MIKS ME TEGELIKULT selfie'sid teeme?
Foto: Vida Press

Olid ajad, mil üksnes kuulsustele langes kaela pinge olla pidevalt jälgitud, tänapäeval on aga enamikul meist avalik profiil – olgu selleks siis Facebook, Instagram, Twitter või hoopiski Tinder. Me ei ole iial enne omanud nii suurt ülevaadet omaenese ja teiste elude üle ning väidetavalt on mõningad meist seetõttu kaasa saanud kompulsiivse häire – kinnisidee, mis sunnib meid alati perfektne välja nägema.

„Mu ninasõõrmed näevad välja nagu nahkhiire koobas, miks on mu huuled nii vildakad? Viimased pool tundi olen proovinud erinevaid ilmeid ühest äärmusest teise, naeratanud, mossitanud, piltlikult öeldes mänginud oma iPhone’i taga klouni ning seda kõike vaid selleks, et tabada see ideaalne pilt oma Linkedln’i profiilile.” Selliselt kõlab tänapäeva ühiskonna poolt voolitud ideaali püüdva naise vestlus iseendaga, olles muutunud enesekriitilisemaks kui iial enne. Võime seda kalduvust nimetada ka ilu düsmorfiaks.

Pingestatud nõudlus ebareaalse ilu järele

Düsmorfia – vaimne seisund, mis tabab 1% inimpopulatsioonist, moondatud arusaam reaalsusest. Ilu düsmorfia – moondatud nägemus oma välimusest. Kuigi see haiglane sundus ei pruugi kuuluda kliinilise diagnoosi alla, kahjustab see siiski paljude naiste tervist. Ilukirurgia ei ole enam ammu üksnes rikaste daamide pärusmaa. Viimastel aegadel on need protseduurid muutunud kättesaadavamaks ja taskukohasemaks enamikule meist. Suurimaks mängumaaks on kortsudevastased süstid, mida nõutakse juba enne kortsude ilmnemist ning mis on ülimalt populaarsed üle kahekümneaastaste neidude seas. Mida rohkem selliseid protseduure endale võimaldatakse, seda enam hakkavad need korduma, kuna ideaal on püüdmiseks, mitte kättesaamiseks. Iseenesest ei ole ju midagi halba soovis säilida võimalikult kaua noore ja ilusana, kuid selline pingestatud nõudlus ebareaalse ilu järele võib muuta naiste mõtteviisi, soodustada vaimuhaiguste teket, panna meid märkama probleemi seal, kus seda tegelikult ei ole.

Sotsiaalne tegur

Oma pildi internetti postitamine, eriti kui oled kulutanud oma väärtuslikku aega ja raha saavutamaks ideaalset tulemust, on täiesti uut tüüpi problemaatika. Kui oled kord selle sunduse külge saanud, siis on raske sellest vabaneda. Sotsiaalmeedia on muutnud meid ülivõrdes teadlikuks oma loomulikest vigadest. Ilmselt ei ole meist kellelegi päris võõras olukord, kus sõbrannadega väljas olles ja pilte klõpsides on erandlikult kõigi karmikäelist luba vaja, enne kui postitamiseks läheb. Loomulikult ei näe postitus ilmavalgust ilma Instagrami imettegevate filtriteta. Arstid peavad sellist käitumist võrdlus-meeleheitlikuks sündroomiks, mis on võtmas üha ekstreemsemaid pöördeid, ideaalne välimus piltidel on olulisem kui reaalses elus.

Pime juhib pimedat

Ühe märkimisväärselt häiriva fakti selfie’dest tuleneva sundkäitumise juures muudab veelgi ebameeldivamaks asjaolu, et selline mõtteviis ja arusaam võib olla nakkav. Jääme hetkeks mõttesse. Kui enamikel sinu tutvuskingkonnast on korrigeeritud näolapike, siis võib tekkida oht hakata nägema iluideaali teisest vaatevinklist. Lõppude lõpuks võivad kortsudevastased süstid või huulte korrigeerimine muutuda sama iseenesestmõistetavaks ja rutiinseks nagu kulmude kitkumine või juuste värvimine. Ja nii olemegi jõudnud etappi, kus pime juhib pimedat.

Kommenteerib terapeut Kaidi Laur

Mulle väga imponeeris Dove’i üks viimastest reklaamidest, mille ideeks oli, et noorte tüdrukutena ei jõua me end ära imetleda. Pressime end igale pildile, videolindile, imetleme end peeglist ning esineme tervele suguvõsale. Dove küsis, et millal see muutus? Millal naeratus muutus koledaks? Silmad liiga väikeseks? Pepu suureks? Jalad väikeseks? Hääl nõmedaks? Usun, et see juhtus siis, kui hakkasime ennast teistega võrdlema. Kui naabritüdruku juuksed, kooliõe silmad või sõbranna keha said rohkem tähelepanu, komplimente, järelevaatamisi.

Mõnes mõttes on selfie’de tegemine tore. Läbi selfie’de püüame näidata, et oleme ilusad, erilised või ägedad. Selle taga on vajadus olla nähtud ning imetletud, mis on ju nii inimlik. Murekohaks muutub see siis, kui retušeerime end läbi poppide äppide tundmatuseni, sest tegelikult me ei usu, et oleme piisavad sellistena, nagu oleme. Õnneks on hakanud ka meedia paljastama iluideaalide valesid. Enamasti on reklaamidel ilutsevad kehad ja näonahad tavalise arvutiprogrammi töövili, mitte päris elu. Loodan, et see teadmine jõuab üha enam ja enam inimesteni.

Selfie’de tegemine võib olla päris teraapiline protsess. Miks mitte teha pilte ja jälgida tundeid ning mõtteid, mis tulevad, kui pilte ekraanil lappad? Teraapias räägin vahel järgmise loo: „Kujuta ette, et maailmas on üks inimene, keda sa jäägitult armastad. Aga iga kord, kui see inimene, kes sind jäägitult vastu armastama peaks, sind näeb, ütleb ta midagi, mis sinus on valesti. Näiteks hommikul esimese asjana, kui ta silmad avab ning sind näeb, ütleb: „Miks sul küll nii suur nina on?”. Või koos perekonnapilte vaadates: „Jumal küll, kui kole naeratus sul on?”. Või imeilusat kleiti selga pannes kommenteerib ta sinu peput, jalgu, pihta või rindu ning märgib, mis neis valesti on. Me ei mõtle sellele, aga nii teeme me endaga iga kord, kui kuskil peegelpilti näeme. Iga kord, kui ennast peeglist vaatame. Igat selfie’t läbi lapates. Mis sa arvad, mida su keha ja hing tunnevad? Enamikul kordadest ei asu vaenlane meist väljas, vaid just meie sees. Ilu ei ole välises, vaid südames.”

Tekst: Liisa Tupits

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2015