Taaskord on möödunud üks äärmiselt kiire nädal. Eelmiste nädalatega võrreldes olen saanud uuesti ree peale. Käinud vähemalt 4 x nädalas trennis ja toitumise jälgimine käib ikka selle kõige juurde.

Küll aga pean tunnistama, et esimest korda augustikuust saadik tarbisin ma eelmisel nädalal ühe pokaalikese head gruusia veini. Mu emal oli nimelt sünnipäev ja sellest ühest pokaalikesest ma lihtsalt ei olnud nõus loobuma. Tuletan siinkohal meelde, et just Role programmi pärast pole ma alkoholi tarvitanud. Kui arvestada seda, et kogu see aeg, mil mu ema mul külas oli, nautisid nad mu elukaaslasega  3 päeva järjest sünnipäevatorti, siis selle veini osas võib ehk silma kinni pigistada. Päris „vahva“ oli serveerida hõrku mango-aprikoosi toorjuustukooki, ilma et ise tükikestki saaks . Nii tahaks ju... tegelikult. Aga ei, ma ei tohi rangust ja enesedistsipliini kaotada, sest mul on ju eesmärk ja kõik me teame, et kui sa tahad oma eesmärgini jõuda, siis sa ei tohi libastuda. Mul käib ikka pidevalt selline seesmine dialoog iseendaga, kus ma end „lõdvemaks laskmise eest“ igatmoodi üritan ära päästa. Võib-olla ma üldse mõtlen liiga palju? Ja keskendun liigselt eesmärgile, nautimata praegust hetke, olles siin ja praegu? Mul oli au töö raames viibida sügisseminaril ja kuulata sellist huvitavat meest nagu Raul Rebane (Gerd Kanteri tiimi looja), kes panigi mind selle teema üle mõtisklema. Ma olen liiga eesmärgis kinni ja seetõttu läheb see kõige vahvam aeg kaotsi, ilma et ma seda märkakski. Ma nõuan endalt nii palju, et ma olen lakanud nautimast tegelikult seda, mis on praeguseks saavutatud. Jah, selle asemel, et võtta suure hurraaga komplimente vastu, vastan ma viisakalt, et oh, mis te nüüd, ma olen alles POOLEL teel. No kurat küll! Vabandage mu kõnepruuki siinkohal, aga nautida tuleb seda, mis sul just praegu olemas on, ja sinna veel natukene juurde unistada, ning sellest peakski piisama. Kui see vaid ükskord mulle kohale jõuaks…

Jah, sügis on ka mulle nüüdseks mõju avaldanud ja see tobe kellakeeramine samuti. Elad ja kobad pimeduses, minu jaoks äärmiselt raske aeg. Ma tunnen, et väike sügismasendus tahab vägisi mind külastada. Energiat pole niipalju kui varem ja väsimus on õhtuti kiire tulema. Tahaks vaid valgust ja natukenegi päikest, siis oleks kohe nii hea olla.

Oktoobrikuus saab Role programmi alustamisest samuti 3 kuud. Ütleme nii, et nüüd on küll VIIMANE aeg kõik üle vaadata, sest see toitumine on natukene raskemaks sügisega läinud. Suvel oli kuidagi kergem, värskeid tooraineid sai kergemini kätte ja ega suvel palju vaja olnudki, salatike ja puuviljake ja sellest piisas. Hetkel aga tunnen, et see praegune menüü enam ei toimi nii hästi ja midagi tuleks üle vaadata, muuta. Kui ma õigesti aru sain, siis nüüd novembri alguses peakski mul toimuma Role programmi konsultandi  dr. Raudlaga kohtumine, et üle vaadata minu järgnevad sammud toitumises. Loodan, et saan sellest juba lähinädalatel ka teile kirjutada.

Teate, kui eelmisel nädalal Arcticus ühes trennis käisin, siis tabas mind kummaline äratundmisrõõm/kurbus. Tegemist oli taaskord ühe rühmatreeninguga ja rahvast oli hästi palju ja mulle  jäi silma üks tütarlaps, kes oli üsnagi ülekaaluline. Ma vaatasin teda ja ma tajusin tema ebamugavustunnet endas. Mul hakkas temast lausa kahju. Tema olekust võis välja lugeda, kui ebamugavalt ta ennast just parajasti seal ruumis tundis. Ma ei tea, kas see oli ta esimene trenn ja kas ta oli Arcticuga alles liitunud, küll aga teadsin, et olin ise kunagi samasugune. Sama ebakindlalt ja ebamugavalt olen ka mina end väga pikalt tundnud, alates kehalise kasvatuse tundidest koolis ja lõpetades ükskõik millise spordiüritusega. Igatahes, sel hetkel tahtsin ma nii tema juurde minna ja öelda, et rahu, kõik on korras, sa oled õiges kohas. Anna endast trennis parim, tee harjutusi nii hästi kui oskad, lase end vabaks ja naudi hetke. Loomulikult ma ei teinud seda, aga hiljem selle üle järele mõelnud, otsustasin, et kui seda tütarlast veel trennis nägema peaksin, siis kindlasti proovin temaga rääkida. Võib-olla on tema minust siiski targem ja jätkab trennides käimist ja ei loobu mingi nõmeda arusaama pärast, et trennis käivad ainult trimmis ja kõhnad tüdrukud. Masendav mõelda, et mina kunagi just nii mõtlesingi.

Olge siis ikka tublid ja loodan, et sügis mõjub teile rõõmsamalt kui minule.

Päikest,
Inna
Minu kaal 72,4 kg.