Nüüdseks on minu 9 kuud lõpusirgel ja võtan kokku kõik selle, mis muutused seekordse beebiootusega mind tabasid ja ning tunded, mis mind enne sünnitust valdavad.

Seekord rase olles ja tagasi vaadates pean tõdema, et iga rasedus on väga erinev, olenemata sellest, milline on varem elustiil olnud või mida söödud ja mis trenni tehtud… Kindlasti on erinevus ka selles, millises vanuses rasedaks jäädakse. Noorena on rasedus kindlasti kergem ja talutavam ja vaevusi esineb kordades vähem, seda siis oma kogemust silmas pidades.

Samuti kaalutõusuga olid lood seekord ikka natuke teisiti ja nüüd kokkuvõttes olen juurde võtnud 14 kg, ehk siis 6 kg rohkem kui esimese rasedusega. Kindlasti on igale beebile vajalik oma kogus toitu ja arvan nüüd, et kindlasti ei tohiks mõelda väga palju sellele, kas ja kui palju kaal tõuseb. Süüa ikka tervislikult ja seda, mida keha soovib, olgu see siis vahest pühapäeviti lubatud burger või pizza. Viimased nädalad on olnud pigem rahu ja mõtiskluste aeg minu jaoks, kuigi olen olnud hästi aktiivne ja püüdnud ikka kodust väljas käia nii palju kui võimalik ja vajalik. Püüan siiski puhata ja võtta seda aega enda jaoks ja magada nii palju, kui minu keha seda vajab, sest tean, unetud ööd on alles ees:)

Oma unega on mul siiani raskusi ja vahest hommikul ärgates on tunne, et polegi üldse maganud ja viimased nädalad on ootusärevus juba nii suur, et ega oragnism ei lasegi ennast unustada ja seega ka mind valdavad igasugused unenäod ja unetus topelt. Tualeti ja magamistoa vaheliste öiste käikude lugemise olen nüüdseks täiesti ära unustanud, kuna neid on juba nii palju, et kahe sõrme peal raske kokku lugeda. Aga olen õnnelik, et varsti on kõik lõpusirgel ja oleme üks armastav pere oma uue ilmakodanikuga.
Kahjuks pole mul õnnestunud olla rase koos kellegagi, kes sama asja läbi elab koos minuga, aga viimase aastaga on meie tutvusringkond mõnegi beebi võrra rikkam ja palju uusi asju olen beebidest kõrva taha pannud ja teada saanud. Viimastel nädalatel on lisandunud tutvuskonda veel kaks imekaunist naist, kes mõlemad ootavad oma esimest last... Nii et tulevik on helge ja kindlasti saan anda oma kogemusi edasi ka neile, kui seda vajatakse. Tore on, et inimesed on hakanud pereloomist rohkem tähtsustama ja püüdnud oma karjääritegemist edasi lükata mõneks ajaks, sest lapsed on meie tulevik ja kindlasti hakkaja naine suudab koos pere toetusega jätkata sealt, kus pooleli jäädi. Teades, et seda  tegavust on veel toetamas keegi, kes toob iga päev naeru näole, olenemata sellest, kui raskena see alguses näida võib, ja see ongi see, mis annab jõudu, kelle nimel elus edasi minna ja midagi ära teha. Positiivse mõtlemise alus ongi juba see, et mõelda seda, et kui teised saavad hakkama, saan minagi:)Seega polegi pere planeerimine nii hirmutav, kui see võib algselt tunduda.
Võin kergemalt hingata, kuna tõeliselt pikk ja oodatud aeg hakkab kohe kohe läbi saama. Sünnituseni on jäänud kõigest loetud päevad ja ootus minus on väga ärev, aga samas ka natuke hirmutav.

Eks teadmatus uue asja ees ongi see, mis paneb korraks südame kiirelt põksuma ja kahtlema, kas saan hakkama ja kuidas kõik laabub.
Iga päev on täis ootust ja teadmatust, kas pean hakkama kohe haigla poole liikuma või otsutab beebi siiski veel soojas pesas kosuda. Valehäireid olen tundud viimase nädala jooksul juba 2 korda ja sellega oma perekonnna tõeliselt pabinasse ajanud. Nüüdseks on nii, et kui õrnad valud peale hakkavad, on mees kohe platsis ja nõus mind haiglasse sõidutama.:) Isegi praegu kirjutades toksib väike tegelane mind päris korralikult.

Kuigi minul on praegu kirjas plaanilise keisrilõike aeg, siis tean, et beebi tuleb ikka siis, kui tema tahab ja üritan ka oma mõtteid üldse eemale viia, sest lõpusirge on kohe-kohe ukse ees ja kõik läheb nagunii omasoodu.
Kindlasti on lugejate seas neid, kes kohe küsima hakkavad, et miks plaaniline keiser ja kas see pole mitte nõrga ja jõuetu inimese appihüüd või siis õlekõrs. Kes eelenvalt minu lugu on lugenud, teavad, et minu esimene sünnitus möödus väga traumaatiliselt nii minule kui minu tütrele, siis koos arstiga pikalt nõu pidades ja kaaludes variante, mis on minule ja beebile kõige parem, otsustasime plaanilise keisri kasuks. Seda siiski momendil veel Eestis ilma vastunäidustuseta ei tehta, isegi mitte erahaiglas, kuigi hirm sünnituse ees võib olla ka teatud juhul argument op saali minekuks...Minul oli selleks eelnev sünnitus pluss viimasel ultrahelil lapse suurus, mis jääks minule ehk ületamatuks sünnitusraskuseks juhul, kui beebi ootaks oma tulekuga, ja riske ära hoides tuligi selline otsus. Kui  beebi otsustab ilmale tulla varem, enne kuupäeva, siis kindlasti püüan ise nii palju kui võimalik ja tean, et arstid otsustavad, mis on kõige parem variant sellisel puhul, kas siis ise sünnitada või siis läheb asi üle erakorraliseks keisriks. Sünnitus ongi elus selline huvitav kogemus, kuna väga vähesed naised teavad, mis neid päriselt ees ootab.
Eks olengi praegult südames võtnud asja nii, et läheb täpselt nagu minema peab, ja olgugi kui raske teekond mind ees võib oodata, on asi seda väärt ja beebi tahab kindlasti juba oma vanematele silma vaadata ja öelda - siin ma olen...! Oleme otsustanud ka, et minu kaasa on minuga op ruumis koos ja saab oma poega kõige esimesena hoida ja näha:) Arvan, et see on lapsele väga tähtis ja kuna beebid tajuvad ema tundeid juba siis, kui nad meie üsas kasvavad, siis isaga oma esimesed tunnid veeta teeb lapsele ja uuele isale kindlasti head ja neid palju lähedasemaks. Olen tänulik, et mul on kogu selle raseduse vältel pere täielik toetus, kuigi vahest võib rase naine tajuda, et lapsed, kes ilma sünnivad, on just naiste vastutus ja mehed sellest väga osa võtta ei taha või ei oska, aga eks tuleb lasta meestel ka asjaga kaasa minna, sest neil on ju kõige raskem tajuda, mis tegelikult naise kehas toimub. Jaksu kõigile tulevastele emadele ja sünnitajatele, kellel sama tee jalge ees mis minul.

Edaspidi kirjutan sellest, kuidas möödus minu sünnitus ja mis tunnetega ma uuele elule vastu vaatasin.

Kevadist päikest Elina