LAURI RÄPP: Mida reisides teiste inimeste kohta teada võib saada?
Foto: Ivar Lindström

Kes meist poleks kuulnud lõputu mantrana korratud ütlust, et kui sa tahad teist inimest päriselt tundma õppida, siis mine temaga reisile. Aga, mis juhtub siis, kui seda klišeed pisut ümber sõnastada? Siis juhtub nii, nagu minuga viimasel viiel aastal üsna tihti juhtunud on. Kui ma järjekordselt pooltuttavate ja võhivõõraste inimestega reisile olen läinud, siis olen ma paratamatult neid ka päriselt tundma õppinud. Ja nende kohta igasuguseid asju teada saanud.

Näiteks mõni aasta tagasi Kuubale minnes ei olnud mul oma seitsmest reisikaaslasest tervelt nelja kohta isegi nende välimusest aimugi. Rääkimata siis iseloomust, harjumustest või huvidest. Nende välimusega tutvusin ma esimest korda alles lennujaamas. Iseloomu ja juurdekuuluvaga aga vanadekodu meenutanud Londoni hotellis, segastel asjaoludel keset ööd nimetu linna suunas kihutavas tundmatute Kuuba pillimeeste bändibussis, kaheksakesi nelikümmend aastat tagasi pensionile minema pidanud viiekohalises autoloksus, lasuursinise veega hüljatud mererannas, Old Havana tolmustel tänavatel varahommikuni rummi juues, taluvuspiiri ületavas räpases peldikus paberist prill-lauda ehitades, väljakannatamatult ebamugavaid öömaju välja kannatades,  aga ka tagasilennul kõrgema kategooria tormi epitsentris rappudes.

Ja kuidas see kõik meid liitis!? Seda paljuski tänu huumorile, mis isegi kõige lootusetumates olukordades kuhugi ei kadunud. Ma sain endale sõbralisti – ja mitte Facebooki, vaid päriselu sõbralisti – juurde seitse eluaegset sõpra! Nojah... Eks see oli ka üks suur juhuste kokkulangemine, et just selline seltskond kokku sattus.

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi minna, siis saame me reisikaaslaste kohta uusi asju teada nii või teisiti. Tunneme me neid (enda arust) läbi ja lõhki või näeme vahetult enne reisi esimest korda elus. Aga mis asju siis mina näiteks Kuuba seljakotireisi käigus reisikaaslaste kohta teada sain? Ja mida ma erinevatel reisidel oma kaaslas(t)e kohta teada olen saanud? Ja mida üldse reisides teiste inimeste kohta teada saab?

Tegelikult ikka ja jälle ühtesid ja samasid asju, mida me kõik kodusest ja mugavast keskkonnast väljudes ikka teiste inimeste kohta teada saame. Asju nende stressitaluvuse, kohanemisvõime, söömisharjumuste, suhtlemisoskuste, probleemide lahendamise võime – samas, miks mitte ka orienteerimisoskuse ja riskijulguse kohta. Ja muidugi ka hügieeni- ja ükskõik mis teiste harjumuste kohta.

Üksipulgi lahata neid kõiki pole mõtet ja ruumi, seda enam, et internet ajab sellistest analüüsivatest artiklitest juba niikuinii üle ääre. Mistõttu mainin ma mõnda veidi lõbusamat ja teistmoodi asja. Ja täiesti suvalises järjekorras. Alustame näiteks hügieenist.

Esimesena meenub juhus, kus ma avastasin, et üks minu reisikaaslane osutus hüperhügieenikuks. Spetsialiseerumine: hambad. Asi läks pisut utreerides isegi nii kaugele, et ta toppis võõras keskkonnas elutsevate teistmoodi bakterite hirmus endale hambaharja koos vähemalt viiele inimesele ette nähtud hambapastalaadungiga isegi magamise ajaks „sahtli” vahele.

Samas, teise hügieeniäärmuslaste rühmitusse kuulunud reisikaaslase arvates oli täiesti okei, kui enne magamaminekut ühe lõuatäie kangema kraamiga päeva jooksul klahvide vahele ja suuõõnde kogunenud kogemuste jäägid lahti loputada ja alla neelata.

Aga ühel südasuvisel Euroopa rongireisil selgus, et ühe just mitte kõige tihedama graafikuga duši all käimisest innustunud reisikaaslase kaasavõetud paksude froteesokkide kollektsioon pidi alati piimvalge olema. Sokkide ilu nimel läks ühes Genova hostelis pesumasinana käiku isegi üldkasutatav bidee, kuhu ta sokid koos vajalike pesuvahenditega ligunema pani.

Kui need kolm tüpaaži just teie potentsiaalsed tulevased elukaaslased pole, siis elab need mõned reisinädalad hügieeniäärmuslastega ilusti üle, aga järgmisena kirjeldatud kogemus on juba veidi hirmutavam.

Nimelt saime me ühe järjekordse reisi käigus keset sügavat Vietnami džunglit ühe oma kaaslase kohta teada, et tal on üks teatavat sorti füsioloogiline erinevus. Aimu saime me sellest kahjuks visuaalsel vaatlusel. Ja siis, kui juba hilja oli.

Ehk peale seda, kui ta minu järel 25 meetri kõrgusest kosest köiega laskudes kõigepealt vale nurga all vastu kaljuseina mütsatas ning seejärel viiemeetrise õhulennu saatel mägijõkke prantsatas. Kui me sõbra kohalike abiga veest välja saime sikutatud, oli ta vasak õlg asendis, mida ei suudaks jäljendada isegi maailma parim ja kõige painduvam joogameister.

Selle pisiasja, et tal võib füsioloogilistel iseärasustel õlg isegi veidikene suurema vastutuulega liigesest välja tulla, „unustas” ta meile kambavaimu ülevalhoidmise põhimõttel lihtsalt ütlemata.

Selle üsna markantse näite üldistusena võib öelda, et reisil olles tuleb alati jääda iseendaks ja alati asjadest ja enda iseärasustest rääkida nii, nagu need tegelikult on. Küll siis ka kompromissid leitakse.

Njah, jõudsingi nüüd märkamatult ühe olulisema asjani, mida alati oma reisikaaslaste juures avastada tahaks ja mis ehk kõige enam reiside kvaliteeti määrab. See on kompromisside tegemise oskus.

Uskuge või mitte, aga kõik ei jagagi sama vaatepunkti, mis teie ise. Kõik ei suuda köitega mööda kaljuseinu laskuda või hullumeelses Vietnami liikluses rolleritega võidu kihutada. Kõik ei suuda ka kahenädalasi rannamaratone pidada või iga hinna eest kõik hinnas piiratud territooriumiga hotellis nädal aega järjest alkoholi hävitada. Ja mitte kõik ei suuda osaleda kaks nädalat kestvat muuseumi- ja vaatamisväärsusterallit. Universaalseid reisitegevusi pole lihtsalt olemas!

Kuidas saada hakkama, kui ühte reisiseltskonda on sattunud rannalõvi, kes tahab saada pruuniks ja mitte ainult teiseks juuniks; kultuurihull, kelle kinnisideeks on 1001 ajaloolist paika, mida elu jooksul peab nägema, elu jooksul vähemalt kolm korda läbi teha; ja näiteks vabameelne rändaja, kes otsib igal uuel reisil mõnda uut kogemust – olgu see siis mõne Aafrika riigi looduspargisafari, mägimatk Alpides või ööbimine mõnes pügmeede külas.  

Ega muudmoodi ei saagi, kui tuleb leida kompromisse. Ja hoidku ükskõik millise religiooni jumal selle eest, kui reisi käigus avastate, et teie sõbral, pooltuttaval või juhuslikul reisikaaslasel selleks valmidus puudub...

Kokkuvõttes ei saa ära unustada ühte olulist asja. Inimeste iseloomujoonte avaldumise intensiivsus sõltub paljuski reisi iseloomust. Mitmenädalase Aasia seljakotireisi käigus avaldub reisikaaslaste iseloomuomadusi ühe päeva jooksul rohkem kui kõik-hinnas-kõik-on-ette-taha-ära-organiseeritud nädal aega kestva Türgi pakettreisi jooksul kokku.

Ja nii ongi. Mida rohkem viib reisi iseloom sind ja sinu kaaslasi sisseharjunud igapäevarutiinidest kaugemale ja mugavustsoonist eemale, seda suurem on võimalus, et paljastub sinu  kaaslas(t)e ja ka sinu tegelik pale. Olgu see siis milline tahes.

Aga reisige ikkagi ükskõik kellega, ükskõik millega, ükskõik kuhu ja ükskõik mismoodi – sest see avardab silmaringi ja toob niigi halli ja sombusesse Eesti argipäeva värvikaid kogemusi ja kustumatuid mälestusi.

 

Buduaarile Lauri Räpp, raamatu „See pole minu Kuuba” autor

Kolumn ilmus ajakirjas Buduaar, talv 2015