MARILYN JURMAN: kuidas ma 10 kuud rase olin
pilt: Helene Vetik

Armastatud lauljatar, näitejatar ning joogaõpetaja Marilyn Jurman sai selle aasta aprillikuus esmakordselt emaks ning nüüd, mil sünnitusest on pisut aega juba möödas, otsustas ta oma emotsioonid tagantjärele blogisse kirja panna. Pisitütar Rumi on nii Marilynile kui ka tema kihlatule esiklaps.

Marilyn tõdeb, et kogu rasedus oli tema jaoks paras karussell, mis kestis kümme kuud ning loomulikult on ta äärmiselt õnnelik, et see juhtus: "Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis seda, et võiks beebi saada, olen ma tundnud üsna täisealiseks saamisest peale. Ju siis ei olnud õigeid hetki või isakandidaate. Ja ilmselgelt oli liiga palju vaja veel pidutseda ja reisida ja möllata (mida ma küll ei saa väita, et ma nüüd vähem hakkan tegema, aga mõneks ajaks kindlasti). Igatahes kohtusin ma Jannoga ja põhimõtteliselt meie teisel kohtingul, kui ta küsis mu käest, et mis mina elust tahan, siis ma vastasin talle, et tegelikult tahaks nüüd saada beebi ja maja ja koera. Mõtlesin, et ei viitsi üldse hakatagi edasi jändama, kui kahe aasta pärast seisame vestluse ees, et tead, tegelikult mina ei tahagi lapsi saada," meenutab Marilyn.

Aasta ja 41 nädalat hiljem oli Marilyn juba lapseootel. "Vaatasin, kuidas Janno mu kõhuga pikki vestlusi maha peab teemadel, kuidas on aeg tulla emme kõhust välja, sest onnid vajavad ehitamist, India avastamist ning Photoshop õppimist. Sellised plaanid olid raseduse ajal Jannol. Mul olid veidi argisemad mured, teemadel vaktsineerimine, turvatoolid, emakatoonused ja beebi kaka seos minu toitumisega. Vana hea. Ja kõige suurem plaan - sünnitada loomulikult, pehmelt ja võimalikult vähese sekkumisega. Samuti vist vana hea."

Kui 41 nädalat täitus, sai Marilyn saatekirja esilekutsumisele. "Proovisin seda veel venitada kolm päeva, et anda beebile võimalus ise kohvrid pakkida ja tulema hakata. Olin kuulnud ka seda, kuidas saatekiri pidi beebidele mõjuma nõnda, et nad kindlasti ise hakkavad välja kippuma. Paraku ei olnud beebi siiski veel valmis ja saabus esilekutsumise aeg. Jope ja saapad võeti kohe peale arsti kabinetist väljumist ära, et ma ei saaks õue jalutama minna. Minu lohutuseks hakkas nädalavahetusel lund sadama ja ei olnud ka eriti tuju minna tuisu kätte. Mul oli natukene selline tunne, nagu ma oleksin filmis “Lendas üle käopesa”, kus rõõmsasti tuled haiglasse ja siis üks hetk avastad ennast auk kuklas. No nii hull see asi muidugi ei olnud ja ma saan aru küll, et arstid tahavad head ja teevad oma tööd südamega, aga ma lihtsalt ei olnud too hetk üldse kindel, kas mina peaksin seal olema. Öeldi, et beebil ei ole enam nii hea vereringe ajus kui peaks, et kui veel oodata, siis võib juhtuda, et tal ei ole jaksu sündimiseks. Kui keegi kasutab sõnu beebi, aju ja veri ühes lauses, siis ilmselgelt sa paned allkirja, kuhu iganes vaja. Aga seal ma siis olin, kanüül käes, mille kohta ma ka küsisin, et miks see vajalik on, et ma tunnen ennast ju hästi ja kahtlen sügavalt, et hakkan ära minestama või midagi muud tuleks kiiresti minusse süstida. Tuli välja, et see on juhuks kui titale või mulle ei sobi see rohi, mida ma esilekutsumiseks jõin, ja meid on tänu sellele vaja operatsioonile viia. No vot, nüüd ma sattusin segadusse, kumb see suurem tõenäosus on, kas tita oli enne ohus või on ta nüüd ohus... Hilisemal uurimisel selgus, et see rohi oli põhimõtteliselt selleks, et emakakaela pehmendada. Seda, kas see ka toimis, teab vaid beebi ja selleks hetkeks, kui ta rääkida oskab, ta vaevalt seda enam mäletab. Õnneks olid sünnituseelses osakonnas nii lustakad ja rõõmsameelsed arstipreilid, et paari päevaga mu tusatuju lahtus ja peaaegu suutsin leppida, et päris loomulikku sünnitust ma enam ei saa."

Rasedus kulges Marilynil üsnagi traditsiooniliselt. "Esimesed neli kuud iiveldas, tuju oli halb, toit ei maitsenud ja oma mees ajas nii närvi, et pidi teises toas magama. Hingas liiga kõvasti. Teine trimester oli nagu lust ja lillepidu. Tuju hea, tahaks kogu aeg kogu maailmale kuulutada, et ma saan beebi. Päevad mööduvad kõhtu paitades ja beebiga suheldes. Kolmas trimester oli veidi raskem, aga mitte märgatavalt. Vererõhk kogu aeg normis. Rauda rohkem kui enamus lihasööjatel ja kõik muud näidud ka tip-top. Tegin ämmaemandale kogu aeg nalja, et vabandust, et ma nii igav olen. (Oi, kuidas ma neid sõnu hiljem sõin.) Juurde võtsin küll lausa 18 kg (juttude järgi umbes 12 kg oleks normaalne), aga tundub, et see oli ka okei, arvestades, et see tuli sujuvalt kogu raseduse vältel. Üheksa kuud tegin regulaarselt joogat ka ja kõndisin jala ülikooli ja tagasi, seega kõik pidi ju olema supper," muigab ta.

Kuigi sünnitus ei kulgenud nii, nagu Marilyn seda lootnud oleks, läks kõik kokkuvõttes hästi. "Sõin põnevaid medikamente, lasin oma käsivart ja tussut surkida, lamasin päevas paar korda külili ühes asendis, juhtmed küljes ja siis kolmandal päeval, kui öösel esimest korda tundsin midagigi oma kehas toimuvat (läksin selle peale küll magama, kuna kes see terve mõistusega inimene ikka viitsib ärkvel olla, kui kõht valutab), tutvusin pika heegelnõelaga, millega pühapäeval kell 15.00 tõmmati lootekott katki. Veed olevat olnud läbipaistvad, mis on kõik ju tore. Küsisin lootusrikkalt arstilt, et kas ma nüüd edasi saan oma loomuliku sünnituse plaaniga jätkata. Sain loa. (Välja arvatud siis see vanni minek.) Ja ega tegelikult muidugi ei ole võimalik teada saada, kas ilma esilekutsumiseta oleks beebi samuti just siis hakanud tulema või mitte. Öeldakse ju, et tee, mis sa teed, beebi tuleb siis, kui ta on valmis. Ja no ega mina ka ei tea ju täpselt, millal mul need viimased päevad olid. Võib-olla ma olen algusest peale nende kuupäevadega pannud mööda ja beebi lihtsalt ei olnudki veel valmis sündimiseks. Sõnn ka ju. Neil pidavat oma tempo olema. Igatahes, oli mis oli, viis tundi hiljem, oli väike Rumi mu rinnal."

Loe täispikka blogipostitust siin