Memorial Day oli see päev, kui kloorivees ligunemine ja maksa leotamine ametlikult läbi sai. See oli esmaspäev ning ametlikult töölt vaba. Memorial Day on kõikide sõjas surma saanud Ameerika sõdurite mälestuspäev. Ameeriklaste endi väitel oleksid manalateed läinud sõdurid soovinud sellel päeval suurt bailat ning sellepärast ongi see päev pigem rahvuslik pidupäev - minnakse kas kaatriga järvele, kuskile basseini äärde või lihtsalt kellegi juurde grillima ja õlut või Tequilat jooma. Kui pidu läbi, loivab igaüks oma masinasse ja sõidab koju tuttu ära, mis siis, et alkoholiaurud veel sees on... Texases on ju 0.08 promilli lubatud! Mis siis, et poolpurjus inimene ise hinnata oska, kui palju tal alkoholi veres on. Minu meelest väga paljud inimesed ülehindavad oma sõiduvõimet ning libisevad koju ikka korraliku promilliga, mina ei astuks sellises olekus treppidelegi. Inimene peaks ikka aru saama, et alkohol vähendab reaktsioonikiirust kordades ning ükski seadus seda ei suurenda. Ja nii sõidadki õhtul hilja kodu poole, mõtled omaette, kui mitu protsenti juhte kiirteel tegelikult ebakaines olekus on. Mõtlemapanev. Kusjuures huvitav on veel see, et Texases keegi sind puhuma nüüd küll ei pane, politsei kasutab hoopis primitiivsemaid meetodeid: katsu nina, seisa ühel jalal, kõnni sirge joone järgi jne. Alles peale selliste kehaliste katsete ebaõnnestumist tehakse ametlikud testid: puhumine, vere või uriinitest. Igal juhul, kui süüdi jääd, on karistus karm. Väga karm! Peale mitmekümnetuhande kroonist trahvi pannakse sind veel 72 tunniks kuni 180 päevaks kongi, konfiskeeritakse minimaalselt 90 päevaks juhiload ning autosse paigaldatakse sinu enda kulul alkoholiseade. Kusjuures need karistused on leebeimad ja kehtivad esmakordsel vahelejäämisel. Üks suurimaid seaduserikkumisi terves USA-s ongi tegelikult aurude all sõitmine, olgu selleks siis kanep, alkohol või kangem kraam. Tegelikult õige ka, arvestades näiteks Texase meeletut liiklust on see täiesti õigustatud.  

Kui juba politseist juttu on, siis viimasel ajal on mind imestama pannud nende võimupiiride puudumine. Texase politsei arvab end omavat õigust sinu ning sinu autoga teha pea kõike, mis vähegi pähe tuleb. Siin on näide: sõitsin öösel kella ühe ajal Dallasest peolt koju. Kiirust ei ületanud ja muudmoodi ka seadust ei rikkunud. Poole tee peal pidas politsei mind kinni ja hakkas nahhaalselt ahistama. Dokumendid küsitud, algas ülekuulamine: kust sa tuled, kuhu sa lähed, kus sa töötad, kus sa elad, mis sul pudelis on, kas sul relv on, oled sa olnud arreteeritud, oled sa purjus, kus klubis sa käisid, jne. Ebameeldiva intervjuu lõppedes valgustas ta oma nõmedalt ereda taskulambiga mu auto läbi, uuris ja küsis, et kas mul on autos midagi, millest ta huvitatud võiks olla? No oleneb, mida sa otsid, onuke. Kumminukke ja pornovideosid mul täna kaasas pole, mõne õllepudeli võib-olla leiab, aga see on kõik. Kuid nii palju olen ma õppinud, et kõva mutti mängima hakata pole lihtsalt mõtet. Niisiis, ütlesin lihtsalt EI, ja kõik. No aga tõsiselt, mis vastust sa mult siis ootad? Puhtsüdamilikku ülestunnistust, et mul on istmete all kotitäis kokat, tagaistmel Kalašnikovi automaat ja pagasis alasti väiksed lapsed, keda ma kohe metsa vägistama lähen? Tõsiselt, nii naiivne? Ja veel politsei...  Kui terve see „kohtuprotsess“ enamvähem läbi oli, julgesin küsida, mis põhjusel mind üldse kinni peeti. Tuli välja, et minu tagumine numbrimärgituli ei põlenud. Ma olin sõnatu. Ja sellise „kriminaalkuriteo“ eest koheldi mind nagu viimast narkonirki. Väga alandav ja ebameeldiv kogemus ning kahjuks mitte ainuke selletaoline. Kõige toredam asja juures on see, et koju jõudes kontrollisin oma väidetava katkise tule üle ning kõik oli parimas korras. Kohalik politsei lihtsalt igavleb ja mängib rahulikult FBI-d.

Nädalavahetusel käisin sõbrannaga Dallases peol. Klubikultuur on seal kõvasti teistmoodi kui meil Eestis. Enamus klubidesse saab tasuta sisse ja VIP staatuse saamine pole mingi probleem. Süsteem toimib nii, et igal klubil on Promotorid, kes otsivad klubikülastajaid ja lisavad nad hea meelega VIP listi, sest nende tasu oleneb sellest, kui palju inimesi nende nimekirja alusel ennast kohale veab. Klubi põhikasum tuleb ikkagi ju baarist ning  tasuta pidu võrdub rohkem rahvast, rohkem baarimüüki ja suuremat kasumit. Promotorid otsivad sind ise üles, aga kui jääd kahe silma vahele, siis leiad mõne Facebookist kindlasti!   

Klubis sees avaneb aga „võrratu“ vaatepilt! Neiud on eranditult kõik üliliibuvates hiiglaslike dekolteedega kleitides, mille alt vilgub kas push-up bra või no bra. Parimal juhul lõppevad need kleidid tagumiku all. Meigiga ei koonerdata ning kontsade kõrguseks on minimaalselt 12 cm. Kõige kurvem asja juures on see, et paljudel tüdrukutel/naistel puudub täielik enesekriitika ja paar numbrit liiga väikese vorstiklieidikese pigistavad selga ka need, kellele on konkreetselt näkku kirjutatud õgin-saasta-trenn-on-nõrkadele. Uskuge mind, see ei ole mitte ühegi nurga alt vaadelduna ilus ega seksikas. Märkuseks veel nii palju, et Eesti mõistes täidlane on USA-s skinny bitch. Tehke omad järeldused.

Kui meil klubides tähendab tantsimine puusade ja jäsemete muusika rütmis liigutamist, siis seal lihtsalt hõõrutakse üksteise otsas. Mida rohkem asjaosalisi, seda parem. Kusjuures muusika rütm või tegelikult muusika kui selline on asja juures täiesti ebaoluline komponent. Hõõrumise positsioone on tavaliselt 2, mees taga, naine ees ja vastupidi, kuid inimlooma fantaasia on lõputu ning esineb ka teisi klubiporno vorme. Mida seksuaalsemad liigutused, seda rohkem saaki ehk mehi klubist püüad. Aga saagile meeldib ka nurgalavadel toimuv striptiisishow. Klubides on kohal ka karvaste saabaste, stringide ja rinnahoidjate väel go-go tantsijad, kes suled hargivahel oma literdatud tagumikke klientidele näkku ja makku sheigivad. Tõsiselt atraktiivne vaatepilt, kohe ilus on vaadata, kuidas noor inimene ennast ja oma keha alandab. Ja rääkides alandamisest, siis eelmisest klubist leidsin rahva vahel eeslit mängiva keskealise mehhiklase. Eeslimees teenib raha tüdrukute seljas vedamise ja piitsasaamisega. Asi toimib nii, tsikk maksab 10-20 dollarit, eeslimees kummardab, tüdruk ronib selga ja annab piitsale valu. Eeslimees siis võtab oma plastikust jalad ja kõnnib nendega küürus seljaga klubis ringi. Milline psüühiliselt stabiilne indiviid on nõus täiesti võõra inimesega sellises haiges ja täiesti ebaseksuaalses rollimängus osalema?

Kogu see loomashow saab läbi kell 2, siis pannakse tuled põlema ja iga roju oma koju. Kujutage ette seda pilti, mis nüüd päevavalgust näeb. Ebakaines olekus naisolevused komberdavad oma hiigelkontsadel sihitult ringi, olematud kleidid võlukombel pluusideks muutunud, meigikuhi mööda nägu alla voolamas. Kus on kodu? Keegi ei tea, aga kuskil kindlasti. Viimane eeslimehe klient piitsutab aegluubis oma orja ja üritab seejärel sotti saada, kuspool see põrand on. Mõni eriti väsinud gigolo magab, kas kuskil laua all, leti ääres või pingi peal. K-O-L-E! Aga miks ma siis klubis käin, tekib paljudel küsimus? Et tantsida, ennast välja elada. Ja uskuge või mitte, kui paned veidi pikema ja kinnisema kleidi selga ja juuksed kinni, ei tüüta sind peaaegu mitte ükski mees, sest üldiselt meessoost klubihai jahib siiski paljast liha! On aga üks liik olendeid, kelle käest ei pääse ka sellist taktikat kasutades. Nimelt väga suur enamus tsikke suudab ennast kerge vaevaga bi-või homoseksuaaliks juua, ning selle tagajärjel tekib neil vastupandamatu soov ennast kirglikult sinu vastu hõõruda ja sulle jaburaid komplimente teha. Siin ei aita muud, kui lihtsalt seitsme ahvi kiirusel uus tantsuterritoorium leida.

To be continued...
Bounty Hunters, Las Vegas, LA, San Diego etc.  

Vaata galeriid allpool

Buduaar.ee