IRENE TAMBEK: KUIDAS VALIDA õiget partnerit ning vältida valesid?
Pilt: erakogu

On levinud arvamus, et armastus on midagi, mille taha komistatakse või see kukub ootamatult taevast alla nagu augustiöised tähed. Arvatakse, et tõeline ja igavene armastus on tunne, mis ei hüüa tulles, see on segu kirest ning palavast tõmbest vaimselt ja seksuaalselt, mis kestab Külaliste laulu järgi "rohkem kui tunde." Jõuab kätte aeg, mil tundidest saavad minutid, minutitest sekundid ning armastus saab läbi ning pärast järgmist lahkuminekut tabad end mõttelt, miks te koos olite, kui te ilmselgelt teineteisega koos olema ei sobinud. 

Kui tänases Eestis valiksid meie vanemad meile kaaslased ning ühiskonnas oleksid aktsepteeritud korraldatud abielud, kas oleks rohkem liite, mis püsiksid? Kas see ootamatu kirg, mis meid armuma paneb, on ka faktoriks, miks me lahku läheme, tülitseme, silmipimestavat armukadedust tunneme või ei viitsi lihtsalt piisavalt vaeva näha? Kas on võimalik õppida kedagi armastama ning teda abielu jooksul tundma õppides veeta koos terve elu?

Ma tahaksin vastata kõikidele nendele küsimustele eitavalt ning paraku leian end mõttelt, et kui mul on nii väga vaja oma vabadust, et armastada, kas ma oleksin ise hea ning püsiv abikaasa või partner üldse kellelegi ja kui oleksingi kellelegi, siis milline ta peaks olema? Kus mina ja veel paljud teised naised teevad vea endale kaaslast otsides? Me analüüsime, kirjutame üles soove, milline peaks olema just see partner, keda MINA tahan. Lõpuks leiame end koos olemast just salamisi soovitud partneriga, aga midagi on valesti, ta ei aktsepteeri või hinda meid sellistena, nagu oleme ning hingeline rahutus tõstab pead. 

Soovitus: järgmine kord, kui kirjutad oma wishboard'ile punkte, millist kaaslast sa sooviksid, kirjuta hoopiski üles, mida sa tahad, et sinu tulevane kaaslane sinus armastaks, austaks ning aktsepteeriks, mitte vastupidi. Äkki päästab see lähenemine meid enne, kui korraldatud abieludele juustustes telesaadetes või perekeskis "jah" ütleme.