Kaido Pajumaa:  Vaba Armastus – kas lihtsalt müüt või lihtne tegelikkus?
Foto: Kristjan Lepp

Kümme aastat tagasi arvasin, et armastus on lihtne – võtad naise, saad lapsed ja elad õnnelikuna elu lõpuni. Oli ju see olnud see, mida olin enda päritoluperes põlvkondade kaupa näinud. Kõik tundus nii lihtne, loomulik ja saavutatav.

Praegu, kümme aastat hiljem, tundub armastus olevat üks müstilisemaid nähtusi maailmas. Alates juba sellest, kuidas kahe inimese vahele keemia tekib – sinu vastas võib olla maailma ilusaim naine või mees, aga kui ikka külgetõmmet ei teki, ei ole ka selle iluga midagi peale hakata. Miks siis ikkagi ühega see tekib ja teisega ei teki? Olen selle üle palju mõtisklenud, kuid hea järelduseni polegi jõudnud – ehk on miskit hoopis kuskilt kõrgemalt poolt paika pandud, et igaühe elus on kindlad inimesed, kes meile midagi õpetama tulevad. Ei kõla küll lohutavalt, sest võtab meilt võimaluse ära ise oma elu juhtida ja kontrollida, aga samas mis kasu sellest näilisest kontrollitundest on, kui tegelikkuses see ei toimi.

Seega lõpetasin ühel hetkel lihtsalt armastuse üle filosofeerimise ja asendasin selle mehelikult ratsionaalselt konkreetsete mõistetega, milleni ühe naistuttavaga armastuse olemusest rääkides jõudsime. Nimetasime sellise lähenemise 5A või siis vabaks armastuseks.

1A – Ausus

Armastuse esimene väljendus on ausus – ausus iseenda tunnete vastu ja teise inimese suhtes.

Ausus iseenda tunnete vastu tähendab julgust endale tunnistada, mida ma päriselt tunnen. Eriti oluline on aususe printsiip meeste puhul, keda lapsepõlves sageli oma tunnetest eemalduma pannakse. Nii juhtubki, et kasvame suureks ja oleme ära õppinud olema konstantselt kivinägu, sest igasugune tundemaailm näib mehe jaoks nõrkusena.

Tegelikult on aga olukord täpselt vastupidi. Iseenda tunnete eitamine ja pidevalt ühe näoga olemine viitab hoopis sisemisele nõrkusele, sest me peidame oma tegeliku olemuse „kivifassaadi“ taha ära. See ei ole aga isegi loomulik, rääkimata ausast – kui meie käsi pistetakse kuuma vette, on täiesti loomulik tunda kuuma, kui aga lumehange, on loomulik tunda külma. Enda sooja- ja külmaretseptorite eitamine nahas ning enda üliinimesena esitamine ei ole mitte ainult ebaaus iseenda ja teiste suhtes, vaid ka täiesti ebaloomulik ja mitteusutav. Ebaloomulik olla on aga väga kurnav, mistõttu võibki juhtuda, et teatud hetkedel ei suuda me enam seda kaitserüüd kanda ja kipume täiesti ootamatutes olukordades plahvatama (karjume, peksame jms).

Aususe teine aspekt armastuses on ausus teise inimese suhtes. Pigem tasub olla aus kui valelikult kahepalgeline või manipuleeriv. Inimesed hindavad ausust, isegi kui see mõnikord haiget teeb. Pealegi on lihtsam andestada ausust, kui valelikkust.

2A – Avatus

Armastuse teine väljendus on avatus – avatus selle suhtes, mida tunnen.

Sageli ei ole armastuses avatust, vaid toimub pidev võimuvõitlus. Võimuvõitluses võidab aga alati see, kes vähem hoolib – vähemalt suudab välja näidata, et ta vähem hoolib. Seega, kui me ei ole avatud, ja teisele oma tunnetest ei räägi, liigume oma suhtega soovitust vastupidises suunas – kaugeneme üksteisest.

Eriti oluline on avatus suhte alguses, kus tavaliselt püüavad mõlemad näidata välja, et neil ei ole veel eriti tundeid. Tegelikult võivad mõlemad juba kõrvuni sees olla, aga kuna tunnete näitamine muudab meid haavatavaks, eelistamegi „ma ei hooli“-mängu mängida. See on aga tobe, sest hoiab inimesed üksteisest kaugel ja halvimal juhul võib suhe lõppeda, sest kellelegi tundub, et tema üksinda hoolib.

Seega avatus väljendub armastuses iseendale ja teisele oma tunnete tunnistamise kaudu. Isegi kui see muudab meid haavatavaks, on see täiesti okei. Armastuses on see lubatud.

3A – Austus

Armastuse kolmas väljendus on austus – austus iseenda ja teise inimeste vajaduste suhtes.

Me kõik oleme väga erinevad, mistõttu on täiesti lootusetu leida inimest, kes meiega täpselt samas rütmis oleks. Isegi kui algses mängufaasis paistab kõik superilus, jõuad sa üsna kiiresti päris inimeseni enda vastas, ja avastad, et tegelikult ei olegi ta prints valgel hobusel.

Olles kontaktis austusega, võtad sa teise inimese erinevust loomulikkusena (paratamatusena) ning austad tema soove ja vajadusi, mis võivad sinu omadest olla üsnagi erinevad. 

Teise inimese austamine ei tähenda loomulikult kõikide oma tunnete ja vajaduste allasurumist. Samas aga puudub meil ka igasugune õigus nõuda teiselt inimeselt, et ta oleks selline, nagu meile rohkem meeldib. Just seepärast tuleb armastusele ja suhtele aega anda – enne lapse saamist või abiellumist tuleks päris inimeseni jõuda (kooselu ja pikemad reisid on selleks superhead), et lõplikult otsustada, kas ma üldse suudan austada ja aktsepteerida seda inimest sellisena, nagu ta on, sest igasugused püüded teda sulle meelepäraseks muuta viivad ainult katastroofini.

4A – Andmine

Armastuse neljas väljendus on andmine – ma annan osa endast sulle ära.

Kuna inimesed on erinevad, täiendavad nad alati üksteist teatud määral. Just seepärast ongi andmine armastuse kindel väljendus – ma olen valmis andma endast midagi, mida sa vajad (aga seda kõike siiski teatud piirini).

Öeldakse ikka ju, et armastus on kompromisside jada. Just nimelt läbi kompromisside anname endast kogu aeg osakese teisele ära. Isegi kui selleks on 5 minutit hommikulauas kuulamaks teise töömõtteid, oleme selle kaudu väljendanud oma armastust. Isegi kui meid väga ei huvita tema tööalased mõtted, anname talle armastusest oma aega.

Samuti võime anda teise tähelepanu, komplimente, naeratusi, raha, tundeid, andeks. Need kõik on armastuse väljendused, kui oleme teisele valmis andma midagi endast (mõnikord ehk isegi lootuseta midagi tagasi saada).

5A – Andestamine

Armastuse viies väljendus on andestamine – andestamine teisele tema eksimused ja vead.

Andestamisega on alati kuskil piir. Kuigi öeldakse, et eksimine on inimlik, andestamine aga jumalik, elame siin ikkagi inimese elu, mistõttu ei pea me taluma ei füüsilist ega vaimset terrorit, teise inimese liiderlikkust või lihtsalt lootusetuid manipulatsioone.

Andestamine on samuti seotud tugevusega. Just nagu ausus. Kuigi arvatakse, et tõeliselt suur inimene andestab kõik, võib andestamatust vaadata ka kui õppetundi – mõnikord ongi vaja elus edasi liikuda.

Pisiasjade andestamine kuulub aga armastuse juurde. Tundide ja päevade pikkune solvumine selle peale, et teine ütles midagi, mida juba kahetseb, ja mille eest ehk vabandustki palus, ei ole kindlasti vaba armastusega kooskõlas. Soovides olla vaba, tuleb teine vabaks lasta ka oma pahameelest.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2014