Head lugejad, täna pajatan teile veidi sellest, kuidas on möödunud Buduaari kaalulangetaja projekti esimene nädal ning milliseid muudatusi olen oma elustiilis teinud.

Minu eratreener Meritoni Spordiklubis on Evelin Märtson-Nava, kellega tegime tutvust juba enne programmi ametlikku algust. Kohtusime esimest korda 20. oktoobril ning sain ülesandeks kogu järgneval nädalal toidupäevikut pidada. Mul oli päris piinlik seda kokkuvõtet saata, sest pea iga päev toimus midagi ning mu toitumises valitses sõna otseses mõttes kaos. Tegin südame kõvaks ja saadetud see siiski sai. Hilisemalt seadsimegi eesmärgiks: 1) menüüst välja jätta kogu ebavajalik jama; 2) ise toidu valmistamisega tegeleda; 3) oluliselt vähendada alkoholitarbimist; 4) regulaarse toitumise juurutamine koos hommikusöögiga.

Olengi nüüd tegelema hakanud karbimajandusega ehk kogu toidu planeerimise ja ettevalmistamisega, mis aitab mul söömist mitte ära unustada. Ma üldiselt hommikust süüa ei armasta, seetõttu tihtipeale oligi minu esimene (ja vahel ka viimane) söök pärastlõunal. Selleks ajaks olid mu energiavarud muidugi otsakorral ning kiiresti läksid käiku süsivesikuterohked valikud, mis ei olnud just kõige tervislikumad. Tegemist oli tühjade kaloritega, kuid samal ajal elas minu keha toitainetepuuduses, mis on aja jooksul põhjustanud ka palju tervisemuresid. Tööpäevadel olen oma uue režiimiga juba harjuma hakanud, kuid kehale on korralik toitumine ikka veel šokk. Ma loodan väga, et see läheb peagi üle, sest mul on pidevalt süda paha. Olenemata siis sellest, kas olen just söönud/sööma hakkamas või siis lihtsalt eksisteerin. Otsustasin jätkata ka toitumispäeviku pidamist, mille treener kord nädalas üle vaatab. Seekord lisan siia juurde veel kõik toidutšekid ning iga nädala lõpul kirjutan juurde plusside ning miinustega kommentaarid. Eks me räägime toitumisest ka igas trennis, kuid mind ennast distsiplineerib sellise päeviku pidamine üldpildis päris palju ning paneb teadlikult tegema paremaid otsuseid. On lootust, et tervislikuma toitumise järel hakkab mu organism omastama ka rohkem vitamiine, millest mul ikka päris pikalt puudus on olnud. Hakkasin organismi tugevdamiseks juurde võtma ka rauatablette ning B-rühma vitamiinide tabletti, mida arst mulle juba varasemalt rangelt soovitanud on.

Eratreeneri soovitusel alustasime kolme trenniga nädalas ning põhiliselt treenime praegu jõusaalis erinevaid suuremaid lihasgruppe. Lähiajal võtan ka ühe saalitreeningu asemel ühe rühmatrenni kõrvale. Jõusaalitrenni tegin ma viimati 2011. a sügisel, kuid eneselegi ootamatult meeldis see mulle väga. Kuigi tuleb tunnistada, et jõusaalis on trenniga alustamine minu jaoks kuidagi palju raskem kui rühmatrennides käimine. Rühmatrennidest on aegade jooksul minu lemmikud olnud BodyJam, Spinning ja BodyPump ning peamiselt olen ka nendes käinud koos väikeste variatsioonidega. Kui nendes trennides on põhiliseks mureks olnud see, et kuidas võhm otsa ei saaks, siis jõusaaliga on teisiti. Mul on alati väga nõrgad käed olnud ning kuna kaal on samuti suur, siis on harjutused ikka parajaks väljakutseks. Mulle trennid meeldivad, kuid tean, et alustamine ongi kõige raskem ning vormi edenedes läheb juba veidi kergemaks. Korralik soojendus ning pärast trenni venitamine kuulub protsessi juurde, kuid pärast igat trenni on mul praegu selline tunne, justkui oleksin kere peale saanud. Tegin ju viimati trenni kevadel, mis oli õige mitu kuud tagasi. Tore on avastada, et mul täitsa kuskil eksisteerivad lihased, mille olemasolust mul aimugi ei olnud. Kui töölt kõnnin Meritoni veidi kiirema sammuga, siis hiljem meenutab mu kõnnak pigem lonkimist. Küll on see aga hea võimalus kolme kilomeetri ulatuses samme päevale juurde saada. 

Muidugi tahaksin ma elada ideaalses maailmas, kus mu on toitumine korras nagu Norras, süda ei oleks pidevalt paha, kaalunumbriks 75 kg ning oleksin koos naiselike vormidega füüsiliselt elu parimas vormis. Kõik see võtab tohutult pingutamist ning aega, kuid kogu tulemus on kogu protsessi vältel valatud higi ja pisaraid väärt. Nii tore on märgata, kuidas selle lühikese aja jooksul on juba väikesed muutused enesetundes tekkinud. Esimene nädal tõi kaasa -2 kg kaalulanguse ning -5 cm kõhuümbermõõdus.

Ma olin tulemuse peale ikkagi veidi üllatunud, sest kuigi ma olen päris palju muudatusi teinud, ei suuda ma nii lühikese aja peale kõike veel ideaalselt teha. Selleks läheb psühholoogiliselt päris palju aega ning kui see oleks nii kerge, siis tänasel päeval ei oleks ma sellises seisus, nagu ma olen. Olen seltskonnas küll alkoholitarbimist vähendanud ning ilma valehäbita koosviibimistel/väljas lihtsalt sidrunivett jooma hakanud, kuid 1-2 pokaalini nädalas ma siiski veel jõudnud ei ole. Vana kohvisõltlasena läheb mul ka kohvi veel 2-3 tassi päevas, mis tervisele samuti just kõige kasulikum ei ole. Lisaks olid viimasel nädalavahetusel mu toidukogused miniatuursed, sest mul lihtsalt ei olnud absoluutselt isu. Õnneks läks mul kaal sügise alguses katki, mistõttu ma end igapäevase kaalumisega hulluks ajada ei saa ning teeme seda spordiklubis kord nädalas, kui mõõte võtame. Üritan järgmistel päevadel ikka rohkem süüa ning tervislikuma toidu abil kehale õigeid toitaineid anda. Sammhaaval liigun ma oma eesmärkide poole, kuid tööd on siin veel kõvasti teha. Iseenda analüüsimine ja murekohtade teadvustamine mõjub küll kohati rusuvalt, kuid pikemas perspektiivis on sellest palju abi. Probleemi tunnistamine on juba suur samm lahenduse poole.

Olen end küllaltki avameelseks inimeseks pidanud, kuid tulla oma kõige raskema ja isiklikuma teemaga avalikkuse ette - see on ikka väga harjumatu tunne veel. Tulin oma esimese Buduaari kolumni teemaga välja ka oma Instagrami ja Facebooki kontol ning alguses jättis süda ikka lööke vahele. Iga like/kommentaar tähendab ju seda, et inimesed on reaalselt minu lugu lugenud + veel kõik teised, kes postitust lihtsalt näinud. Kohati on see hirmus, kuid samas ma ka tunnen, et see n-ö alastiolek on mulle endale vajalik, sest tahaksin lihtsalt kord elus sel teemal aus olla. Ma ei kujuta ette ka kui palju on reaalselt neid neiusid, kes on oma elus kannatanud söömishäirete käes. Miskipärast ma kardan, et see number ei ole nii väike. Koolikiusamisest veel räägitakse, kuid söömishäired on minu meelest meie ühiskonnas veel küllaltki tabuteema olnud. Eelistasin minagi sotsiaalmeediasse pigem postitada üritustel tehtud pilte kui rääkida oma kaalumuredega seonduvast. Loodan, et ehk on minu teekonnast ja kirjutistest abi ka teistele kaasvõitlejatele.

Veel kord imestan, kui toetavad ja armsad võivad inimesed olla, suur aitäh teile! Kõik see annab jõudu ja motivatsiooni juurde, et pahalane ükskord võidukalt alistada.

Armastusega

Birgit