Appi, kui raske on selliste ilmadega kontoris istuda ja veel vähem end õhtuti  läptopi taha istutada, et ikka oma blogi teile kirjutada. Raske, raske, raske! Täna ehk kisub natukene vihmale ja meeletule kuumusele saab osaks ka natukene värskust.

Paar päeva tagasi, kui parajasti oma kolleegiga lõunapausi ajal poodi jalutasime, ütlesin järsku rõkkavalt naerdes oma töökaaslasele, et EGLIT, kas sa kujutad ette, ma olen praegu pükstes ja kannan maikat. Selle peale Eglit lihtsalt turtsatas ja oli sõnatu. Minu jaoks on see aga niivõrd suur asi. Esimene suvi, kus ma kannan maikat ja tunnen end hästi. Ei, ma ei paki end pikkade varrukatega särkidesse ja pluusidesse ja veel vähem tumedatesse toonidesse. Mu üks pisikestest unistustest, kanda suvel maikat, on täitunud. Appi, see kõlab kuidagi nii banaalsena, aga ma olen rahul. Järgmine suvi tahaksin selle maikaga kanda juba ka lühikesi pükse, selliseid LÜHIKESI..teate ju küll :).

Ma kirjutasin eelmises loos, et ma ei hakka oma eraelu teiega jagama, aga niipalju täpsustan küll, et see lahkuminek kuidagi läks nii ja ei maksa kummagi peale näpuga näidata. Mul oli au ja privileeg, et mu kõrval oli nii kannatlik mees, kes kannatas ära kõik mu tujud, väsimusõhtud, trenniõhtud, tõusu ja mõõna perioodid. Ta oli imeline kaaslane, kes tegelikult oli mulle rohkem toeks kui ma ehk talle välja suutsin näidata ja ma tänan teda selle eest. Mitte kõiki naisi ei ole õnnistatud selliste meestega, mina olin, aga armastus paraku ei allu mõistusele, vaid südamele. Igatahes, minu sügav kummardus Sulle, kes Sa olid kõik need päevad mu kõrval ja lasid mul kujuneda selleks, kelleks olen ma praegu saanud…
Teate, mulle hakkab see nüüd lõpuks kohale jõudma, et ega vist ikka ei ole mõtet olla oma kaalunumbri ori. Tõesti ei ole! Asi on enesetundes, tõesti on. Kui ma ikka tunnen, et püksid hakkavad jalas pitsitama ja särk soonib, siis järelikult on viimane aeg end käsile võtta. Mul on natukene kurb ja olen tegelikult enda peale ka vihane, et vahepeal kilod ikkagi juurde tulid, aga no tõepoolest, nagu mu ema ütles, siis käitun hetkel nagu 16-aastane plikatirts. Peod, klubid... alkohol. Sel ajal kui teised minuvanused  tantsuplatsil jalga keerutasid, olin mina kodus ja ütlesin endale kindla sõnaga, et “ega mind need klubid üldse ei huvita, seal on nagu lihaturg ja klubid on üldsegi mõttetud!“. Tegelikult oli mul lihtsalt häbi sinna minna, olgem nüüd ausad. Jah, ma tundsin end seal halvasti, seepärast oligi alati lihtsam öelda, et mina sellist muusikat ei kuula ja klubid on nõmedad. Nüüd aga ei suuda ma nädaladki klubist eemal oldud, kogu aeg peab jalg tatsuma ja alkoholiga ka suu matsuma. See alkohol on üks kurjajuur, ma ütlen, raske on mitte midagi juurde haugata, paratamatult haarab käsi millegi hea järele.

Nüüd õnneks on kõik sünnipäevad ja jaanipäev möödas, mis tähendab seda, et olen ennast uues elukohas sisse sättinud ja saan keskenduda taaskord oma eesmärgile, mul on see ju veel saavutamata!!! Kaua ometi võib? Tahaksin ikka trenni jõuda nädalas vähemalt 4 korda ja käin nüüd enamjaolt jalgsi tööle, sest see paneb hommikuti kohe mõnusalt seedimise ja kõik muu ka tööle. Kontorisse jõudes olen nii palju värskem ja erksam. Jõusaalis ja rühmatreeningutes on read üsna hõredaks jäänud, aga see ka arusaadav, sest inimesed peesitavad rannas ja teevad sporti rohkem värskes õhus. Muideks, ma vist kunagi rääkisin sellisest trennist nagu PowerLift, ma tahan sellest veelkord rääkida, sest see on lihtsalt nii ÄGE trenn, üks parimaid Arcticus. Super muusika, super kavad ja super treener Aina, kes lihtsalt paneb su endast täismaksimumi andma. Sa tuled, treenid ja võidad! Aina paneb su kangidega sõna otseses mõttes rokkima! Lihastreeninguna BodyPumpile väga tugev konkurent ja suurima plussina see, et kavad on alati erinevad.

Igatahes, tegutsen nüüd vilkalt oma eesmärgi nimel edasi ja naudin suve, päikest ja merd. Olge ikka tublid ja ärge end käest laske, sest end oma kehas hästi tunda, see on KINGITUS!

Inna