MIDA TEHA ISAGA, kel pole oma last vaja?
pilt: freeimages

Olen üksikema, nagu väga paljud teised Eesti naised. Ma ei taha kurta, kui rasked on need viimased viis aastat olnud. Kokkuvõttes on kõik hästi ja mul on mitmeid häid sõbrannasid, kes on läbi aastate abiks olnud, kui on vaja olnud last vaadata, et mina saaks meie jaoks raha teenida. Lapsel on ka isa, kes jättis meid maha, kui laps oli kuuekuune. Nagu ta ise ütles, siis elu muutus igavaks. Nagu ikka sellised mehed, ta meid rahaliselt ei toeta ja loobib vaid katteta lubadusi.

Kuna tema vanemad on toredad inimesed, siis hoiame aeg-ajalt kontakti ja suhtleme ning laps käib vanavanematel külas. Minul vanemaid ei ole ja seetõttu on need vanavanemad lapsele väga olulised. Teine põhjus suhtlemiseks on ka see, et mul on kuskilt lapsepõlvest pealuu sees teadmine, et igal lapsel peab olema nii ema kui isa ja laps peab kasvama teadmisega, et kuigi isa on kuskil eemal, siis ta armastab ja hoolib. Mulle teevad ainuüksi mõtetes valu kõik need piinlikud olukorrad sõprade vanematega ja koolitunnid, mis isata kasvavat last ees ootavad ning kus on väikesele lapsele vaja selgitada, kus või kes ta isa on. Nii ma siis olen juba aastaid loonud oma lapsele pilti, et issi teda väga armastab, aga kahjuks on issi välismaal ja ei saa tema juurde tulla. Laps on aastaid joonistanud pilte oma isast ja teinud isadepäevaks ning sünnipäevaks isale kingitusi, mis enamasti ongi kuskile sahtlipõhja jäänud, sest isal pole aega või soovi neid endaga välismaale kaasa võtta. Aeg-ajalt suhtleme selle nõndanimetatud isaga, kes ilmub välja täpselt siis, kui talle endale sobib. Umbes nii kaks-kolm korda aastas, et siis laps kinno viia. Ja ma näen, kuidas mu väike tüdruk muutub nendest kohtumistest maailma õnnelikumaks lapseks. Isa on talle väga tähtis ja ta elab nende kohtumiste ootuses. Ma näen, et ta mõtleb isale väga tihti ja küsib ka minu käest küsimusi isa kohta.

Lapse isa elab välismaal ja seetõttu ei juhtu kuigi tihti, kui ta lapsega kokku saab. Kui ta Eestis käib, siis üldiselt pole tal aega lapsega kohtuda. Kord ei ole tal autot, et meie juurde sõita, ja teinekord, kui kõik on kokku lepitud, tuleb tal traditsiooniliselt mingi väga oluline kohtumine vahele. Facebookis pilte vaadates on küll olukord pisut teistsugune ja pigem eelistab ta seda oma aega veeta sõpradega pidutsedes. Olen paar korda üritanud temaga sellest rääkida ja see on vaid meid tülli ajanud. Ta lihtsalt ei saa aru, et kuskil üks väike tüdruk ootab telefonikõnet, väikest üllatust, koosveedetud tunnikest. Mu süda kisub valust kokku seda pealt vaadates. 

Nüüd on ta kümme päeva olnud Eestis ja pole selle aja jooksul leidnud aega lapsega kohtuda. Laps väga ootab ja palub, et me helistaks isale, aga mina pean muudkui leidma vabandusi, miks isa tulla ei saa. Nii valus oli kuulda, kui laps ütles, et tema jõulusoov oleks see, et issi oleks meiega. Ma siis seletasin, et see pole kahjuks võimalik. Ma ei saagi aru, kust see soov tal tekkida sai, sest ta ju ei mäleta seda aega, mil tema ema ja isa koos veel olid.

Olen väga segaduses ja kurb. Tahaks, et minu tütrest kasvaks naine, kes teab, milline on õige mees ja õige isa. Ma ei taha, et tal oma isa peale vaadates tekiks mulje, et kõik mehed on sellised. Ma usun, et iga isa peab olema oma poja esimene kangelane ja tütre esimene kiindumus. Tõenäoliselt olen ma ise mitu asja väga valesti teinud, sest just neid uskumusi endas kandes olen seda hädapätakast poisikest, kes tol hetkel tundus nii õige olema, meie elus hoidnud ning lootnud, et aastatega muutuvad ta väärtushinnangud ning lapse kasvades tekib tal rohkem sidet ja huvi lapsega asju koos teha.

Olen korduvalt mõelnud, et ehk ongi nii parem, kui lapsel isa poleks. Siis oleks vist mõistlik võtta ära ka isaõigused ametlikult. Aga kuidas ma lapsele seda seletan, et tal oli isa ja enam pole isa?

Mul on tunne, et selles olukorras on väga palju Eesti naisi. Tahaks neilt küsida, kuidas nemad oma pisikeste isanälga rahuldavad?

 

Buduaarile Kristiinalt