LAURI RÄPP: Naine, sa oled nagu raamat…
Foto: Marit Karp

Ikka ja jälle esitavad mehed selle ajatu vastuseta jäänud küsimuse – „Kuidas küll nendest naistest ikka aru saada?”. Selle üle on mõtisklenud filosoofid ja mõttetargad, sellest on tehtud sadu filme ja kirjutatud tuhandeid raamatuid. Lugemissõltlase ja bookahoolikuna kilomeetrite kaupa raamatuid lugenuna (naised meeldivad mulle muidugi veel rohkem kui raamatud, mis aga ei tähenda, et ma neid kilomeetrite kaupa „loeksin”) tekkis mul üks uitmõte – naised on nagu raamatud.

Sest nii, nagu on miljoneid erinevaid raamatuid, on ka miljoneid erinevaid naisi. Igaüks neist on omamoodi unikaalne.

Kui me esmakordselt raamatu kätte võtame, siis ei tea me kunagi, milline maailm nende kaante vahel on. Vahel on nii, et ilusate kaante vahele peitunud sisu on väärtusetu. Teinekord võib jällegi esmapilgul ilmetute kaante vahelt imeilusa maailma avastada. Samas on sageli nii, et koleda kujundusega raamatu sisu ongi sama kole ja särava kujunduse taga peitub veel säravam maailm.

Samamoodi on ju ka naistega...

Ühest tõde ei ole olemas ning sisu ja välimuse omavaheline korrelatsioon on ettearvamatu. Ja paljuski sõltub see hoopis lugejast – millised on tema eelistused ja ootused.

Mõned raamatud on lihtsamini mõistetavad, mõned palju keerukama sisuga. On pehmekaanelisi raamatuid ja on kõvade kaantega raamatuid. Ka formaadid on erinevad. Rääkimata žanritest. Armastusromaanidest õudusjuttude ja reisiromaanidest eneseabiõpikuteni.

Täpselt nii on ju ka naistega! On nii lihtsamini kui ka raskemini mõistetavaid naisi. On pehme ja kõva iseloomuga naisi. Otse loomulikult on ka naiste „formaadid” erinevad. Rääkimata „žanritest”.

Aga nii, nagu igale kirjutatud raamatule leidub alati vähemalt üks lugeja, leidub iga naise kohta alati kuskil üks mees. Ja muidugi vastupidi. Seda sõltumata formaadist, kaanest, kujundusest ja žanrist.

Maitsed on (ja jäävad!) alati erinevaks. Kellele meeldib krimka, kellele armastusromaan. Kes eelistab tragöödiat, kes komöödiat. Samamoodi leidub ka reisiraamatute ja/või seiklusjuttude armastajaid. Kui jutt juba žanritele läks, siis üritan siinkohal neist mõnda paari lausega kirjeldada ning seoseid luua.

Naised nagu kriminullid

Neid on vähemalt kolme tüüpi. Ühtede puhul teab „lugeja” juba esimestest „lehekülgedest” peale, kes on mõrvar. Kuid suur osa loeb sellele vaatamata „raamatu” lõpuni! Teiste puhul on hoopis nii, et algus on põnev ja paljutõotav, keskel läheb veel põnevamaks, toimub palju ootamatuid süžeepöördeid, aga saabunud lõpplahendus on täielik pettumus. Kuid esineb ka kolmandat tüpaaži. Need haaravad sind kohe esimestest „lehekülgedest” peale, hoiavad põnevil kuni viimaste lehekülgedeni ning lõpplahendus on jalustrabavalt geniaalne ja jääb sind saatma elu lõpuni. Aga pean jälle ennast kordama ja lisama, et palju sõltub jällegi „lugejast” ja tema ootustest.

Naised nagu reisiraamatud

Minu Nadežda, Minu Chao-Xing, Minu Julieta, Minu Fatima, Minu Anne. See ei ole minu Amelie. Loetelu on lõputu. Erinev sünnimaa, erinev temperament, erinevad tavad. Analüüsida oskan paraku ainult „Minu Nadeždat”. Ja seda tänu isiklikule kogemusele, sest olen maitsnud kooselu vilju ülitemperamentse venelannast elukaaslasega. See reisiraamat oli paraku segu kriminullist, draamast, tragöödiast, mustast komöödiast ja seiklusromaanist. Peale selle lugemist ei valmista mulle enam hirmu mitte ühegi raamatu lugemine. Iseasi on muidugi see, kas ma loetu sisust midagi aru saan...

Naised nagu ulmeraamatud

See on naisetüüp, kes on nagu UFO (Unidentified Female Object), kellest ilmselt isegi sookaaslased aru ei saa. Aga need on ka naised nagu düstoopia, kelle arusaama kohaselt peab kogu maailma võim ja kõik sotsiaalse kontrolli vahendid kuuluma ainult ühele ülinaisele. Sa muudkui loed ja vangutad pead, et see ei ole ju võimalik! Kuidas küll selle peale tulla saab? (Vt Orwelli „1984”, Eggersi „Ring”, Zamjatini „Meie”, Huxley „Hea uus ilm”.)

Naised nagu eneseabi- ja esoteerikaraamatud

Naised, kellel on igal koosveedetud (elu)leheküljel alati mingi tarkus, mis on tema (ja kaaslase) tervisele, enesetundele, hingele ja sisemisele minale hea ja mis mitte. Stiilinäited. Mediteerime maailma heaks, päikesekummardame päeva ilusaks. Sööme ainult taimi, aga ärme unustame, et ka nendel on valus. Nastja teab vastuseid kõikidele küsimustele. Aga nad teavad, et Igor Tarol pole tarokaartidega mingitki seost!

Naised nagu käsiraamatud

Nemad teavad kõike kõigist paremini ja neil on alati igale asjale ja probleemile igas eluvaldkonnas olemas oma lahendus. Aga see lahenduskäik peab välja nägema täpselt nii, nagu see on kirja pandud. 

Naised nagu õudusromaanid

Jah, on ka selliseid. Mida lehekülg edasi, seda õudsemaks asi läheb. Alati on muidugi lootus, et äkki võidutseb raamatu lõpus siiski headus. Või kehtib ikkagi tõde, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga kindlasti on olemas (mees)lugejaid, kes on õudukatest sõltuvuses. 

Naised nagu armastusromaanid

Eks selliseid naisi on vähemalt kaht tüüpi. Üks leiab, et kui elus ei ole tragöödiat ja kannatusi, armukadedust ja reetmist, siis see ei ole päris ehe elu ja siis ei ole ka tõelist armastust. Teised jällegi leiavad, et tõelise armastuse võti peitub katkematutes päikesetõusude- ja loojangute sajus, lilledemeres, küünlavalguses ja iga nurga taga peituvates romantilistes über-üllatustes. Aga otse loomulikult on ka väga palju naisi, kes jäävad sinna kusagile kahe tüübi vahele. Nad on kahe jalaga maa peal. Nad hindavad seda, kui on piisavalt romantikat, aga mõistavad samas, et kui ükskõik mida saab liiga palju, siis muutub see kurnavaks. On ju vana tõde, et ilma tõusudeta pole mõõnasid ja ilma laskumisteta pole tõuse. Kokkuvõttes on ju kõik (enamasti) tasakaalus.

Naised nagu seiklusraamatud

Nendega ei hakka vist kunagi igav. Igal uuel ettepööratud leheküljel ootab sind ees uus seiklus. Nad on valmis igasugusteks väljakutseteks. Neile meeldib reisida. Aga nad on ka kirglikud ja hoiavad oma inimesi. Ja üldjuhul tulevad nad alati igasugustest olukordadest võitjana välja. Aga jällegi! Eks see sõltub palju ka „lugeja” seiklushimust...

Erinevaid žanre on veel ja veel ning ka olemasolevaid saaks lehekülgede kaupa lahti mõtestada, aga ehk selleks korraks piisab nendestki. Aga siiski mainin veel ühte, hoopis erisuguse raamatuliigi ja naise seost.

Naised nagu audioraamatud

See on selline naisetüüp, kes räägib vahetpidamata. Ükskõik millest või kellest, aga tüütuseni ja korduvalt. Kui teema on lõpuks täiesti maha käinud, siis pannakse käima uus audioraamat ja räägitakse ka see ribadeks. Kuid siin on siiski üks oluline erinevus. Audioraamatuid saab panna kas pausi peale või kinni. Või saab neid mängiva seadme aku tühjaks. Või läheb vool ära. Lobisemissõltlastest naiste puhul see nii lihtne ei ole...

Tegelikult on hästi oluline mainida, et olenemata žanrist sõltub raamatute sisu ja kvaliteet väga paljuski sellest, kuidas see kirja on pandud. Nii on ka naistega. Nende sisu sõltub sellest, kuidas nad oma elu kirjutanud on.

Aga pean ennast veel üks kord kordama – väga suur roll on lugejal! Ja juhtub ka nii, et mõnel mehel on terve raamatukogu, aga lõpuks pole lugeda ikkagi mitte midagi...

Kuid siit tuleb nüüd kõige tähtsam ja olulisem nipp meile, meestele! Kui sa nii naistesse kui ka raamatutesse ei süvene, piisavalt kannatlikkust ja püsivust ei oma ning nende jaoks aega ei võta, siis pole lootustki, et sa neist ealeski aru hakkaksid saama!

Aga kui sul tõeliselt veab, siis on naine nagu lemmikraamat! Sa loed teda ikka ja jälle ja ei tüdine temast iial. Kuigi tundub, et justkui kõik on nii tuttav ja peas, avastad sa ikka ja jälle sealt midagi uut. Ja siis, kui kõik muu on must ja hall, võtad sa ta enda käte vahele, sukeldud tema loodud imeilusasse maailma ning unustad kõik muud maailma mured.

Lõpetuseks

Eks mõned mehed ikkagi üht-teist (naistest) natukene teavad ka. Ja vahest saavad ka aru. Näiteks kasvõi seda, et te armastate lilli ja kardate hiiri; et te kiljatate nii üllatuste kui ämblike peale; et teie sukasilmad jooksevad sama tihti kui meie silmad teie sukkpükstesse pistetud jalgadel; et te ei paistaks isegi siis läbi, kui te oleksite klaasist ja et te oskate paradiisist põrgu ja põrgust paradiisi teha.

Aga tõsiasi on see, et teieta, kallid naised, ei oleks võidetud lahingul mingisugust tähtsust, võib-olla me isegi ei võidakski neid. Teieta oleks jäänud kirjutamata tuhanded raamatud ja loomata tuhanded kunstiteosed. Ilma Teieta ei oleks kogu maailma rahal mitte mingisugust tähtsust. Teieta, kallid naised, puudub elul siht ja mõte! Aitäh, et olete sellised, nagu te olete ja et te meie maailma nii ilusaks, heaks ja nautimisväärseks teete!

 

Buduaarile Lauri Räpp, raamatute "See ei ole minu Kuuba" ja "Tartu tahavaatepeeglis" autor

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, suvi 2016