KAALULANGETAJA PAULA: Aga ma lähen trenni tagasi!
Foto: erakogu

Mis mõjuks kaalulangetusele paremini kui tuhandete naiste hindav pilk? Nii otsustas Paula, et viib enda programmi läbi buduaarikate silme ees, pidades kaalublogi buduaar.ee lehel, kuni eesmärk täidetud.

Loe, mis tunded on Paulal peale kuuendat nädalat.

Ma pole kaks nädalat midagi kirjutanud. Pole midagi kirjutada. Ma ei ole teinud trenni, v.a üks jalgpallitreening ja üks võiduga lõppenud jalgpallilahing Soome naiskonnaga. Kõik.

Ma kirjutan teile siia nüüd ühe loo. Ma pikalt ja detailselt ei tee seda, täpselt nii palju, et oleks arusaadav. Pea kaks aastat tagasi oktoobris kaotasin ma haiguse tagajärjel kuulmise. Ma jäin vasakust kõrvast põhimõtteliselt kurdiks ja parema kõrva kuulmislangus oli pea 60%. Haiguse nn kõrvalnähud on peapööritus ja tasakaaluhäired. Selline tunne, nagu oleks purjus ja pohmellis korraga. Purjus sellepärast, et pea käib ringi ja tasakaal on olematu, liigud taarudes ja tuikudes. Ja pohmellis sellepärast, et pea sees on metsik müra ja lõhkumine ja väljastpoolt tulev heli on kas lõikav või ei kuule sa seda üldse.

Ma sain väga ruttu abi ja tipptasemel spetsialisti juurde pääsesin juba veebruaris. Diagnoos – otoskleroos. Kel huvi ja tahtmist, see guugeldab ja loeb ise, millega on tegu. Igatahes selgus, et suure tõenäosusega saab operatsiooniga mu kuulmise jälle korda, peaaegu. Seega, 2015. aasta mais oli mul esimene operatsioon. Esimesena tehti ära kehvem kõrv, vasak siis. Kõik sujus väga hästi. Ma tulin narkoosist hästi välja ja kõrv taastus imelise kiirusega. Parem kõrv aga opereeriti pea aasta tagasi oktoobri lõpus. See enam nii hästi ei läinud. Narkoosist olin ma uimane veel kolm päeva pärast operatsiooni. Ka kõrv taastus kolme nädala asemel lausa neli kuud. Lennukiga lendamine oli kergelt öeldes piin.

Periooditi lähevad mu kõrvad täiesti suvalise intervalliga lukku ja lahti. Selleks, et aru saada, mis tunne see on, katke oma kõrvad kätega. Ja nüüd eemaldage käed ja pange need tagasi täiesti suvalise rütmi ja intervalliga ja nii mitu korda. Las keegi räägib teiega samal ajal. Vaadake, kui palju te rääkija jutust aru saate. Mitte eriti, eks ole? Lisaks see parem kõrv, see kurat “viliseb” tihti ja kõrvas on valutorked. Olen täheldanud, et sellel on oma loogika, aga minu kõrvade “käekäiku” mõjutab kõige rohkem õhurõhk, õigemini selle järsk muutus. Kevadel oli sama lugu, ilm muutus järsult väga soojaks ja kaks-kolm nädalat mu kõrvad kohanesid selle muutusega ning siis oli kõik väga hästi, kuni nüüd siiani. Nojah, vihmastel ilmadel on ka hommikud veidi ebameeldivamad kui muidu. Ka siis mu kuulmine “jukerdab” veidi. Mu arst ütleb, et kahjuks on see paratamatus.

Niisiis, september lõppes ja oktoober on alanud mulle natukene ebameeldivalt. Ilm läks järsult palju jahedamaks ja mu kõrvad ei tööta hetkel päris nii, nagu ma tahaks. See selleks. Positiivne on see, et ma kuulen. Ma kuulen päris hästi ja kõvasti paremini. Need “vilisemised” ja muud ebameeldivused on väike hind maksta. Peaaegu kurt olla oli hullem. Mul vedas. Mul läks hästi.

Aga trenni pole ma selle enesetunde pärast tõesti teinud. Kerge masendus kipub peale küll. Pea kaks nädalat olen ma pidanud natukene rohkem pingutama, et kuulda ja aru saada, mida mulle räägitakse. Ja see väsitab, ausalt. Ma lihtsalt pole leidnud seda jõudu, et oma “kord lukus ja kord lahti” kõrvadega veel jõusaali ka minna. Ma lohutan end sellega, et see kõik on mööduv ja tuleb lihtsalt üle elada.

Igatahes, mis ma selle jutuga öelda tahan? Kui teil kellelgi on kuulmine ajapikku jäänud kehvemaks, siis ärge jääge ootama seda “plõksu”, mil te enesetunne järsult halveneb ja teil ei ole enam tasakaalu, teie peas oleks nagu lakkamatu drum and bass'i pidu ja te ei kuule oma laste naeru enam. Minge kontrolli, esimesel võimalusel.

Ah jaa, menüü. Söönud olen ma kõike. Kui olen ühel päeval oma menüü n-ö üle lasknud, siis teen teisel päeval selle tasa ja jälgin rohkem, mida, kunas ja kui palju söön. See on õnneks taganud mulle selle, et ma pole seda 3,5 kg juurde tagasi võtnud. Ja ma olen sellest ka varem kirjutanud, et kui ma trenni teha ei saa, siis ma niisama toitumist jälgida ei suuda. Aga ma lähen trenni tagasi, ma olen ju selleks lausa kohustatud. Kohe esimesel võimalusel, kui mu enesetunne seda lubab.

Hoia mu teekonnal silma peal, löö ise ka selg sirgu ja vea trennipüksid jalga ning ära ära kao. Jälgi mind ka prettypaula.com!