Merle arvamuslugu: kesklinna väikesed koolijütsid silmitsi õudustega
pilt: Scanpix

Alustan sellest, et olen ühe Tallinna nn eliitkooli esimese klassi õpilase ema. Esimese klassi lastele on kooliaeg kestnud vaevalt kaks ja pool kuud ning vähemalt meie klassis on 3/4 neist üleöö pidanud iseseisvaks saama. Ma olen üks väheseid, kes lapsel koolis vastu käib ja eks see on ka arusaadav, sest kõik vanemad ei saa töö ajast lapsele kooli vastu tulla. Ometigi tundub, et nad ei saa päris hästi aru, kui vajalik on, et laps ei oleks sunnitud 7-aastaselt täiskasvanu maailma probleemidega võitlema ja raskeid emotsionaalseid üleelamisi kogema. Ülirasked koolikotid on seejuures kõige väiksem mure.

Üldiselt liigun ma autoga, aga eelmisel nädalal oli mul auto katki ja käisin lapsel vastas bussiga. See, mida ma nägin, veenis mind, et nii väikesed lapsed ei peaks ilma järelvalveta kesklinnas liikuma. 

Juhtusin peale ühele pealtnäha esimese klassi poisile, kellelt vanemad poisid olid koolimütsi ära võtnud ja loopisid seda. Mütside järgi tundus, et tegu oli erinevate koolide poistega. Väiksekesel oli pisar silmas, kahju, kui juba esimeses klassis koolivägivallaga kokku peab puutuma. Aga see oli alles algus. Teisena nägin, kuidas üks teise klassi tüdruk tõukerattaga kesklinnas kukkus ja näo veriseks lõi. Ta istus ja nuttis abitult. Mina olin kaugemal, aga kõigepealt läksid tema juurde kaks asotsiaalse välimusega meest, kellega vaevalt selle tüdruku vanemad suhelda lubaks. Nad rääkisid midagi ja läksid siis ära, kui mina tulin. Ma usun, et nad pakkusid samuti abi, aga loodetavasti ei seisnud see abi selles, et tüdrukut kuskile endaga kaasa kutsuda. Rahustasin lapse maha, tegime kõne ta emale ja laps sai kodu poole edasi liikuda. Kas peaks ikka üks teise klassi laps tõukerattaga kooli minema? Selgus, et see laps käis õhtupoolses vahetuses, võimalik, et ta vanemad ei teadnudki, mis see laps hommikul selga pani või millega kooli sõitis.

Kolmas kõige kohutavam kogemus aga on pärit Viru keskuse bussiooteterminalist. Nägin ja kuulsin, kuidas üks mees umbes nii teise klassi poissi endaga kaasa meelitas, rääkides kodusest mudelautode kollektsioonist ja lubades poisile ühe auto sealt kinkida. Küsimused olid valdkonnast a la "mis autoga sinu isa sõidab" ja "kas sa elad kaugel", millele järgnes kutse külla. Enne olin sellistest kommionudest ainult lehest lugenud. Mõtlesin, et astun vahele, aga õnneks sai see laps ise hakkama - buss tuli ja ta läks bussile ning vanamees ei olnud õnneks agessiivne ning leppis lapse lahkumisega. Olen kuulnud ka lugusid, kus bussiterminalis mehed lastele raha annavad. Mille eest, see jääb arusaamatuks, aga sõbranna poeg tuli koju ja teatas, et onu andis 5 eurot, sest ta olla meeldinud onule. Mainimata ei tasu jätta ka neid kordasid, kus ma nägin, kuidas lapsed väga ohtlikult teed ületasid, järgides mõnda võõrast täiskasvanud inimest, kes suvalisest kohast või punase tulega üle tee läks.

Kogu loo moraal on selles, et lasteaialastest ei saa üleöö täiskasvanud inimesi, kes lähevad ise kooli, tulevad ise koolist, õpivad ise ja teevad süüa ise. Jah, loomulikult on võimalik laps panna seda kõike tegema, aga see ei peaks küll olema ühe lapsevanema auasi, et tema laps hakkaks kesklinnast koolist kaugele Viimsisse sõitma juba esimese klassi teisel septembrinädalal. Just sellist uhkustamist olen ma kuulnud mõnelt meie klassikaaslase emalt. See on ju sinu pakkumata hool, mitte lapse iseseisvus, mis siit välja paistab. Lapsed on lapsed nii kaua, kui neil lastakse olla, ka 5-aastane võib käituda väga küpselt, kui vanemad võtavad ära tema lapsepõlve. Mul on sellistest lastest alati kahju, kel pole ema või vanaema, kas suppi soojendaks ja kooli vastu jalutaks, et laps saaks koduteel kõik päeva sündmused hingelt ära rääkida. Tehke üks kord see lapse päev ise läbi ( ja tema koolikoti raskus korrutage loomulikult kolmega, mis on teie kehakaalule vastav number).

Ma annan andeks nendele vanematele, kelle lapsed tulevad kambakesti koolist koju, aga kui väike laps, kes on vaevalt auto kõrgune, peab kesklinna pöörases liikluses jalakäijana hakkama saama ja igasugu kahtlaste inimestega iseseisvalt suhtlema, siis usute või mitte, see on talle liiga suur vastutus. Enamasti liiguvad nende laste vanemad autoga, aga kui nad peaks ühe nädala jala ja ühistranspordiga liikuma, siis võib-olla tajuksid paremini ohtusid, mis lapsi varitsevad. Proovige järele.

Inglismaal ja USAs ei tohi alla 14-aastane laps üksi kodus olla. Eestis ei ole see vanusega reguleeritud, küll aga on asi sõnastatud järgnevalt - iga lapsevanem vastutab oma lapse turvalisuse ja heaolu eest. Ka Eesti Lastekaitseliidu töötajad on öelnud, et esimese klassi lapsed ei peaks kogu päeva üksinda kodus olema. Statistika näitab, et Eestis toimub väikeste laste ja algklasside lastega rohkem õnnetusi kui Euroopas. Hiljuti tõstis USA suurim rongifirma Amtrak ka linnalähedastes rongides üksi liikuvate laste vanusepiiri 8lt 13le. Põhjuseks toodi laste turvalisus. 

Te võite ju öelda iseendale, et te lapsed on välja õpetatud liiklema ja olete neile rääkinud, et ei tohi rääkida võõraste inimestega, aga kas te kujutate ka ette, millise trauma annab lapsele ellu kaasa teadmine, et iga võõras inimene võib olla tema potentsiaalne äraröövija või rahakotivaras ning neid ei tohi usaldada ja nendega ei tohi suhelda. Kust laps tõmbab selle piiri, kes on hea ja kes ei ole hea inimene, kui me isegi saame iga päev petta kaaskodanikelt. Kui lapsel on veendumine, et igaks juhuks tuleb kõikidest võõrastest eemale hoida, siis vaevalt et ta julgeb ka abi paluda võõralt, kui tõeline oht teda tabab. Ja mis puutub liiklusesse, siis laps võib ju teada koduteed, aga ta ei tunneta autode liikumiskiirust ja hulle autojuhte, kes eriti praegusel pimedal ajal inimestest välja ei tee, leiab kesklinnas kümme tükki iga ruutkilomeetri kohta.

Ma mäletan, et kui ise lapseeas olin, siis sai juba 7-aastasena suuri tegusid tehtud ja üksi linnas käidud, aga siis olid ajad teistsugused. Neid ei peaks keegi võrdlema tänase päevaga. Nüüd on elamurajoonid täis võõraid nägusid, ühiskondlik transport on täis vargaid,  tänavanurgad kubisevad kommionudest ja liiklus viis korda kiirem ja tihedam. 

Ma olen nõus, et need lapsed võivad liigelda üksi, kelle kool ja kodu asuvad ühes elamurajoonis, aga need nn eliitkoolilapsed, kes sõidavad erinevate ühistranspordivahenditega teise linna otsa, peaks siiski saama paremat turvatunnet oma kodust. Kui eliitkooli jõudsid lapse panna, siis kanna tema eest ka hoolt vääriliselt.

 

Buduaarile lapsevanem Merle S.