ANNELI LUGU: MA EI TEADNUD, et olen rase
pilt: freeimages

Seda on siiani raske uskuda, et see juhtus minuga. Kõik kuulevad ja loevad mingeid X-lugusid, aga vahel tunduvad need liiga uskumatud, et tõsi olla. Ometi on reaalsed inimesed, kellega need juhtuvad ja üks neist olengi mina. Ma olin rase enesele teadmata.

Lapsi me mehega ei soovinud. No igatahes mitte lähiaastatel, kuigi mõlemad parajas vanuses. Olime oma seltskonnas pea viimane lastetu paar ja see sobis väga hästi. Seda enam, et mehel on eelmisest kooselust laps, noorelt ja planeerimatult saadud. Alati, kui kellelgi külas sai käidud, lahkusime kergendustundega, sest kodus oli mõnus vaikus ja emotsiooniotsuseid palju. Tahtsime, sõitsime viimaste pakkumiste kohtadesse, tuli mingi muu soov - sai mindud ja tehtud. 

See lapsesaamise mõte oli mulle niivõrd hirmutav ja neid põhjuseid oli palju. Armastasime vabadust ja ilu, mina hoolitsesin enda ja kodu eest ja meil valitses tülideta harmoonia. Teadsin ka, et kõigest jääb maha jälg ja olgu laps kui kallis tahes, minu rikutud keha ei oleks olnud enam tema soovunelm. Ma saan aru, et kõik ajas muutub ja ilu on kaduv, aga need, kes on uhked oma armide üle, no ei usu neid naisi. Arvan, et kui neil oleks valida, siis nad valiksid peale sünnitust endise keha, rääkimata muust.

Mingist ajast saadik hakkasin rohkem trenni tegema. See aga muutis mu igakuist perioodi, mis hakkas olema vaid ühel päeval kuus. Ma sellele suurt tähelepanu ei pööranud, sest kellele ei meeldiks see vaev päevaga mööda saata. Mõne kuu pärast hakkasin tundma vasemas küljes mingit survet, mõtlesin, et kui ei kao, siis varsti lähen arstile. Ikka varsti, mitte kohe.

Möödus veel paar kuud... kuni olin otsaga günekoloogi laual ja 26ndat nädalat rase. Seda, et rasedus on, teadsin nädal enne, hakkasin tundma imelikke mullitavaid liigutusi. Muid tunnuseid endiselt polnud, ei olnud muud märki, et minu sees liigutab 800grammine väike inimene. Neid tundeid on raske kirjeldada. Oli hirmu, paanikat, sekka rõõmu ja muidugi kopaga muret. Eelkõige lapse tervise pärast, sest ühtegi testi ju polnud tehtud. Selgus, et kõik oli korras. Kõht oli mul väga olematu ja kõik muu nagu ikka, rinnad tavasuurusega, iiveldust või väsimust ei täheldanud. 

Kui mees sai teada, oli šokk ta elu suurim. Seda enam, et beebi pidi ümmarguselt kolme kuu pärast ilmale tulema. Me olime pikki aastaid koos olnud ja ta otsustas mu juurde jääda, kuigi andsin vabalt valida. Ja ausalt - ma poleks olnud pettunud, kui ta oleks vastupidi otsustanud. Sünnitama läksin üksinda, teisiti ei kujutanud ettegi. Suhe oli mulle oluline ja olin kuulnud armastavaid pereisasid ütlemas, et kui neil oleks olnud valida, oleksid nad kodus olnud. Ongi kahtpidi inimesi, ühed ei kujuta ette koos, teised üksinda. Ma mõistan neid, lihtsalt muu viis polnud minu jaoks. Lapsega kohanemine võttis oma aja, aga saime hakkama ja muidugi armastame teda väga. Lausa nii väga, et vahel hakkab tema vaatamisest valus.

Mõtlen, et küllap on põhjus, miks ta nii väga soovis siia ilma sündida, et pidi seda tegema salaja. Minu keha muide ei muutunud grammigi. Nädal peale sünnitust olin kõhnem kui enne ja muutuseid pole ka peale imetamise lõpetamist. Proovime oma suhet hoida samasugusena kui enne. Lapse kõrvalt veidi raskem, aga võimalik. Olen arvamusel, et kooselu õnnes on naisel suurem roll, seega näen ise ka vaeva. Imetlen üksikemasid väga, aga ise ei tahaks seda kohe üldse. Vanemate käitumismuster kandub üldjuhul üle ka lastele ja sellepärast peame hoidma paarisuhte korras.

Mõtlen ka, et kas peaks korra kvartalis tegema testi või siis usaldama süstide toimet edasi...