põneva mehega, kellele modellitöö kõrval pole võõras ka seiklussport.

Oled juba 15 aastat harrastanud seiklussporti – orienteerumist ja ekstreemsusi. Kuidas selle ala peale sattusid ja mis sind selle kõige juures köidab?

Eks ikka saab siin ainult vanemaid süüdistada. See oli vähemalt 25 aastat tagasi, kui nad meid (mind, viieaastaselt, ja minu õde, kuueaastaselt) metsa viisid ja kaardi pihku pistsid, ise samal ajal eemalt piiludes, et me totaalselt ära ei eksiks. Aega võttis, aga välja tulime. Kui mõelda, et jooksmine on vahva, siis orienteerumine on lihtsalt jooksmise teine tase, kuna see ala nõuab ka raja planeerimist kaardi ja kompassi abil ja seda kõike kõrge pulsiga ja soovitavalt liikumise pealt. Ja omakorda, kui orienteerumisele lisada ekstreemsust seiklusspordi näol, siis see on juba superkombo. Hetkel on ühe populaarseima (analoogseid üritusi on Eestis kümneid) seiklusspordiürituse formaat selline, et leiad omale kaks sõpra, kolm jalgratast, natuke vaba aega ja rohkelt seiklusi. Põhimõtteliselt on tegemist üritustega, kus kolmeliikmelised võistkonnad, liikudes jalgsi, jalgrataste ja kanuuga, läbivad maastikule paigutatud kontrollpunktid ning sooritavad lisaülesanded. Et nendest üritustest osa võtta, ei pea olema sportlikku supertaset. Soovitan soojalt, lihtsalt VAHVA.  

Mida arvad „hulludest” naistest, kes samamoodi eluga riskides kaljunukilt tundmatusse vette on nõus hüppama?

Kui naised sünnitamisega hakkama saavad, siis paar hüpet siia-sinna on käkitegu. Adrenaliin, kambavaim – see on see, mis paneb naisi seda tegema. Kui oled juba eelnevalt kolm-neli tundi erinevaid pingutusi teinud, siis mõnest tornist, sillalt või kaljunukilt allahüppamine tundub lihtsana. Antud ürituste formaat näeb ette, et ohutus ennekõike, st kõik on läbi katsetatud ja turvatud. Aga tõesti, müts maha nende ees, kes seda teevad, sest tegemist ei ole profisportlaste, vaid tavaliste inimestega.

Millega sa igapäevaselt tegeled?

Igapäevaselt käin tööl. Töö kõrvalt tegeleme elukaaslasega maja ehitusega, mis muidugi röövib enamuse ajast, aga lõpp on lähedal. Kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, siis käime sõbraga surfamas, kui aega vähem, püüan jooksmas käia, talvel talvised spordialad. Kui aga Eesti kliima neid tegevusi ei võimalda, siis tuleb mujale lund või sooja päikest otsima minna. Hetkel ei ole üht konkreetset ala, millega tegelen. Võibolla tuleneb see sellest, et ma ei ole piisavalt püsiv.

Milline näeb välja sinu tavaline päev? Millised on sinu rutiinid? Kuidas oma päeva planeerid?

Tavaliselt võiks öelda, et töö on rutiin, aga mina seda ei kurda. Töö on selline, nagu sa selle ise teed. Muidugi suure osa töökeskkonnast moodustavad ka need inimesed, kellega sa koos tööd teed, selles suhtes on mul vedanud. Alates sellest hetkest, kui olen oma kohustused lõpetanud, on minu tavaline päev suhteliselt improviseeritud, sest hetkel ei ole ühtegi ilmaennustust, mis annaks õige prognoosi, et saaks oma plaanid varem teha. Tean, et pole halba ilma, on vaid halb riietus, kuid nagu teada, sõltub siin Eestis väga palju ilmast.

Kuidas ennast igapäevaselt vormis ja tasakaalus hoiad?

Pean tunnistama, et viimasel ajal tegelen suhteliselt vähe spordiga. Vorm tuleb veel õnneks vana rasva pealt ning lisaks on mul liikuv töö. Kuid nädalas ikka korra või paar proovin midagi ette võtta, sest kui ma seda ei tee, tuleb kohe rahutu olek peale – sport on teraapia minu jaoks.

Oled sõbraga koos käima lükanud ka ühe MOBO-raja. Räägi, mida see endast kujutab?

Tõsi, taaselustasime sõbraga (Marken Murumaa) hiljuti Orienteerumisklubi Kose. Iga algus nõuab mingisugust promo. Et oma kodukohas natukene soiku jäänud spordiala rohkem tutvustada ka vähem spordihuvilisele inimesele, otsustasime teha MOBO-raja – mobiiliorienteerumine, mille abil on võimalik läbida orienteerumise püsiradu kaasaegselt, nutiseadmetega. Tegemist on põhimõtteliselt Pokémon Go Eesti versiooniga, mis on ohutum, sportlikum, harivam jpm. Soovitan seda tõsiselt, sest linnas tegelaste tagaajamise asemel saab looduses palju huvitavamaid tegelasi taga ajada.

Kui rahas ei oleks küsimus, missuguse spordiala, hulljulge soorituse vmt igal juhul ära teeksid? Miks?

Mind on alati köitnud mäed. Käisin 11aastasena jalgrattamatkal Norras, mis jättis mulle kustumatu mulje, kuna minu liikumisvahendiks oli jalgratas, millel polnud käike, ja kahe nädala toidumoon koos kogu ööbimisvarustusega tuli endal kaasas kanda. Sellest tulenevalt on üheks suureks unistuseks käia ära Nepaalis. Ja kui rahas ei ole küsimus, siis juba võtta ette matk Mount Everesti kõrgemasse baaslaagrisse. Arvan, et see on koht, kus inimene näeb ja tunnetab looduse jõudu.

Kuhu kõige meelsamini reisiksid? Kas pigem aktiivne puhkus või kokteil mererannal?

Kõige meelsamini reisiksin Eestimaal. Olen käinud suhteliselt palju erinevates riikides ja jõudnud järeldusele, et ka Eestis on võimalik puhata ja ennast argipäevamuredest välja lülitada. PUHKA EESTIS! Igal aastal oleme ette võtnud reisi ka soojale maale, viimati sai sihtkohtadeks valitud Tai ja Kambodža, kus olen ka varasemalt käinud, ent Aasia kuidagi tõmbab tagasi oma toitude ja kultuuriga. Samuti hinna suhe läänega (Põhja- ja Lõuna-Ameerika) on märgatav, st poolteist korda odavam. Siiani olen reisimisel püüdnud vältida turismibürood, sest ma ei kannata, kui minu eest otsustatakse ning piiranguid seatakse. Pigem just meeldib ette võtta reis seljakotiga, avastades kohti, kuhu tavaline turist ei satu. Kahjuks jääb selliseid kohti järjest vähemaks. Seega minu reisid on kujunenud aktiivseks puhkuseks kokteiliga mererannal või mõnes suusakeskuses.

Moejuttu ka. Oled olnud kingamodell. Mida arvad kingafetišist? Kui palju sul omal kapis kingi on?

Mehed ja kingafetiš on täiesti kombo. Loogiline on ju, et ka mehed tahavad head välja näha ja üks korralik king on riietuse suur osa (st kanna kinga, mis läheb ülejäänud riietusega kokku või ole julgem ja kanna sokke sandaalidega). Ennast ei nimeta eriti kingainimeseks, kuigi kui hakata kingi kokku lugema, siis neid ikka on. Millegipärast on aga alati ikka mingid lemmikud, mida kannad, kuni…

Kus näed end kümne, 20, 30 aasta pärast?

10, 20 või 30 aastat vanemana kindlasti. Aga päev korraga!

 

Tekst: Annaliisa Köss
Ilmus ajakirjas Buduaar