Minu vabandused, kallid  sõbrad, et pole teiega nii kaua oma kogemusi jaganud. Viimasest sissekandest on juba pea 2 nädalat möödas. Tõesti vabandan, aga mul lihtsalt ei olnud aega teile kirjutada. Nüüd olen täiesti olemas ja  õnnelikum kui kunagi varem.

Teate, ükspäev lugesin oma mailboxist järjekordset kiidumeili ja üritasin küsimuste laviinile vastata, kui üks kiri läks mulle eriti hinge. Ma pole seda inimest kordagi näinud, ma ei tea, milline inimene on selle nime taga, aga see, mida ta mulle kirja lõppu kirjutas, liigutas mind sedavõrd, et tahaksin ka seda teiega jagada. Oma kirja lõpetas ta nii:“Kui ma oleksin veel väike tüdruk, siis ma ütleks, et kui suureks saan, tahan ma olla sama ilus inimene nagu seda on Inna Sööt!“ Ma arvan, et ta ei pidanud siinkohal silmas ainult välimust, st. ma loodan siiralt, et ta ei mõelnud ainult seda, vaid näeb siiski inimese olemust tervikuna. Kui see ongi nii, siis minu sügav kummardus talle. See pole ood iseendale. Ei! Ma olen lihtsalt ääretult õnnelik ja rahulolev, et ma inspireerin SIND, kes sa oled oma teed alustanud või alustamas. Vahet ei ole, kus SA parajasti oled, võta  kätte ja tee ära! Kui seda suutsin mina, siis suudad Sinagi ja kui Sa ikka veel kahtled, siis võta minuga ühendust, ma tahan Sind aidata:) Hahaa… Kõlab nagu reklaamijutt, aga ma tõesti olen mõelnud sellele, et tahaksin tulevikus teha sellist tööd, kus saaksin inimesi suunata ja aidata. Mõtlesin ka sellele, et miks mitte minna ülikooli kehakultuuri õppima. Kujutate ette? Mina, kes ma aasta tagasi ja eluaeg olen spordist nii eemale hoidnud kui vähegi võimalik ja peeglist vaadanud ainult oma nägu, mina tahan nüüd minna kehakultuuri õppima! Ma tahaksin olla  ülekaalulistele inimestele toeks, inspiratsiooniks, suunajaks. Sooviksin väga teadvustada inimestes tervislike eluviiside tähtsust  ja vajalikkust. Kes teab, äkki õnnestubki selles suunas end oma firmas realiseerida. Näis!

Minu elu on muutuste kiirteel  ja ka eelmise paari nädalaga sai seda eriti hästi tunda. Ma pole olnud nii tubli trenniskäija kui oleksin soovinud, lihtsalt ajaliselt tõesti ei jõudnud, aga sellegipoolest olen iga vaba hetke üritanud ära kasutada kas tantsimisele, jalutamisele või igas mõttes jooksmisele:). Ma olen käinud mitmel nädalavahetusel klubis tantsimas, uskumatu.. alles nüüd avastab Inna, mis asi on klubi. Mu ema ütles mulle ükspäev, et ma käituvat praegu nagu 13aastane plikatirts. Et käin ringi, nägu säramas ja räägin kõigile, et kas te saate aru, ELU on lill! Mu sõbrad on sellest fraasist juba kergelt öeldes tüdinenud, aga nad ei keela seda mulle, sest mõni lõpuks hakkabki minusuguse hullukese kõrval uskuma, et elu ongi lill :).

Ma tahan veelkord rääkida teile sellisest trennist nagu ZUMBA. Kui ma esimest korda sinna trenni läksin, siis ma teadsin, et see on minu jaoks väljakutse. Igasugused tantsulised ja keerulised sammud polnud ju minu jaoks, arvasin mina. Ma ju vana karu, kes tantsima ei õpi... Aga sellegipoolest, julge hundi rind on rasvane ja ma võtsin selle väljakutse vastu. Ja ma olen ääretult rahul! Ma näen igas tunnis, kuidas ma arenen. Kui esimesed paar korda olin mures, et kuidagi ei saa oma tagumikku väristatud või õlgu raputatud, või puusadega kaheksaid tehtud, siis nüüd ma ei põe enam üldse. Zumba on trenn, kus pidu on SINUS eneses ja sa lähedki põhimõtteliselt mitte trenni vaid peole. Kujutad ette, et oled Rio de Janeiro karnevalil ja lased mõnusatel rütmidel ennast lummata, tantsitada ja kanda.  Oled vaba ja lihtsalt tantsid. Oii, see on vahva! Marss, ZUMBA trenni! Eesti naised on kuumad!:)

Minu eesmärgini on jäänud  1 kuu ja 9 päeva... TEEME ÄRA!

Rõkkavat kevadet,
Inna