Ja nii see läkski… Eelmise nädala loos rääkisin oma valutavast tarkusehambast, mis mind jalust niitis. No võib öelda, et ta niitis mind lõplikult. Nädalane antibiootikumide kuur, haigusleht ja lõplik hamba eemaldamine ei jäänud tulemata. Kogu see „lõbu“ tähendas minu jaoks seda, et kuni selle nädala neljapäevani ma trennis ei käinud.

Mul pole kogu selle aja jooksul veel nii pikka vahet trennidesse jäänud, ja uskuge või mitte, aga see annab ikka vägagi tunda. TRENN annab ENERGIAT ja mitte vähe! Selle perioodi jooksul olin ma üsna loid ja laisk, kui nii võib öelda. Ega ma ei eeldanudki, et  enne ja pärast sellist väikest kirurgilist protseduuri väga ringi tatsaksin, küll aga eeldasin, et olen energilisem. Ja ega mu tuju ka väga laes ei olnud. Siit ka järeldus, et ma võin küll nädal aega laiseldes „lakke vaadata“, aga ma olen aru saanud, et trenni tehes on ikka kohe kõvasti parem olla. Tõesti on. Ma tunnen ennast siis palju paremini, ja minu tuju on ka tunduvalt rõõmsam. Tee trenni, siis oled rõõmsam.

Võib-olla ma kujutan ette, ma ei tea, aga mulle tundub, et see 2 nädalat, mil pole trenne teinud, on ka minu keha lodevamaks muutunud. Siit jällegi järeldus, et mulle meeldib peeglist vaadata igal juhul trimmis ja treenitud keha kui võib-olla kiire kaalukaotusega lodevaks muutunud keha.
Loomulikult on selle nädalaga kaal langenud, ega ma ju eriti süüa saanud, kui veremaik suus ja poolt suud ei saa avadagi. Kaalulanguse üle on mul ainult hea meel. Kunagi kirjutasin, et minu vähim kaal, mille  saavutasin, oli 72 kg. Ma olen kohe-kohe seda numbrit kätte saamas. Ja siis  hakkavad järgnema juba kaalunumbrid, mida minu silmad siin elus näinud ei ole. Saaks selle 6-ga algava numbri juba vaid ette.

Eile juhtusin rääkima oma sõbrannaga taaskord kaaluteemadel ja meil tuli jutuks selline teema, et kui oled parajasti paar kilo raskemaks muutunud, siis kuidas need PAAR kilo su enesetunnet mõjutavad? Ma tean inimesi, kellele paari kilo juurdetulemine ei tähenda midagi. Samal ajal tean ka väga palju selliseid naisi ja tüdrukuid, kellele juba 2 liigset kilo ei mõju mitte füüsiliselt vaid pigem psüühiliselt. Siinkohal ka küsimus teile, kes te parajasti seda juttu loete, kuidas teid mõjutab paari liigse kg lisandumine? Kui ma enda vaatevinklist räägin, siis KOHUTAVALT. Kui palju on olnud üritusi, kuhu ma olen jätnud minemata, ja seda just sellepärast, et ma ei tunne end oma kehas hästi. Vaatad hommikul peeglisse ja mõtled: issand, ma olen nii paks, ma ei taha täna mitte kuhugi minna. Või oled üritusel (peole minnes olid kodus oma väljanägemisega väga rahul) ja kogemata juhtud vaatama oma keha peegeldust kusagilt ja tunned, kuidas tahaksid häbi pärast maa alla vajuda. Tunne on selline, nagu vaataks emavaal sulle peegeldusest vastu. Kusjuures siinkohal võib tekkida arvamus, et ma olen ebakindel ja mul pole eneskindlust. Lükkaksin selle väga kiiresti ümber, ma võin olla ebakindel oma keha suhtes, küll aga mitte kunagi millegi muu suhtes. Vaevalt, et inimesed, kellega ma esmakordselt tutvun, mõtlevad, et mul on probleeme oma kehakaaluga. Ainult mina ise tean/teadsin seda ja mõned lähemad sõbrad. Noh, nüüdseks teate juba teie ka seda.

Mõnes mõttes ma imetlen neid korpulentsemaid naisi, kes tunnevad oma kehas end väidetavalt väga hästi. Tõepoolest imetlen, aga ma küll kahtlen, kas nad tõesti kusagil väga sisimas ka nii arvavad? Tõstavad mõlemad pöidlad püsti ja ütlevad, et nad on rahul. Või on see lihtsalt leppimine, sest nii on lihtsam? Jaanalinnu efekt? Igatahes, mul on hea meel iseenda üle, et nüüdsest ma ei jäta mitte ühtegi üritust vahele, kuhu mind vähegi kutsutakse. Ma olen vaikselt hakanud jõudma selleni, et minus on võimu võtmas meeletu  edevus (loodetavasti ei jää edevus minu üle võimust võtma igavesti). Jah, ma naudin seda vaatepilti, mis mulle peeglist vastu vaatab (riietega küll:D). Ja ma usun, et ma jõuan ka selleni, et ma vaatan ennast ükskord riieteta ja ma olen RAHUL.

Minu kaal  73,4 kg

Kaunist ja kuldset sügist teile,
Inna