Olenemata sellest, kas üks naine on õnnelik või õnnetu, kulutab ta palju aega ja energiat mõtlemisele, kohati isegi liiga palju. Kas see on omapärane ainult naistele? Või kimbutab selline probleem ka tugevama soo esindajaid? Enamasti on selline käitumisviis omandatud siiski naistele, vähemalt sellisel kujul, mis muresid suuremaks mõelda aitab.

Olgugi, et see ei tee meist kedagi õnnelikumaks, leiad sa end liigagi tihti nii pingsas mõttetöös, et isegi mööduva politsei vilkuri hääl ei suuda su keskendumist katkestada. Millest me, naised, siis nii palju mõtleme?

Minevik. Kuidas oleks saanud asju paremini teha ja lõputu analüüsimine, miks üks või teine asi nii läks. Oleks siis, et sellest oleks tuleviku mõttes kasu, et see mõtlemine aitaks eesseisvates sarnastes olukordades paremini hakkama saada, kuid tihti peale läheb kogu arutletud tarkus just kõige vajaminevamas olukorras meelest ära. Minevikku ju ei muuda ja väidetavalt sõltub 95% inimese tulevikust just käesolevast hetkest, mitte minevikust. Aga taas kord suudame me endale väikseid ja suuri minevikuprobleeme tänasesse päeva tuua.

Mina ise. Milline ma olen, milline ma tahaksin olla, milline ma võiksin olla ja milline ma tegelikult suudan olla. Välimus, olemus, kõik. See arutelu ei lõppe vist iial, sest igal pool, kuhu üks naine oma pilgu pöörab, vaatavad talle vastu kaunid modellid, üks kenam kui teine - televiisoris, ajakirjas, tänavareklaamil, vastutulevate inimeste näol jne. Iga naine võrdleb end teistega, kes rohkem, kes vähem, aga me kõik teeme seda. Ja tegelikult enamus neist naistes polegi ju meist endast paremad ... asi ongi enesetundes, aga sellega on nii, nagu on - ühel päeval taevas, teisel päeval madalam kui muru. Samas, ega see mõtlemine tegelikult asja ju ei paranda, vahel teeb isegi halvemaks. Teised inimesed ei märka ühe naise juures pooligi neid asju, mille üle ta ise unetuid öid veedab. Seega, naised, jätke oma hing rahule, iga üks on kaunis just oma erilisel viisil.

Analüüsimine. Sind vaevab mingi üks kõige lühikesem lause, mida keegi ütles, aga sina ei suuda seda oma peast välja saada. Mõtled iga sõna üle oma tunnijagu ja siis veel natuke. Ütlejal võis see täiesti kogemata suust välja lipsata, sina aga otsid selle tagant varjatud tähendust, põhjendust ja kes teab, mida veel. Kellel poleks selliseid asju ette tulnud?
Ja siis veel suhted - neid ei jõua ükski naine vist ära analüüsida! Samas, on ju ka palju mille üle mõelda. Miks partner ühel või teisel viisil käitus. Miks ta midagi ütles. Miks ma ise nii tunnen või mõtlen. Kuidas ma tahaks, et asjad oleks ja kuidas nad tegelikult on. Mis oli kellegi teisega ja lõputu võrdlemine sõbrannade suhetega või ajakirjast loetuga.

Enamus naisi mõtleb palju ja mõtlemine valmistab meile kõige rohkem probleeme, sest me kipume probleeme liiga suureks mõtlema. Mis siis teha? Unustada igasugune mõtlemine ja oma tegude analüüsimine? Ei, see pole lahendus. Pigem tuleks meeles hoida lihtsalt mõtlemise kuldreeglit, mis aitab meil õnnelik olla ja vähem probleeme suureks mõelda. Kuldreegel on järgmine:
Eilsel ei ole tähtsust, sest seda enam ei muuda, las see puhkab rahus nagu kallis lahkunu. Homne on ettearvamatu, seda ei pruugi üldse tulla ja kui sellele liiast mõtled, siis võib pettumine olla väga suur, kui see nii ei lähe. Mis loeb, see on tänane päev- mõtle vaid sellele, mida see sulle toob ja pakub. Ning tunne rõõmu praegusest hetkest- sest kui kõik eilne ja homne kõrvale jätta, siis ei ole sellel praegusel hetkel, mil arvutis istud ja seda loed, ju mitte midagi viga. See on ilus hetk, naudi seda, ja ka iga järgmist hetke. Naudi puhast hetke, nagu see on, ilma eilse ja homseta.