Kevadpuhkus on siis selleks korraks möödas. Olgem ausad, kulus vägagi ära, seepärast polegi nii pikalt siia kribanud. Mõtlesin pikalt, millest siis seekord kirjutada ja need kolm sõna, mis ka pealkirjas välja toodud, jäid tugevalt kõrvus kõlama. Ma tahaksin nendel sõnadel natukene pikemalt peatuda ja rääkida sellest, mida need sõnad minu jaoks tähendavad.

 Ma tean, et tegelikult on seda väga raske sõnadesse panna, sest selliseid tundeid/emotsioone  pole ma endas ammu tundnud. Ma olen alati mõelnud, et olen oma natuuri poolest väga keeruline isiksus. Eks siin mängib rolli kaksikust tähtkuju, armeenlannast ema temperament ja mõneti keeruline lapsepõlv. Võin ka öelda, et olin varasemalt üsnagi ebastabiilne ning väga tujukas inimene. Äärmiselt rahutu, rahulolematu ning kapriisne. Kõik need omadused jooksid minuga kaasas päevast päeva, kuudest kuusse ja aastast aastasse. Teate, mis see oli? See oli pidev võitlus iseendaga. Võitlus selle Innaga, kes peeglist vastu vaatas ja kes oli nii võimas, et suutis hetkega kõik pihuks ja põrmuks teha. Kas saab veel olla midagi hullemat kui iseennast hävitav inimene? Kas saab olla veel midagi nukramat, valusamat ja raskemat? Ma arvan, et mitte. Ma ei tea, kas mõni teist sattus vaatama seda Oprah saadet, kus oli juttu Ameerika lastest ja sellest, miks nad nii ülekaalulised on. See oli karm saade. Väga karm! Olin parajasti trennis tavapärast jooksu tegemas, kui sattusin selle osa peale. Ma pidin lihtsalt nutma hakkama, sest nägin seda, kuidas ülekaalulised/paksud lapsed, noorukid elasid välja meeletut pettumust ja viha. Ja kõik mainisid nuttes ja röökides seda, et nad vihkavad seda, et peavad nii paksud olema, et veavad sellega eelkõige ennast alt ja seejärel oma vanemaid ja teisi lähedasi inimesi. Miks ma seda kõike räägin? Aga sellepärast, et üks tavaline inimene ei suuda hinnata seda, mis tal juba olemas on! Nad panevad tähele ainult seda, mida neil ei ole. Loomulikult lähtun mina siinkohal just kaaluga seonduvatest probleemidest ning välimusest. Maailmas, kus piitspeenike(end näljutada) olla on in ja võltsilu on kohati lausa kohustuslik, võib väga kergesti ennast kaotada. Meist saavad oma välimuse orjad. Me kaotame mõjuvõimu ning ilus isiksus lihtsalt taandub, tähtsaks muutub väline, mitte sisemine.
Ma olen 24 aastat ori olnud oma välimusele ning oma kehale. Kõlab inetult? Nii see on! Paar päeva tagasi nägin oma onutütart üle pika aja. Vahetasin parajasti riideid, kui ta äkitselt ütles, et Peep Pree on ta isa väga hea sõber, et ta võib isal lasta dr. Preele helistada, et äkki saab kunstrinnad siis soodsamalt. Noh... mis ma oskan öelda, mõtlesin ka ise mõni aeg tagasi nii, olgem ausad, see, mis sinna rindkerele alles on jäänud, näeb üsna nutune välja. Ja siis äkitselt olin justkui puuga pähe löödud. Kui tänamatu minust! Vaatasin peeglisse, ühe korra, kaks korda ja ma hakkasin armastama! Hakkasin armastama oma keha nüüd ja praegu sellisena, nagu ta on. Vaatan teda kui tervikut, ma ei haki teda enam kunagi! Ja mis siis, kui mul ongi nii imepisikesed rinnad, see-eest on mul treenitud kõht, naiselikud  puusad, kena nägu. Kas seda tõepoolest on siis nii vähe? Kas seda ei ole piisavalt, et olla tänulik ja õnnelik? Miks kirjutavad mulle tüdrukud, kes on ideaalkaalus, aga põevad nii väga mingite “sangade” pärast, et unustavad ilusa ja kauni terviku? See on kurb. Sest sina, kes sa oled siia ilma sündinud saledana, sa oled õnnistatud! Peaksid olema õnnelik ja tänulik, mitte muretsema mingite "sangade" pärast, sest see on ikka väga ränk töö, mida peab ülekaaluline inimene tegema, et jõuda ideaalkaaluni.
Ja nii ma nüüd olengi. Õnnelik, tänulik ja minus valitseb rahu. Ma olen leidnud iseenda, leppinud iseenda ja välimusega ära, olen õppinud end armastama ja hindama tervikuna. See tunne on jumalikult hea ning vabastav!
Armastage, austage ja hoolige iseendast ning hinnake seda, mis teil juba olemas on!

Armastusväärset kevadet,
Inna
Minu kaal 84kg-> 63 kg.