Head lugejad!

Aasta lõpp on peagi kätte jõudmas ning läheneb ka kokkuvõtete ja uue aasta plaanide kirjapanemise aeg. Ilmselt teen seda mõnel pühadeaegsel päeval iseendaga kohtingule minnes, ise mõnusalt kohvitassi taga istudes. Tunnistan, et mulle meeldib planeerida ja suurelt mõelda - haarata üks imeilus märkmik ning südamelt kõik kirja panna. Millised on teie eesmärgid uueks aastaks?

Ma olen endale uueks aastaks seadnud küll eesmärke, kuid tundub, et esmakordselt on klassikaline „1. jaanuarist hakkan trennis käima ja tervislikult toituma“ klišee minust jaanuari alguses mööda minemas. Sel aastal alustasin ma oma trennide ja toitumise parandamisega juba novembri alguses ning tänaseks päevaks on möödunud veidi üle viie nädala. See teeb kuidagi jõulupidude- ja pühadehooaja kergemaks, sest tervislikumad harjumused on juba mõtetes kinnistunud. Loodan, et see oli ka viimane kord, kui tervisliku eluviisiga alustama pidin ning järgnevatel aastatel on see juba mu elu loomulik osa.

Ometi tundub nii kerge enesele lubada, et tervisliku eluviisiga alustamine algab just teatud märgiliste kuupäevade pärast, olgu selleks siis aastavahetus, jõulud, sünnipäev või mõni tähtpäev. Buduaari uue kaalulangetaja üleskutse esimesest päevast lubasin enesele, et seekord kandideerin. Kõrva sisse sosistas iga päev üks tegelinski: “Birgit, see on sinu võimalus!”. Kuigi mulle meeldib kirjutada, lükkasin ma kirjaga alustamist üha rohkem edasi. Kui kandideerimiseni olid veel järel loetud tunnid, sain aru, et nüüd või mitte kunagi. Põhjus, miks ma seda edasi lükkasin, sai mulle hiljem selgeks. On meist pea igaüks enesele sisendanud, et “homsest hakkan tervislikumalt toituma”, “homme lähen trenni”, “täna luban endale veidi magusat, homsest enam ei patusta”, „uuest aastast uue hooga“, „suveks saledaks“ jne. Seis oli aga selline, et homset ma enam oodata ei saanud ning tegutsema pidi kohe… ja see tundus nii reaalne, põnev ja hirmuäratav samaaegselt! Ma olen äärmiselt tänulik ja õnnelik, et selle teekonna ette võtsin. On loomulik, et see protsess käib koos tõusude ja mõõnadega, sest ei ole olemas perfektset inimest. Minu jaoks on tähtis see, et ma kõigest hoolimata pingutan parema minapildi pärast edasi. Olgugi et seal takistusterajal võib esineda jõulupidude/ürituste ajal üksik koogitükk, maitsev juust (parmesan on üks mu suurimaid nõrkusi) või mõni muu toit, mida ma ise teinud ei ole. Sellest hoolimata üritan teha paremaid valikuid ka väljas olles ning kogused kriitilise pilguga üle vaadata. Ilmselt saab see ka mu eesmärgiks kahel jõuluõhtusöögil, kuid sellest juba rohkem muljeid aasta alguses.

Viie nädala jooksul olen õppinud end paremini tundma. On ka minul täiesti seletamatuid tujude kõikumisi, kuid üldiselt olen muutunud tasakaalukamaks. Olen aru saanud, et number on lihtsalt üks number ja ma ei tohiks end toitumisega karistada. Oluline on enesetunde paremaks muutumine, energia ja enesekindluse kasv ning kontroll oma elu üle, mida ma tänu korralikule toitumisele ja trennile olen saanud. Seltskonnaüritustel ja väljas käimist ei ole ma jätnud, sest tegemist on suure osaga minu identiteedist. Igapäevaselt jõuan trennide, hobide, ürituste ning kokkusaamiste tõttu koju üsna hilja, kuid olen siiski vaikselt õppinud oma keha kuulama. Kui on ikka migreenihoog ja energiavaru täiesti nullis, siis olen pigem koju puhkama jäänud. Muidugi on mind vallanud süümepiinad, sest tahaksin ikka voodis pikutamise asemel toredate sõpradega aega veeta, kuid ma tean, et teinekord läheb jälle paremini. Viimased kaks nädalat on möödunud tegelikult väga kihvtilt. Trennid on mul 3-4 korda nädalas, kuid lisaks olen käinud mitmel jõulupeol, filme ja teatrietendusi vaatamas, raadios reisimisest rääkimas, sõpradega koosviibimistel, korraldanud naistega Itaalia toidu kokkamise õhtu, organiseerinud jõulupidu jne. Kuigi meile kõigile on antud päevas 24 tundi, siis aja planeerimisel jõuab nii mitmeidki asju ära teha (mis muidugi ei välista tunnet, et ma ikkagi piisavalt palju ei tee, aga see on juba minu enda teema). Olen varasemalt just kiiret elutempot ja aja puudumist vabanduseks toonud, miks ma korralikult süüa ei jõua. Nende paari nädala jooksul olen tegelikult aru saanud, et ise söögi valmistamine ei võta üldse nii palju aega. Isegi kui vastu esmaspäeva pool üks öösel koju jõudsin, võtsin paar minutit aega, et klaasitäie tatra jaoks kaks klaasi vett keeta. Hommikuks oli tatar kausis valmis ning tuunikalakonserv külmkapis käeulatuses. Varasemalt ei pidanud ma seda osa elust enese jaoks piisavalt  tähtsaks. Tegelikult annavad regulaarne toitumine ja trenn mulle pikemas perspektiivis just rohkem energiat, et edasi tegutseda. (Pildil vokk ja brokolipüreesupp.)

Siinkohal jagan veidi muljeid ka minu edusammudest, mille üle olen väga õnnelik. On suurepärane, et lisaks enesetundele on paranenud ka kõik muud näitajad. Viimased näidud, mida teiega jagada sain, pärinevad 1. detsembrist ning nendeks olid -3,8 kg ning -16 cm. Tundub uskumatu, aga 8. detsembril rõõmustasin juba -5,7 kg ning -21,5 cm üle. Viimasel, 15. detsembri mõõtmisel oli kaal sama, kuid mõõtude numbrist oli saanud -25,5 cm. Olen hämmingus, et tehtud töö nii hästi mõjunud on. Loomulikult ma ei eelda, et minu mõõdud vähenevad ka projekti edenedes nii kiiresti. Hetkel ma sellepärast aga ei muretse ning tunnen lihtsalt edusammudest rõõmu.Kaalulangetaja Meritoni Spordiklubi

Kui rääkida trennist, siis mul on tunne, et kõige suurema muutuse on läbi teinud minu selg. Seda näen nii piltide kui trennides tehtavate harjutuste pealt. Samuti on jõudsalt kahanenud talje, kuid käsivarte ning puusadega näen ma juba rohkem vaeva. Viimasel ajal olemegi treeneriga rohkem harjutusi just puusadele tegema hakanud. Need harjutused on märksa raskemad, sest löövad pulsi üles, kuid seda toredam on arengut näha. Mul on hea meel, et ka puusadelt sentimeetrid vaikselt kahanema hakkavad. Küll järjepidevus ükskord võidu toob. Lisaks jõusaalitrennile olen katsetanud paari rühmatrenni, mis on mulle väga meeldinud. Olen Meritoni Spordiklubis käinud Bodybalance, Bodypump ning SH'BAM trennides. Kõik on omavahel piisavalt erinevad ja vaheldusrikkad trennid. Eelmises postitusest juba mainisin oma armastust tantsimise vastu ning SH`BAM trenn täitis mu ootused. Seekordses trennis oli kasutuses ka üks suurem kombinatsioon Bodyjami vanemast kavast, mis mulle juba meeldivalt tuttav oli. Ma ei oska kirjeldada seda laengut, mida ma tantsimisest saan, aga see on üks väga hea tunne! Võtsin esimest korda ka selle aja ning läksin pärast eilset trenni Meritoni Spordiklubi saunadesse. Olen korduvalt seda teha soovinud, aga vot, mis juhtub kui asju edasi lükata. Esmaspäevased trennid on füüsiliselt kõige raskemad, seega oli ikka mõnus tunne küll pärast trenni saunas lõõgastuda. See tuletabki mulle meelde, et peaksin saunades ja veekeskuses käimise ühe oma uue aasta eesmärgina kirja panema. Minu jaoks on puhkamine veel suur oskus, milles ma kavatsen tulevikus palju paremaks saada.

Seekord on mul teile juba veidi rohkem pilte jagada! :) Imeilusat jõuluaega teile!

Armastusega
Birgit

Meritoni Spordiklubi