Mis mõjuks kaalulangetusele paremini kui tuhandete naiste hindav pilk? Nii otsustas Paula, et viib enda programmi läbi buduaarikate silme ees, pidades kaalublogi buduaar.ee lehel, kuni eesmärk täidetud.

Loe, mis tunded on Paulal peale kolmandat nädalat.

Kuna ma lubasin, et kirjutan kõigest ausalt, siis siin see on – kolmas nädal läks igas mõttes tuksi. Ja mind valdasid igasugused loobumise mõtted. Hullult oleks tahtnud alla anda ja kogu ürituse vastu taevast lasta. Miljon miksi ja negatiivset tunnet.

Tunnistan, et esimesed kaks nädalat oli mu ema mul veel külas. Ta aitas ja hoidis mu pisemat poega ajal, mil lasteaed oli suletud. Tänu temale jäi mulle rohkem aega iseenda ja oma toitumisega tegeleda. Mu kallis ema käis ära poes ja tegi lastele söögid valmis. Mullegi valmistas kaalu järgi õige suurusega kotletid, fileetükid ja lihapallid. Minu asi oli töölt tulles end ainult treeningule ümber häälestada ja minna terviserajale või visata oma toas matt maha ja hakata harjutusi tegema. Mis nii viga? Oli väga lihtne oma aega planeerida ja seda enda heaks kasutada. Suured-suured tänud mu emale. Tänutäheks viin ta jälle kuhugi spaasse lõõgastuma, enne kui tali peale tuleb.

Mis siis tuksi läks? Viisin vahepeal ema koju, eks emal ole oma elu ka ja lasteaed tuli suvepuhkuselt ning oli jälle avatud. Aega enda jaoks aga jäi nüüd natukene vähemaks. Tuli uuesti planeerima hakata, söögiajad ümber mängida ja jälle ise toime tulla kogu selle “orkestri” juhtimisega. Õnneks ei olnud see väga keeruline. Pidin veidi läbi mõtlema, et mis, kuidas ja millal. Nagu ikka, me kõik mõtleme, mida süüa teha ja kuidas nii teha, et iga päev ei peaks poesabas aega kulutama ja saada tehtud nii, et see oleks kõigile hea. Kava järgi toitumine pole raske, olen seda ennegi juba maininud, aga vot sellel kolmandal nädalal tekkisid isud. Teate ju küll seda tunnet, et tahaks midagi head, aga ei tea, mis see hea peaks olema. Vot see tunne ajas mind taga terve selle nädala. Tuli see nüüd sellest väikesest muutusest, et olin oma poistega jälle omapäi ja mine sa tea, tekkis sellest väike stress äkki või oli siin tegu kord kuus külas käiva hormoonidemölluga. Igatahes, igasugused huvitavad ja täiesti seletamatud isud mul tekkisid. Loomulikult ma ju vandusin alla mingisugusel määral, sellest tulenevalt üks kohuke ja üks moosisai mu tavapärasesse menüüsse korraks sisse pugesid. Ruttan ajas ette ja ütlen, et uuel nädalal on kõik jälle kontrolli all.

Üks asi juhtus veel. Mu vasak põlv läks tuksi. No õigemini mitte nüüd päris tuksi, aga ühel hommikul kükitasin, et oma väiksema lapse tossupaelu siduda ja seal see oli – valu põlves. Valu pole suur, kõndida saan, aga trepist üles ja alla minnes annab tunda. Kükke ei lase ka teha. On selline ebamugav valu ja ainult siis, kui jalga põlvest kõverdama pean. Muul ajal valu pole. Aga kuna see valu pole selline valu, millega otse arsti juurde tormata, on see ikkagi selline segav valu mingisuguste asjade tegemisel. Otsustasin, et kava järgi trenni ma praegu ei tee. Sellel nädalal jõudsingi seda enne valu vaid korra teha. No jah, ega ma pole kõndima ka see nädal jõudnud. Pärast tekkinud põlvevalu ja kummalisi isusid kadus motivatsioon ja mõtted kippusid olema ikka need mustemat sorti.

Ma olen muutunud natukene luuseriks, loobujaks ja allaandjaks, kui asjad puudutavad mind. Vajadusel võitlen ma oma laste ja lähedaste eest kui emalõvi, aga iseenda jätan sealjuures tähelepanuta. See on üks asi, mida ma tahan endas muuta. Ma tahan rohkem enda eest seista. Osata rohkem öelda “EI” ja võtta rohkem endale õigust kulutada aega ja energiat iseenda peale. Seega, see kaalulangetus pole pelgalt selleks, et visuaalselt hea välja näha, terve olla ja end hästi ning enesekindlamana tunda. See on ka tohutu vaimne võitlus oma loomusega. Tulla välja sellest mugavustsoonist ja leida iseennast jälle üles. Mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada. Ma pole kellelegi mitte midagi lubanud. Ainult iseendale. Ainult iseendale pean ma tõestama, et ma pole luuser ja ainult iseendale olen ma lubanud, et ma saan sellega hakkama. Ja nii nagu tippsportlasedki jätavad oma ebaõnnestumised seljataha ja rühivad ennastunustavalt uute ja paremate tulemuste poole, nii jätan minagi selle kehvavõitu nädala ja liigun edasi. Loodan, et seda teete teie ka.

Kogu seda nädalat aga võib kokku võtta positiivse emotsiooniga – kaal ju ei tõusnud. Lisaks on minu kujuteldaval tordil kirsiks see, et kõige kiuste jääb eesmärgini ikkagi väiksem number kui nädal tagasi. Puhtalt toitumisega (mis ei olnud 100% kava järgi ) sain lahti veel 500 grammist. Näed sa siis, polegi nii luuser! 

Hoia mu teekonnal silma peal, löö ise ka selg sirgu ja vea trennipüksid jalga ning ära ära kao. Jälgi mind ka prettypaula.com